Hüperinsulineemia ja magusad tooted 24.10.07 / Endokrinoloogia

Külastaja küsib:

Tere!

Mind on teinud murelikuks Teie vastused, kus Te diabeetikutele, aga ka teistele insuliiniresistentsusega inimestele ütlete, et magus on täiesti vastu näidustatud.

Olen 26-aastane naine, praegu 169/68, kaal on viimasel ajal üsna hästi püsinud. 2005. aasta algul sai endokrinoloogi juures tehtud glükoosikoormustest (kaalu oli siis umbes 110 kg). Tookord mõõdetud veresuhkru väärtusi kahjuks ei tea, aga insuliini väärtused on olnud 14,8 mU/L, 66,5 mU/L (1 tund pärast glükoosilahust), 28,6 mU/L (2 tundi pärast glükoosilahust). Mäletan, et tühja kõhu veresuhkur oli normis, pärast aga langes veresuhkur arsti sõnul liiga aeglaselt (kolmas näit oli vist liiga kõrge, aga igatahes jäid kõik kolm veresuhkru näitu kohe kindlasti alla 10). Diagnoos hüperinsulineemia, polütsüstilised munasarjad. Minu isa on II tüübi diabeetik (ülekaalus).

Viimase kahe aasta jooksul olen üle 40 kg kaalu langetanud, vahendiks teadlik toiduvalik ja rohke liikumine. PCO raviks tarvitan metformiini 850 mg kaks korda päevas, aga pole aru saanud, et see minu kaalulangusele otseselt kaasa aitaks (on ka varasemad dieedipidamise kogemused ilma ravitaustata). Olen end seejuures ise väga tubliks pidanud, sest tean vaid väheseid, kes sellise asjaga hakkama on saanud. Samas pole see sugugi tähendanud magusast täielikku loobumist. Olen kogu aeg tarvitanud rohkelt puuvilju (sh iga päev ka ühe banaani, mõned kuivatatud aprikoosid), suhkruga jogurtit, pudru peal veidi moosi. Lisaks on aeg-ajalt esinenud mõnepäevaseid kuni mõnenädalasi perioode, kus lihtsalt ei suuda enam ahvatlustest hoiduda ja olen end täiesti käest lasknud, süües meeletutes kogustes maiustusi, ikka 5000-600 kcal päevas kindlasti (näiteks kilone tort ja sinna otsa pakk sefiiri, kolm tahvlit šokolaadi ja muud head-paremat ühekorraga ära süüa pole mulle kahjuks mingi probleem). Õnneks on tahtejõulised perioodid olnud pikemad ja kokkuvõttes olen siiski suutnud normaalkaalu saavutada. Viimastel kuudel, kui eesmärk on olnud vaid kaalu hoida, olen endale iga päev ikka üht-teist head lubanud (nt 50 g šokolaadi või tükk kooki või üks pakk hematogeeni vms), sest kogemus näitab, et maiustustest loobudes kaotan ma varem või hiljem oma söömise üle igasuguse kontrolli. Arvaksin ise, et ohjeldamatud õgimishood on hullemad kui pidev mõõdukas maiustamine...

Minu arst pole mul küll kunagi käskinud magusast täielikult loobuda. Pigem vastupidi - kuna ma ei suuda süüa köögivilju (on mulle maitse poolest nii vastikud, et lausa oksendanud olen), siis sain loa asendada oma toidus värsked aedviljad puuviljadega, mida olen kogu aeg söönud vähemalt 600 g, enamasti aga ligi 1 kg puuvilju päevas. Seda täie teadmisega, et ma teen õigesti ja hästi. Ka "päris" maiustusi väikeses koguses ei ole mulle kunagi keelatud. (Süsivesikutest saadava kalorite hulga olen siiski suutnud hoida 60% piires päevase toidu koguenergiast.) Ka populaarteaduslik raamat "Diabeet" (Medicina, 2000) ei väida II tüübi diabeedist rääkides sugugi, et magusast tuleks täiesti loobuda, pigem keskendutakse seal hoopis liigrasvaste toitude vältimise vajadusele. Oma arstist olen aru saanud, et kui suudan toidust kätte saada kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained ning süsivesikute, rasvade ja valkude tasakaalu hoida ning seejuures ka normaalkaalus püsida, siis on kõik hästi ja II tüübi diabeeti karta ei ole vaja. Teie vastused siin teevad aga murelikuks. Mis siis õieti juhtub inimesega, kellel on eelsoodumus diabeediks olemas, aga kes on normaalkaalus ja kes lubab endale maiustusi? Mis on kohesed ja mis hilistagajärjed? Ja kas hullem on pidev mõõdukas maiustamine või tsüklitena korduv meeletutes kogustes magusa tarbimine korraga? Kui ma pean igapäevastest maiustustest loobuma, siis seda viimast ma ilmselt vältida ei suuda. :(

Tänan Teid vastuse eest!

Arst vastas:

dr Anu Ambos

Endokrinoloog

SA PERH Mustamäe korpus

Tere!
Kõigepealt Teie kogemusest. Teie isa on 2. tüüpi diabeetik, seega on Teie risk sellesse haigusesse jääda ca 30% (kui Teie ema on terve). Riski suurendab oluliselt ülekaal. Ka Teie kogesite, et ülekaalulisena olid Teie veresuhkrud normist kõrgemad, kuigi päris suhkurtõbe Teil siiski veel ei diagnoositud (tegemist oli glükoosi tolerantsuse häirega ehk prediabeediga). Tegite olukorrast õiged järeldused ja muutsite oma eluviise. Olete noor ja piisavalt järjekindel ning Teil õnnestus viimase kahe aastaga kaalus 40kg alla võtta. Sellega normaliseerusid ka veresuhkrud, kuigi päriselt Te magusast ei loobunud. Nüüd võite süüa, mida iganes, peaasi, et suudate oma kehakaalu ja tervislikku eluviisi hoida. Kindlasti on arukam maiustada vähehaaval ja pigem puuviljadega kui süüa korraga palju magusat.
Samas ei saa Te kuidagi ennast samastada tõeliste 2. tüüpi diabeetikutega, kellel iga (ka tagasihoidlik) maiustamine tähendab veresuhkru tõusu ülemäärasele, kogu organismi kahjustavale tasemele. Ka magusad puuviljad ja mesi mõjuvad kahjuks selliselt. Kui sellised tõusud on tõeliselt harvad, pole hullu, kuid peame siiski kujundama patsientides arusaamise, et magus toit võib suhkruhaigele kasuks tulla üksnes hüpoglükeemia olukorras. Tegelikult läheneme igale patsiendile individuaalselt ja kui veresuhkrud kontrolli all ja keskmised näitajad (glükeeritud hemoglobiini väärtused) head, võib ka väikest maiustamist lubada. Kui aga suhkrud on kõrged ja ja haigus kontrolli alt väljas, ei tee maiustamine küll asja kuidagi paremaks. Kõige hullem, kui patsient ei saa ikkagi selgust, mida oleks õige teha ja miks. Kas ja kuivõrd ta seda teha tahab ja suudab, on teine küsimus.
Tervitades ja edu soovides,
dr. Anu Ambos.

Kas see arutelu oli kasulik?