SUMAMED

Asitromütsiinile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid täiskasvanutel ja
noorukitel kehakaaluga üle 45 kg: tonsillofarüngiit, otiit, sinusiit, kroonilise bronhiidi ägenemine,
naha- ja pehmete kudede infektsioon (erüsiipel, impetiigo, sekundaarne püoderma), pneumoonia,
klamüdioos, mükoplasmoos.
Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke ravijuhiseid.

Kliiniliselt oluline toimespekter. Bordetella, Chlamydia, Corynebacterium diphtheriae,
Corynebacterium minutissimum, Haemophilus influenzae (esineb resistentseid tüvesid), Moraxella
catarrhalis, Mycoplasma, Staphylococcus aureus (esineb resistentseid tüvesid), Streptococcus
pneumoniae (välja arvatud penitsilliinresistentne Streptococcus pneumoniae), Streptococcus pyogenes
(esineb resistentseid tüvesid), Ureaplasma urealyticum.

Täiskasvanud, sealhulgas eakad patsiendid ja lapsed kehakaaluga üle 50 kg
Ülemiste ja alumiste hingamisteede infektsioonide ja naha ning pehmete kudede infektsioonide
(erandiks on migreeruv erüteem) ravis on asitromütsiini koguannus 1500 mg, mis tuleb manustada
kolme ööpäeva jooksul (500 mg üks kord ööpäevas).

Migreeruva erüteemi ravis on asitromütsiini koguannus 3 g, mis tuleb manustada järgnevalt: 1 g (kaks
500 mg tabletti ühekordse annusena) esimesel päeval ja seejärel teisest kuni viienda päevani 500 mg
üks kord ööpäevas.

Chlamydia trachomatis’e poolt põhjustatud tüsistumata genitaalinfektsioonide ravis on annus 1000 mg
ühekordse suukaudse annusena.

Asitromütsiini 500 mg tabletid sobivad ainult vähemalt 45 kg kehakaaluga lastele, kellel tohib
kasutada täiskasvanute annust.

Patsientide erirühmad

Kasutamine eakatel
Eakatel kasutatakse sama annust, mis täiskasvanutel. Kuna eakatel võivad esineda kaasuvalt
proarütmilised seisundid, on soovitatav eriline ettevaatus südame arütmia ja torsades de pointes’i
tekkeriski tõttu (vt lõik 4.4).

Neerupuudulikkus
Kerge neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens >40 ml/min) ei ole annuse
kohandamine vajalik. Ettevaatust tuleb rakendada asitromütsiini kasutamisel patsientidel, kelle
kreatiniini kliirens on <40 ml/min.

Maksapuudulikkus
Kuna asitromütsiin metaboliseerub maksas ja eritub sapiga, ei tohi ravimit manustada raske
maksahaigusega patsientidele. Selliste patsientide ravi kohta asitromütsiiniga ei ole uuringuid läbi
viidud.

Sumamed tablette võetakse ühekordse ööpäevase annusena. Tabletid tuleb tervelt alla neelata.
Sumamed tablette võib võtta koos toiduga või ilma.

Asitromütsiin on vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb ülitundlikkus asitromütsiini,
erütromütsiini, mistahes makroliidi või ketoliidantibiootikumi suhtes või lõigus 6.1 loetletud mis tahes
abiaine suhtes.
Teoreetilise võimaluse tõttu ergotismi tekkeks ei tohi asitromütsiini manustada koos ergotamiini
derivaatidega (vt lõik 4.4).

Allergilised reaktsioonid: Nagu erütromütsiini ja teiste makroliidantibiootikumide korral, on harva
teatatud tõsistest allergilistest reaktsioonidest, sh angioödeemist ja (harva surmaga lõppenud)
anafülaksiast. Mõned neist reaktsioonidest asitromütsiinile põhjustasid korduvaid sümptomeid, mis
nõudsid pikemat jälgimisperioodi ja ravi.

Maksakahjustus: Kuna asitromütsiini peamine eliminatsioonitee on maks, tuleb olulise
maksahaigusega patsientidel asitromütsiini kasutada ettevaatusega. Asitromütsiini korral on teatatud
potentsiaalselt eluohtlikku maksapuudulikkust põhjustava fulminantse hepatiidi juhtudest (vt lõik 4.8).
Mõnedel patsientidel võis eelnevalt esineda maksahaigus või nad kasutasid teisi hepatotoksilisi
ravimeid. Kui tekivad maksafunktsiooni kahjustuse nähud ja sümptomid nagu kiiresti arenev
ikterusega seostatud asteenia, tume uriin, kalduvus verejooksudele või hepaatiline entsefalopaatia,
tuleb otsekohe teostada maksafunktsiooni analüüsid/uuringud. Maksafunktsiooni häirete tekkimisel
tuleb asitromütsiini manustamine lõpetada.

