Kopsupõletik Autor: Helle Leesik

---

Viited: röga

---

Kopsupõletik ehk pneumoonia on sage hingamiselundite haigus. Põletik võib olla koldeline, kuid  ka  terveid kopsusagaraid või -sagarikke haarav. Koldelist põletikku nimetatakse ka bronhopneumooniaks. Tervet sagarat või mitut sagarikku tervenisti haarav kopsupõletiku vorm on aegade jooksul olnud tuntud krupoosse pneumoonia nimetuse all, praegu kasutatakse harilikult nimetust

lobaarne pneumoonia (ld lobus sagar). Kopsukoe põletik tekib organismi kaitsevõime olulise languse korral, mis kõige sagedamini on tingitud külmetumisest. Haigustekitajad satuvad kopsudesse hingamisteedest või vere kaudu. Üldjuhul on kopsupõletiku tekitajaks pneumokokk ehk streptokokk, harvem stafülokokid jt. Haiglas viibivatel patsientidel võivad tekitajateks olla gramnegatiivsed mikroobid, mille tundlikkus ravimite suhtes on vähenenud.

Kopsupõletiku tunnusteks on palavik, köha, nõrkus, torkiv valu rinnus, mida on eriti tunda sissehingamisel ja köhimisel. Tekib rögaeritus. Röga võib olla mädane, mõnikord pruunikas, roostekarva. Selgelt väljendunud on need sümptomid lobaarse pneumoonia puhul. Ulatusliku põletiku korral kaasneb hingeldus ning võib esineda ka minestamist vererõhu languse tagajärjel. Torkiv valu rinnus annab märku kaasnevast kopsukelmepõletikust. Sümptomid on üsnagi iseloomulikud. 

Diagnoosida saab kuulatlusleiu, vereanalüüsi ning rindkere radioloogilise uuringu põhjal. Vereanalüüsi andmetest on oluline vere valgeliblede hulga tõus ja C-reaktiivse valgu (CRV) sisalduse suurenemine. Radioloogilisel uuringul leitakse kopsudes kas väiksemaid või suuremaid ebaselgete kontuuridega varjustusi. Lobaarse vormi puhul on varjustatud terve sagar. Haigus kulgeb kergel, mõõdukal ja raskel kujul vastavalt põletiku ulatusele ja sümptomite ägedusele. Vanemad inimesed põevad haigust tihti ilma palavikuta, kuid neil kaasneb tugev nõrkus. Raskelt kulgeb haigus alkohoolikutel, kurnatud ja eakatel inimestel, neil on haigustekitajateks sageli gramnegatiivsed mikroobid, mis alluvad ravimite toimele halvasti. Haiguse raskus oleneb ka põletikutekitaja omadustest.

Kopsupõletiku tüsistusteks võivad olla kopsukelmepõletik vedeliku kogunemisega pleuraõõnde ehk eksudatiivne pleuriit, kopsukelme mädane põletik ehk pleuraempüeem ning kopsumädanik. Harva, enamasti kurnatud isikutel, lõpeb kopsupõletik ka tänapäeval surmaga. Tavaliselt paraneb haige 3–4 nädalaga. Kui kopsupõletik kestab üle kuu aja, on tgemist kopsupõletiku veniva kuluga. Sel juhul tuleb eriuuringute abil selgitada säärast kulgu põhjustavad tegurid.

Ravi põhilisteks komponentideks on haiget säästev režiim (algul voodirahu, hiljem piiratud liikumise ja väljaskäimisega), põletikuvastased ja sümptomaatilised vahendid. Tänu tänapäeval olemasolevatele efektiivsetele antibiootikumidele ei vaja kerge ning keskmise raskusega kopsupõletiku põdejad hospitaliseerimist. Sümptomaatilistest vahenditest on eriti tähtsad röga eritumist soodustavad vahendid: kuumad ravimteed, apteekide käsimüügis pakutavad rögavedeldajad, kuum soodapiim jt. Köha pärssivad ravimid on näidustatud vaid eriti piinava köha puhul. Väga kõrge palaviku (üle 39 °C) korral on soovitatav kasutada lühiajaliselt palavikualandajaid – aspiriini või paratsetamooli. Kui määratud antibiootikum mõjub haigustekitajale, langeb palavik juba 2. või 3. päeval. Kui aga seisund ei parane, tuleb perearsti informeerida, sest ravitaktika vajab muutmist. Haiglaravi on vajalik raskete haigusvormide korral madala vererõhu, psüühikahäirete ja õhupuudusega haigetel ning juhtudel, kui suukaudne ravi ei ole võimalik (oksendamine), või sotsiaalsetel põhjustel (üksikud, eakad inimesed, kellel ei ole hooldajat). Väga oluline on alustada kopsupõletiku ravi õigeaegselt. Haige vajab ka kopsupõletiku soodsa kulu korral tööst vabastamist vähemalt 2–3 nädalaks. Tavaliselt haige terveneb. Ebaõige ravi tagajärjel võib haigus hakata korduma.

Vt ka kopsukelmepõletik, pleuraempüeem.

---