Liigesekulumus Autor: Riina Kallikorm

Liigesekulumus ehk artroos ehk osteoartroos (ingliskeelsetes maades ka osteoartriit) on kõige sagedamini esinev liigesehaigus, mis seisneb liigesepindu katva õhukese kõhrekihi kulumises ja pragunemises. Kõhrekiht vähendab liigesepindade hõõrdumist ja pehmendab põrutusi liigest moodustavate luuotste kokkupuutel.

Artroos on krooniline mittepõletikuline degeneratiivne (väärastuslik) liigesehaigus, mille tekkepõhjust täpselt ei teata. Haigestuda võivad nii mehed kui naised, ehkki sõltuvalt soost täheldatakse mõnede liigeste sagedasemat kahjustumist. Näiteks puusaliigese artroosi diagnoositakse meestel ja naistel võrdse sagedusega, kuid põlveliigese artroos tekib naistel kuni kaks korda sagedamini kui meestel. Liigesekulumust soodustavate tegurite hulka arvatakse liigesekõhre nõrkus (ka kaasasündinud), liigestuvate luude väärasendid või mõni muu liigesehaigus, aga ka ainevahetushäired, pärilikkus, traumad, ülekoormus, ülekaalulisus.

Haigus võib hakata arenema juba 40.–50. eluaastatel, ent 70-aastastel on röntgenipildil artrootilisi muutusi enam kui 85%-l. Liigesekulumus võib põhjustada tugevaid valusid ning halvendab elukvaliteeti, kuid vaevusi ei täheldata mitte kõigil haigetel. Tõsiseid terviseprobleeme tekitab põlve- ja puusaliigeste ning selgroolülidevaheliste liigeste kulumus, samas võib haigusprotsess haarata ükskõik millist liigest. Enamasti esinevad muutused suure varba põhiliigeses ja sõrmede lülivaheliigestes. Iseloomulik on, et muutused liigestes kujunevad järk-järgult aastate jooksul. Esmalt häirib inimest liigese väsimine, seejärel ilmnevad valu, liigese funktsiooni piiratus ja deformatsioonid (moonutused).

Liigesekulumusele on iseloomulik sõlmede ja kühmukeste teke kahjustatud liigeste ümber, eeskätt labakäel. Et liigese liikumisvõime väheneb, toob see kaasa liigest toetavate lihaste kõhetumise. Valu liiges(t)es on tugevam kohe pärast liikuma hakkamist ning kehalise koormuse järel. Haiguse algusjärgus on kahjustunud ainult kõhr. Väljakujunenud artroosi korral on röntgeniülesvõttel näha ahenenud liigesepilu, tihenenud kõhrealune luupind, luukasvised (osteofüüdid) ning moondunud liigese kuju. Vereproov on tavaliselt korras. Aeg-ajalt muutub kahjustatud liiges põletikuliseks, tekib turse ja punetus.

Liigesekulumust ei ole võimalik välja ravida. Olulisim on profülaktika, eeskätt riskitegurite vähendamine ja lihaskonna pidev treenimine (ravikehakultuur). Ravi eesmärgiks on leevendada liigesevalu ja parandada (säilitada) liigese liikuvust. Haiguse avastamisel ei soovitata keharaskust kandvaid liigeseid käimisega palju koormata. Soovitatav on aga ujumine ja jalgrattasõit (velodrenažöör). Viimasel kümnendil on saadud abi ka kõhre ainevahetust soodustavatest preparaatidest. Haigust aitab pidurdada glükosamiinsulfaadi pikaajaline tarvitamine. Liikumist kergendavad liigesetoed jt abivahendid. Haiguse ägedas faasis tehakse ravikuure põletikuvastaste medikamentidega, võetakse valuvaigisteid. Kui punetust ja turset liigeses pole, võib kasutada nahka ärritavat ja valuvaigistit sisaldavat salvi. Kui haige liiges on turses, sobib välispidiselt nahka jahutav kreem või külmaaplikatsioon (külmkott, külm mähis). Kaugele arenenud liigesekulumuse, sagedamini põlve- ja puusaliigese kahjustuse korral tehakse liigesevahetus, st kahjustunud liiges asendatakse endoproteesi ehk tehisliigesega.

Vt ka tehisliiges.

Artroosist moondunud labakäed.