Tungalteraalkaloidid: Patsientidel, kes saavad tungalteraalkaloidi (ergotamiini) derivaate, on mõnede
makroliidantibiootikumide samaaegsel manustamisel kujunenud ergotism. Puuduvad andmed
ergotamiini ja asitromütsiini koostoimete võimaluse kohta. Siiski ei tohi asitromütsiini manustada
koos ergotamiini derivaatidega, kuna esineb teoreetiline võimalus ergotismi tekkeks.

Superinfektsioonid: Nagu kõigi antibiootiliste ravimitega, on soovitatav jälgimine mittetundlike
organismide, sh seente poolt põhjustatud superinfektsiooni nähtude suhtes.

Peaaegu kõigi antibiootiliste ainete, sh asitromütsiini kasutamisel on teatatud Clostridium difficile
poolt põhjustatud kõhulahtisusest (Clostridium difficile associated diarrhea - CDAD), mille raskusaste
võib ulatuda kergest kõhulahtisusest fataalse koliidini. Ravi antibakteriaalsete ainetega muudab
käärsoole normaalset mikrofloorat, mis põhjustab C. difficile ülekasvu.
C. difficile toodab toksiine A ja B, mis aitavad kaasa CDAD arenemisele. Hüpertoksiin C-d tootvad C.
difficile tüved põhjustavad suurenenud haigestumust ja suremust, kuna need infektsioonid võivad olla
antibiootilise ravi suhtes resistentsed ja nõuda kolektoomiat. Kõigil patsientidel, kellel esineb pärast
antibiootikumide kasutamist kõhulahtisus, tuleb arvestada CDAD võimalusega. Vajalik on hoolikas
meditsiiniline anamnees, kuna CDAD tekkest on teatatud rohkem kui kaks kuud pärast
antibakteriaalsete ainete manustamist.

Neerukahjustus: Raske neerukahjustusega patsientidel (GFR <10 ml/min) on täheldatud asitromütsiini
süsteemse ekspositsiooni 33%-list suurenemist (vt lõik 5.2).

Südame repolarisatsioon ja QT-intervalli pikenemine, mis annavad märku riskist südame rütmihäire ja
torsades de pointes’i tekkeks, on esinenud ravi korral teiste makroliididega, sh asitromütsiiniga (vt
lõik 4.8). Seetõttu, kuna järgnevad seisundid võivad viia ventrikulaarsete arütmiate (sh torsades de
pointes) tekkeriski suurenemiseni, mis omakorda võib viia südame seiskumiseni, tuleb asitromütsiini
kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on olemasolevad proarütmilised seisundid (eriti naised ja
eakad), nt patsiendid, kellel on::
- kaasasündinud või dokumenteeritud QT-intervalli pikenemine
- samaaegne ravi teiste toimeainetega, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli, nt IA (kvinidiin
ja prokaiinamiid) ja III klassi antiarütmikumid (dofetiliid, amiodaroon ja sotalool), tsisapriid ja
terfenadiin; antipsühhootikumid, nagu pimosiid; antidepressandid, nagu tsitalopraam; ja
florokvinoloonid, nagu moksifloksatsiin ja levofloksatsiin
- elektrolüütide tasakaalu häire, eriti hüpokaleemia ja hüpomagneseemia korral
- kliiniliselt oluline bradükardia, südame rütmihäire või raske südamepuudulikkus

Myasthenia gravis: Asitromütsiinravi saavatel patsientidel on teatatud Myasthenia gravis’e
sümptomite süvenemisest ja müasteenilise sündroomi tekkest (vt lõik 4.8).

Streptokokkinfektsioonid: Streptococcus pyogenes’e poolt põhjustatud farüngiidi/tonsilliidi ja samuti
ägeda reumaatilise palaviku ennetamisel on esmavaliku ravimiks tavaliselt penitsilliin. Asitromütsiin
on üldiselt efektiivne streptokokkide vastu suus ja neelus, kuid puuduvad andmed, mis tõestaksid
asitromütsiini efektiivsust ägeda reumaatilise palaviku ennetamisel.

Ohutust ja efektiivsust Mycobacterium Avium Complex profülaktikas ja ravis lastel ei ole tõestatud.

Asitromütsiini manustamisel patsientidele, kes saavad teisi ravimeid, mis võivad pikendada QT-
intervalli, tuleb rakendada ettevaatust (vt lõik 4.4).

Antatsiidid: Farmakokineetilises uuringus, kus uuriti antatsiidide ja asitromütsiini samaaegse
manustamise mõju, ei täheldatud toimet üldisele biosaadavusele, kuigi maksimaalne kontsentratsioon
seerumis vähenes ligikaudu 25% võrra. Patsiendid, kes saavad nii asitromütsiini kui antatsiide, ei
tohiks ravimeid võtta samaaegselt. Asitromütsiini tuleks võtta vähemalt 1 tund enne või 2 tundi pärast
antatsiidi kasutamist.

Tsetirisiin: Asitromütsiini ja 20 mg tsetirisiini samaaegne manustamine tervetele vabatahtlikele
tasakaaluseisundis 5-päevase skeemi järgi ei põhjustanud farmakokineetilisi koostoimeid ega
QT-intervalli olulisi muutusi.

Didanosiin: Asitromütsiini manustamine annuses 1200 mg ööpäevas samaaegselt didanosiiniga kuuele
isikule, ei paistnud mõjutavat didanosiini farmakokineetikat võrreldes platseeboga.

Digoksiin(P-gp substraadid): Samaaegsel makroliidantibiootikumide, sh asitromütsiin manustamisel
koos P-glükoproteiini substraatidega, nagu digoksiin, on teatatud P-glükoproteiini substraatide
sisalduse suurenemisest seerumis. Seetõttu tuleb asitromütsiini ja P-glükoproteiini substraatide
koosmanustamisel arvestada võimaliku substraadi sisalduse suurenemisega seerumis.

Zidovudiin: Asitromütsiini ühekordsed (1000 mg) ja korduvad (1200 mg või 600 mg) annused
mõjutasid vähesel määral zidovudiini ja tema glükuroniidmetaboliidi farmakokineetikat plasmas ja
eritumist neerude kaudu. Siiski suurendas asitromütsiini manustamine fosforüleeritud zidovudiini
(kliiniliselt aktiivse metaboliidi) kontsentratsiooni perifeerse vere mononukleaarsetes rakkudes. Selle
nähtuse kliiniline tähtsus on ebaselge, kuid see võib tuua patsientidele kasu.

Asitromütsiinil ei ole olulist koostoimet maksa tsütokroom P450 süsteemiga. Sellel ei ole tõenäoliselt
neid farmakokineetilisi ravimi koostoimeid, milliseid on täheldatud erütromütsiini ja makroliididega. Asitromütsiini korral ei esine maksa tsütokroom P450 indutseerimist või
inaktiveerimist tsütokroom-metaboliitide kompleksi kaudu.

Ergotamiin: Teoreetilise võimaluse tõttu ergotismi tekkeks ei ole soovitatav kasutada samaaegselt
asitromütsiini ja ergotamiini derivaate (vt lõik 4.4 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel”).

On läbi viidud farmakokineetilised uuringud asitromütsiini ja järgmiste teadaolevalt olulisel määral
tsütokroom P450 poolt vahendatud metabolismi läbivate ravimitega.

Atorvastatiin: Atorvastatiini (10 mg ööpäevas) ja asitromütsiini (500 mg ööpäevas) samaaegne
manustamine ei muutnud atorvastatiini kontsentratsiooni plasmas (HMG CoA-reduktaasi
inhibeerimise analüüsi alusel). Siiski, turuletulekujärgselt on teatatud rabdomüolüüsi juhtudest
statiinidega asitromütsiini saavatel patsientidel.

Karbamasepiin: Tervetel vabatahtlikel läbi viidud farmakokineetilise koostoime uuringus ei omanud
asitromütsiin olulist toimet karbamasepiini või selle aktiivse metaboliidi tasemele plasmas.

Tsimetidiin: Farmakokineetilises uuringus, kus uuriti 2 tundi enne asitromütsiini manustatud
tsimetidiini ühekordse annuse toimet asitromütsiini farmakokineetikale, ei täheldatud muutusi
asitromütsiini farmakokineetikas.

Kumariini tüüpi suukaudsed antikoagulandid: Farmakokineetilises koostoimete uuringus tervetel
vabatahtlikel ei muutnud asitromütsiin varfariini ühekordse 15 mg annuse antikoaguleerivat toimet.
Turustamisjärgsel perioodil on saadud teateid antikoaguleeriva toime tugevnemisest pärast
asitromütsiini samaaegset manustamist koos kumariini tüüpi suukaudsete antikoagulantidega. Kuigi
põhjuslikku seost ei ole tõestatud, tuleks kaaluda protrombiini aja jälgimise sagedust, kui
asitromütsiini kasutatakse patsientidel, kes saavad kumariini tüüpi suukaudseid antikoagulante.

Tsüklosporiin: Farmakokineetilises uuringus tervetel vabatahtlikel manustati suukaudselt
asitromütsiini 500 mg/ööpäevas 3 päeva jooksul ja seejärel ühekordse suukaudse annusena
tsüklosporiini 10 mg/kg, mille tulemusena leiti, et tsüklosporiini C
ja AUC suurenesid oluliselt.
max
0-5
Seetõttu tuleb rakendada ettevaatust, enne kui kaaluda nende ravimite samaaegset manustamist. Kui
nende ravimite samaaegne manustamine on vajalik, tuleb jälgida tsüklosporiini taset ja vastavalt
annust kohandada.

Efavirens: 600 mg asitromütsiini ühekordse annuse samaaegne manustamine efavirensiga (400 mg
ööpäevas 7 päeva jooksul) ei põhjustanud kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid.

Flukonasool: 1200 mg asitromütsiini ühekordse annuse samaaegne manustamine ei muutnud 800 mg
flukonasooli ühekordse annuse farmakokineetikat. Samaaegsel manustamisel flukonasooliga ei
muutunud asitromütsiini üldekspositsioon ega poolväärtusaeg, siiski täheldati kliiniliselt ebaolulist
asitromütsiini C
vähenemist (18%).
max

Indinaviir: 1200 mg asitromütsiini ühekordse annuse samaaegne manustamine ei mõjutanud
statistiliselt olulisel määral indinaviiri (manustatuna annuses 800 mg kolm korda ööpäevas 5 päeva
jooksul) farmakokineetikat.

Metüülprednisoloon: Farmakokineetilise koostoime uuringus tervetel vabatahtlikel ei olnud
asitromütsiinil olulist toimet metüülprednisolooni farmakokineetikale.

Midasolaam: Tervetel vabatahtlikel ei põhjustanud asitromütsiini samaaegne manustamine 500 mg
ööpäevas 3 päeva jooksul kliiniliselt olulisi muutusi 15 mg midasolaami ühekordse annuse
farmakokineetikas ja farmakodünaamikas.

Nelfinaviir: 1200 mg asitromütsiini samaaegsel manustamisel nelfinaviiriga tasakaaluseisundis
(750 mg kolm korda ööpäevas) suurenes asitromütsiini kontsentratsioon. Kliiniliselt olulisi
kõrvaltoimeid ei täheldatud ja annuse kohandamine ei ole vajalik.

Rifabutiin: Asitromütsiini ja rifabutiini samaaegne manustamine ei muutnud kummagi ravimi
kontsentratsiooni seerumis. Isikutel, kes said samaaegselt asitromütsiini ja rifabutiini, täheldati
neutropeeniat. Kuigi neutropeeniat seostatakse rifabutiini kasutamisega, ei ole põhjuslikku seost
asitromütsiini kombinatsiooniga tõestatud (vt lõik 4.8 „Kõrvaltoimed”).

Sildenafiil: Tavalistel tervetel meessoost vabatahtlikel ei leitud tõendeid asitromütsiini (500 mg
ööpäevas 3 päeva jooksul) toimest sildenafiili või selle peamise tsirkuleeriva metaboliidi AUC-le või
C
-le.
max

Terfenadiin: Farmakokineetilistes uuringutes ei ole leitud tõendeid asitromütsiini ja terfenadiini
koostoimetest. Harva on teatatud juhtudest, kus sellise koostoime võimalust ei saa täielikult välistada;
siiski puudus spetsiifiline tõestus sellise koostoime tekkest.

Teofülliin: Puuduvad tõendid kliiniliselt olulistest farmakokineetilistest koostoimetest asitromütsiini ja
teofülliini samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele.

Triasolaam: 14 tervel vabatahtlikul ei mõjutanud asitromütsiini (500 mg 1. päeval ja 250 mg
2. päeval) ja triasolaami (0,125 mg 2. päeval) samaaegne manustamine oluliselt triasolaami
farmakokineetilisi omadusi võrreldes triasolaami ja platseeboga.

Trimetoprim/sulfametoksasool: Trimetoprim/sulfametoksasooli topeltannuse (160 mg/800 mg)
manustamisel 7 ööpäeva jooksul koos 1200 mg asitromütsiiniga 7. päeval, ei avaldunud olulist toimet
trimetoprimi ega sulfametoksasooli maksimaalsele kontsentratsioonile, üldekspositsioonile ega
uriiniga eritumisele. Asitromütsiini kontsentratsioon seerumis oli sarnane teistes uuringutes
täheldatuga.

Rasedus ja imetamine

Rasedus:
Puuduvad piisavad andmed asitromütsiini kasutamise kohta raseduse ajal. Reproduktsioonitoksilisuse
loomkatsetes näidati , et asitromütsiin läbib platsentat, kuid teratogeenset toimet ei täheldatud.
Asitromütsiini kasutamise ohutust raseduse ajal ei ole kinnitatud. Seetõttu tohib asitromütsiini
raseduse ajal kasutada, kui oodatav kasu kaalub üles riski.

Imetamine:
On teatatud, et asitromütsiin eritub inimese rinnapiima, kuid puuduvad adekvaatsed ja kontrollitud
kliinilised uuringud imetavatel naistel, mis iseloomustaksid asitromütsiini rinnapiima eritumise
farmakokineetikat.


Fertiilsus:
Rottidel läbiviidud fertiilsusuuringutes märgati asitromütsiini manustamise järgselt tiinuste arvu
langust. Selle leiu olulisus inimestele ei ole teada.

Puuduvad tõendid, mis näitaksid, et asitromütsiin võiks omada toimet patsiendi võimele juhtida või
käsitseda masinaid.

Alljärgnevas tabelis on organsüsteemi klassi ja esinemissageduse alusel loetletud kõrvaltoimed, mis on
kindlaks tehtud kliiniliste uuringute ja turustamisjärgse järelevalve käigus. Kõrvaltoimed, mis on
kindlaks tehtud turustamisjärgse järelevalve käigus, on lisatud kursiivis. Esinemissageduste rühmad on
määratletud järgmise kokkuleppe alusel: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt
(≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000) ja teadmata (ei saa
hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse
vähenemise järjekorras.

Asitromütsiiniga võimalikult või tõenäoliselt seotud kõrvaltoimed kliinilise uuringu kogemuse ja
turustusjärgse järelevalve alusel:
Organsüsteemi klass
Kõrvaltoime
Esinemissagedus
Infektsioonid ja
Kandidiaas, vaginaalne
Aeg-ajalt
infestatsioonid
infektsioon, pneumoonia,
seeninfektsioon, bakteriaalne
infektsioon, farüngiit,
gastroenteriit, hingamishäired,
nohu, suu kandidiaas
Pseudomembranoosne koliit (vt
Teadmata
lõik 4.4)
Vere ja lümfisüsteemi häired
Leukopeenia, neutropeenia,
Aeg-ajalt
eosinofiilia
Trombotsütopeenia,
Teadmata
hemolüütiline aneemia
Immuunsüsteemi häired
Angioödeem, ülitundlikkus
Aeg-ajalt
Anafülaktiline reaktsioon (vt
Teadmata
lõik 4.4)
Ainevahetus- ja
Isutus
Aeg-ajalt
toitumishäired
Psühhiaatrilised häired
Närvilisus
Aeg-ajalt
Agiteeritus
Harv
Agressioon, ärevus
Teadmata
Närvisüsteemi häired
Peavalu
Sage
Pearinglus, unisus, düsgeusia,
Aeg-ajalt
paresteesia
Minestus, krambid,
Teadmata
hüpoesteesia, psühhomotoorne
hüperaktiivsus, anosmia,
ageusia, parosmia, Myasthenia
gravis (vt lõik 4.4)
Silma kahjustused
Nägemishäired
Aeg-ajalt
Kõrva ja labürindi
Kuulmishäired, vertiigo
Aeg-ajalt
kahjustused
Kuulmiskahjustus, sh kurtus
Teadmata
ja/või tinnitus
Südame häired
Palpitatsioonid
Aeg-ajalt
Torsades de pointes (vt lõik
Teadmata
4.4), arütmiad (vt lõik 4.4) sh
ventrikulaarne tahhükardia, QT
pikenemine
elektrokardiogrammil (vt lõik
4.4)
Vaskulaarsed häired
Kuumahood
Aeg-ajalt
Hüpotensioon
Teadmata
Respiratoorsed, rindkere ja
Düspnoe, ninaverejooks
Aeg-ajalt
mediastiinumi häired
Seedetrakti häired
Kõhulahtisus
Väga sage
Oksendamine, kõhuvalu,
Sage
iiveldus
Kõhukinnisus, gaasid,
Aeg-ajalt
düspepsia, gastriit, düsfaagia,
kõhupuhitus, suukuivus,
röhitised, haavandid suus,
suurenenud süljeeritus
Pankreatiit, keele värvuse
Teadmata
muutus
Maksa ja sapiteede häired
Maksafunktsiooni
Harv
kõrvalekalded, kolestaatiline
ikterus
Maksapuudulikkus (mis on
Teadmata
harva lõppenud surmaga) (vt
lõik 4.4)*, fulminantne hepatiit,
maksanekroos
Naha ja nahaaluskoe
Lööve, kihelus, urtikaaria,
Aeg-ajalt
kahjustused
dermatiit, kuiv nahk,
hüperhidroos
Valgustundlikkusreaktsioon
Harv
Stevensi-Johnsoni sündroom,
Teadmata
toksiline epidermaalne
nekrolüüs, multiformne erüteem
Lihas-skeleti ja sidekoe
Osteoartriit, müalgia, seljavalu,
Aeg-ajalt
kahjustused
kaelavalu
Artralgia
Teadmata
Neerude ja kuseteede häired
Düsuuria, neerude valu
Aeg-ajalt
Äge neerupuudulikkus,
Teadmata
interstitsiaalne nefriit
Reproduktiivse süsteemi ja
Metrorraagia, munandite
Aeg-ajalt
rinnanäärme häired
kahjustus
Üldised häired ja
Tursed, asteenia, halb
Aeg-ajalt
manustamiskoha reaktsioonid enesetunne, väsimus, näo
tursed, valu rinnus, püreksia,
valu, perifeersed tursed
Uuringud
Lümfotsüütide arvu langus,
Sage
eosinofiilide arvu tõus, vere
bikarbonaatide sisalduse langus,
basofiilide arvu tõus,
monotsüütide arvu tõus,
neutrofiilide arvu tõus
Aspartaataminotransferaasi
Aeg-ajalt
aktiivsuse tõus,
alaniinaminotransferaasi
aktiivsuse tõus, bilirubiini
sisalduse tõus veres, uurea
sisalduse tõus veres, kreatiniini
sisalduse tõus veres, kaaliumi
kõrvalekalded veres, alkaalse
fosfataasi sisalduse tõus veres,
kloriidi sisalduse tõus veres,
glükoosisisalduse tõus veres,
trombotsüütide aktiivsuse tõus,
hematokriti langus,
bikarbonaatide sisalduse tõus
veres, ebanormaalne naatriumi
tase
Vigastus, mürgistus ja
Protseduurijärgne tüsistus
Aeg-ajalt
protseduuri tüsistused
*mis on harvadel juhtudel lõppenud surmaga

Kõrvaltoimed, mis arvatavasti või tõenäoliselt on seotud Mycobacterium Avium Complex’i
profülaktika ja raviga, põhinevad kliinilistel uuringutel ja turuletulekujärgsel kogemusel. Need
kõrvaltoimed erinevad ülaltoodud tabelis toodud kõrvaltoimetest olemuse või esinemissageduse
poolest.

Organsüsteemi klass
Kõrvaltoime
Esinemissagedus
Ainevahetus ja toitumishäired
Anoreksia
Sage
Närvisüsteemi häired
Pearinglus, peavalu, paresteesia,
Sage
düsgeusia
Hüpoesteesia
Aeg-ajalt
Silma kahjustused
Nägemise kahjustus
Sage
Kõrva ja labürindi kahjustused
Kurtus
Sage
Kuulmiskahjustus, tinnitus
Aeg-ajalt
Südame häired
Südamepekslemine
Aeg-ajalt
Seedetrakti häired
Kõhulahtisus, kõhuvalu, iiveldus,
Väga sage
kõhupuhitus, ebamugavustunne
kõhus, vedel väljaheide
Maksa ja sapiteede häired
Hepatiit
Aeg-ajalt
Naha ja nahaaluskoe
Lööve, sügelus
Sage
kahjustused
Stevensi-Johnsoni sündroom,
Aeg-ajalt
valgustundlikkusreaktsioonid
Lihas-skeleti ja sidekoe
Artralgia
Sage
kahjustused
Üldised häired ja
Väsimus
Sage
manustamiskoha reaktsioonid
Asteenia, üldine halb enesetunne
Aeg-ajalt

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Soovitatust suuremate annuste kasutamisel tekkinud kõrvaltoimed sarnanesid tavaliste annuste
kasutamisel tekkinud kõrvaltoimetega. Tüüpilised makroliidantibiootikumide üleannustamise
sümptomid on pöörduv kuulmiskadu, tugev iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Üleannustamise
korral on vajadusel näidustatud meditsiinilise söe manustamine ja üldine sümptomaatiline ravi, aga ka
elulisi funktsioone toetavad meetmed.

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, makroliidid; ATC-
kood: J01FA10

Toimemehhanism:
Asitromütsiin on makroliidantibiootikum, mis kuulub asaliidide rühma. Molekul on saadud
lämmastiku aatomi lisamise teel erütromütsiin A laktooni ringi. Asitromütsiini keemiline nimetus on
9-deoksü-9a-asa-9a-metüül-9a-homoerütromütsiin A. Molekulmass on 749,0.
Asitromütsiini toimemehhanism seisneb seondumises ribosoomi 50S-alaühikuga ja peptiidide
translokatsiooni ärahoidmises, mille kaudu ta pärsib bakterite valgusünteesi.

Resistentsuse mehhanism:
Resistentsus asitromütsiini suhtes võib olla loomulik või omandatud. Bakteritel esineb kolm peamist
resistentsuse mehhanismi: sihtmärgi muutumine, antibiootikumi transpordi muutumine ja
antibiootikumi modifitseerimine.
Streptococcus pneumoniae, A-grupi beeta-hemolüütilisel streptokokil, Enterococcus faecalis’el ja
Staphylococcus aureus’el, sh metitsilliin-resistentsel S. aureus’el (MRSA) esineb täielik ristuv
resistentsus erütromütsiini, asitromütsiini, teiste makroliidide ja linkoosamiidide suhtes.

Tundlikkuse piirid
EUCAST (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing - Euroopa Antimikroobse
Tundlikkuse Testimise Komitee) kliinilised MIK tundlikkuse piirid (versioon 1.4, 2009):
Tundlikkuse piirid vastavalt liigile (T</R>) 1
Patogeen
Tundlik
Resistentne
Staphylococcus
≤1 mg/l
>2 mg/l
Streptococcus A,B,C,G
≤0,25 mg/l
>0,5 mg/l
Streptococcus pneumoniae
≤0,25 mg/l
>0,5 mg/l
Haemophilus influenzae 2
≤0,12 mg/l
>4 mg/l
Moraxella catarrhalis
≤0,5 mg/l
>0,5 mg/l
Neisseria gonorrhoeae
≤0,25 mg/l
>0,5 mg/l

1
Erütromütsiini saab kasutada loetletud bakterite tundlikkuse määramiseks teiste makroliidide
(asitromütsiini, klaritromütsiini ja roksitromütsiini) suhtes. Legionella pneumophila on tundlik
intravenoosselt manustatud makroliidide suhtes (erütromütsiini MIK ≤1 mg/l metsikut tüüpi
isolaatidele). Makroliide on kasutatud Campylobacter jejuni infektsioonide ravis (erütromütsiini MIK
≤4 mg/l metsikut tüüpi isolaatidele). Asitromütsiini on kasutatud S. typhi (MIK ≤16 mg/l metsikut
tüüpi isolaatidele) ja Shigella liikide poolt põhjustatud infektsioonide ravis.

2
H. influenzae makroliidide MIK-de ja kliinilise tulemuse vaheline seos on nõrk. Makroliidide
ja sarnaste antibiootikumide tundlikkuse piir on määratud nii, et selle järgi liigitub H. influenzae
metsiku tüübi tundlikkus keskmiseks.

Tundlikkus
Teatud liikide omandatud resistentsuse levimus võib geograafiliselt ja ajaliselt varieeruda, seetõttu on
soovitav informatsioon kohaliku resistentsuse kohta, eeskätt raskete infektsioonide ravimisel. Kui
kohaliku resistentsuse esinemine muudab küsitavaks kasutatava ravimi efektiivsuse vähemalt mõnda
tüüpi infektsioonide puhul, tuleb vajadusel paluda ekspertarvamust.

Asitromütsiini antibakteriaalne spekter

Sagedasti tundlikud liigid
Gram-positiivsed aeroobsed mikroorganismid
Staphylococcus aureus

metitsilliin-tundlik
Streptococcus pneumoniae

penitsilliin-tundlik
Streptococcus pyogenes
Gram-negatiivsed aeroobsed mikroorganismid
Haemophilus influenzae
Haemophilus parainfluenzae
Legionella pneumophila
Moraxella catarrhalis
Pasteurella multocida
Anaeroobsed mikroorganismid
Clostridium perfringens
Fusobacterium spp.
Prevotella spp.
Porphyriomonas spp.
Teised mikroorganismid
Chlamydia trachomatis
Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib osutuda probleemiks
Gram-positiivsed aeroobsed mikroorganismid
Streptococcus pneumoniae

penitsilliinile keskmiselt tundlik

penitsilliin-resistentne
Loomuliku resistentsusega organismid
Gram-positiivsed aeroobsed mikroorganismid
Enterococcus faecalis
Stafülokokid MRSA, MRSE*
Anaeroobsed mikroorganismid
Bacteroides fragilis’e grupp
*metitsilliin-resistentsete stafülokokkide omandatud resistentsus makroliidide suhtes on väga laialt
levinud ja nad on siia paigutatud põhjusel, et on harva tundlikud asitromütsiini suhtes.

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist on biosaadavus ligikaudu 37%. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas
saavutatakse 2…3 tundi pärast ravimi võtmist.

Jaotumine
Suukaudselt manustatud asitromütsiin jaotub laialdaselt kogu organismis. Farmakokineetilistes
uuringutes on näidatud, et asitromütsiini kontsentratsioon on kudedes määratuna märgatavalt suurem
(50 korda) kui plasmas määratuna, mis viitab sellele, et aine seondub tugevasti kudedega.
Seondumine seerumi valkudega varieerub vastavalt kontsentratsioonile plasmas ja kõigub 12%-st kuni
52%-ni vastavate kontsentratsioonide korral seerumis 0,5 mikrogrammi/ml ja 0,05 mikrogrammi/ml.
Keskmiseks jaotusruumalaks tasakaaluseisundis (VV ) on arvestatud 31,1 l/kg.
ss

Eritumine
Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas kajastab täpselt eliminatsiooni poolväärtusaega
kudedes, mis on 2…4 päeva.
Ligikaudu 12% intravenoosselt manustatud asitromütsiini annusest eritub muutumatuna uriiniga
järgneva kolme päeva jooksul. Eriti suur muutumatu asitromütsiini kontsentratsioon on leitud inimese
sapis. Sapis on tuvastatud ka kümme metaboliiti, mis on moodustunud N- ja O-demetüülimise,
desosamiin- ja aglükoonringide hüdroksüleerimise ja kladinoosi konjugaadi degradeerimise kaudu.
Vedelikkromatograafia ja mikrobioloogiste analüüside tulemuste võrdlus on näidanud, et
asitromütsiini metaboliidid ei ole mikrobioloogiliselt aktiivsed.
Loomkatsetes on tuvastatud asitromütsiini suur kontsentratsioon fagotsüütides. Samuti on tõestatud, et
aktiivse fagotsütoosi jooksul vabaneb suurem asitromütsiini kontsentratsioon kui inaktiivsetest
fagotsüütidest. Seetõttu oli loomkatsetes põletikukolletes mõõdetud asitromütsiini kontsentratsioon
kõrge.

Loomkatsetes, kus annused ületasid kuni 40 korda kliinilist raviannust, põhjustas asitromütsiin
pöörduvat fosfolipidoosi, kuid reeglina ei täheldatud seoses sellega tõelisi toksikoloogilisi tagajärgi. Ei
leitud, et asitromütsiin põhjustaks patsientidel toksilisi reaktsioone, kui seda manustatakse vastavalt
soovitustele.

Kartsinogeenne potentsiaal:
Kartsinogeensuse hindamiseks ei ole läbi viidud pikaajalisi loomkatseid, kuna see ravim on
näidustatud ainult lühiajaliseks raviks ja puuduvad kantserogeensele toimele viitavad nähud.

Mutageenne potentsiaal:
In vivo ja in vitro katsemudelites ei leidnud tõestust võimalus geneetiliste ja
kromosoomimutatsioonide tekkeks.

Reproduktsioonitoksilisus:
Loomkatsetes ravimi embrüotoksilise toime määramiseks ei täheldatud hiirtel ja rottidel teratogeenset
toimet. Rottidel viisid asitromütsiini annused 100 ja 200 mg kehamassi kg kohta ööpäevas loote
luustumise ja emaslooma kehamassi juurdekasvu kerge peetuseni. Rottidel täheldati peri- ja
postnataalsetes uuringutes kerget arengupeetust pärast ravi 50 mg/kg/ööpäevas ja eelnimetatud
annustega.

Veevaba kaltsiumvesinikfosfaat, hüpromelloos, maisitärklis, eelželatiniseeritud tärklis,
mikrokristalliline tselluloos, naatriumlaurüülsulfaat, magneesiumstearaat. Tableti kate: hüpromelloos,
indigokarmiin (E132), titaandioksiid (E171), polüsorbaat 80, talk.

Ei kohaldata.

3 aastat.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

500 mg tabletid, PVC/Al blisterpakend, 3 tk pakendis.

Erinõuded puuduvad.