Nahaseenhaigus Autor: Helgi Silm

Nahaseenhaigus ehk dermatofüütia ehk dermatofütoos on Trichophyton’i, Epidermophyton’i ja Microsporum’i perekondadesse kuuluvate seente põhjustatud haigus. Nahaseened ehk dermatofüüdid tekitavad pindmisi seenhaigusi, sest nad suudavad kasvada ainult tugevalt sarvestunud marrasknahas, küüntes ja juustes. Tänapäeval jaotatakse nahaseenhaigused kahjustuse paikmest lähtudes järgmiselt: peanahaseenhaigus, silenahaseenhaigus, kubemenahaseenhaigus, jalanahaseenhaigus ja küünte seenhaigus.

Peanahaseenhaigus on lastel esinev nakkav  haigus,  mille  sümptomid  tekivad   kas ainult inimesel või inimesel ja loomadel parasiteerivate seente tungimisel karva. Loomadel parasiteeriv seen M. canis on peamine haigustekitaja Kesk-Euroopas (Itaalia, Sloveenia) ja Eestis. Haigus esineb üksikjuhtudena. Nakkus levib otsese kontakti teel haige loomaga (kassipoeg, koerakutsikas, näriline) või inimesega, aga ka kaudselt – kammide, juukseharjade, padjapüüride jms kaudu. Kõige sagedamini sunnib arstiabi otsima juusteta kolde avastamine peanahal, vahel esineb nõrk naha sügelemine või põletustunne kahjustatud alal. Eristatakse haiguse kaht varianti: 1) mittepõletikuline peanahaseenhaigus, mida iseloomustavad ketendavad, sageli ka punetavad erineva suurusega naastud, millelt juuksed on murdunud. Kolded on ümarad, paarisentimeetrise läbimõõduga; 2) põletikuline peanahaseenhaigus, mille korral tekivad peanahale esmalt karvanääpsuga seotud mädavillikesed, mis aja jooksul suurenevad ja muutuvad valulikuks. Juuksed on kergesti eemaldatavad.

Peanahaseenhaigusele tuleb mõelda, kui juustega kaetud peanahale on tekkinud ümar või ovaalne haiguskolle, millelt juuksed on murdunud, ning eelnevalt on olnud kokkupuude haige loomaga, kõige sagedamini kassipoja või koerakutsikaga. Seenhaiguse diagnoosi kinnitab seeneniitide leidmine kahjustatud juuksekarva mikroskoopimisel või seente kasv söötmel. Ravi on suukaudne, kasutatakse griseofulviini või terbinafiini. Raviskeemi määrab arst. Lapse pead pestakse vähemalt kaks korda nädalas spetsiaalse šampooniga (Nizoral), enne seda tehakse kompress 5%-lise väävli-salitsüülhappesalviga. Paralleelselt suukaudse raviga kasutatakse 1%-list terbinafiinkreemi, mida määritakse haiguskolletele kaks korda päevas.

Silenahaseenhaiguse korral võivad esineda erineva suurusega ovaalsed või ümarad, terve naha poole laienevad ning keskosas paranevad ketendavad põletikukolded kõikjal kehapinnal – kerel, kaelal, jäsemetel, näol. Kõige sagedamini ilmuvad kolded riietega katmata kehaosadele. Nakkusallikaks on loomad, haiged inimesed, harva pinnas. Tavaliselt ei ole haigestunul kaebusi, vahel häirib kosmeetiline defekt. Diagnoosi kinnitab seeneniitide leidmine koldest võetud materjalist või seente kasv söötmel. Ravi on tavaliselt paikne. Kasutatakse seenevastaseid ravimeid sisaldavaid kreeme 1–2 nädala jooksul. Võib teha ka järgmist ravi: haiguskoldeid määritakse hommikuti 5%-lise jooditinktuuri ja õhtuti 5%-lise väävli-salitsüülhappesalviga. Kui kohalik ravi ei anna tulemusi, määratakse seenevastaseid ravimeid suu kaudu võtmiseks.

Kubemenahaseenhaigus on alaägedalt või krooniliselt kulgev nahaseenhaiguse vorm, mida sagedamini põevad mehed. Nahalööve haarab harilikult kubemevoldid, reite ülaosa ning tuharad, kuhu tekivad tuhmpunased, ümbritsevast nahast teravalt piiristunud ja tihti sümmeetrilised põletikulise valliga kolded. Nakatumine toimub nahk-nahk kontaktil kubemeseenhaigust põdeva isikuga, saastunud hügieenitarvete kasutamisel või nakatutakse oma jalgade seenhaiguse kolletest. Haigestumist soodustab soe ja niiske keskkond, liibuva riietuse kandmine ning rasvumine. Nahk võib sügeleda. Tugeva põletiku korral esineb kõndimisel mõnikord valu. Diagnoosi kinnitab seeneniidikeste leidmine haiguskoldest võetud materjalist. Raviks võib kasutada kõiki seenevastaseid aerosoole, vedelikke, kreeme 1–2 nädala jooksul. Kui lokaalne ravi ei anna tulemusi, võetakse seenevastaseid ravimeid suu kaudu. 

Jalanahaseenhaigus on väga levinud seenhaiguse vorm, mille tunnuseid leitakse 15–30%-l Euroopas ja Põhja-Ameerikas elavatel inimestel. Jalaseenhaiguse tekitajateks on Trichophyton’i perekonda kuuluvad seened, seejuures kuni 90%-l juhtudest T. rubrum. Nakatumine toimub haige inimese küüntest ja taldadelt eraldunud mikroskoopiliste osakeste kaudu, mis sisaldavad seeneniidistiku elemente. Tekitajaid leidub kõige enam niisketel basseiniäärsetel pindadel ning üldkasutatavate duširuumide ja saunade põrandatel. Harvem nakatutakse kodus teiste pereliikmete või võõraste jalanõude kandmisel. Nakatumist soodustavad naha mikrotraumad, õhku mitteläbilaskvate jalanõude kandmine, jalgade liighigistamine ja verevarustuse häired ning keskkonna suur niiskus. 

Tavaliselt hiilivalt algav jalaseenhaigus ei põhjusta esialgu mingeid vaevusi, mõnikord siiski esineb naha sügelemist. Esmalt kahjustub 4.–5. varba vahe, edaspidi ka teised varbavahed, tallavõlv ning taldade külgpinnad. Nahk haigestunud varbavahedes ketendab, vahel on aga valkjas, niiske ja matsereerunud (pehmenenud), jalad higistavad ülearu ja lõhnavad halvasti. Lõhna põhjustavad kahjustunud nahal kiiresti paljunevad bakterid. Taldade naha haigestumise tunnusteks on tagasihoidlik punetus ning peenehelbeline ketendus nahavagudes. Ketenduse ilmumisel kandadele ja taldade külgpindadele tekib nn mokassiini ehk balletikinga tüüpi seenhaigus. Nakatumise korral T. mentagrophytes’iga võib tekkida äge jalaseenhaigus, mida iseloomustavad taldadele ja varvastele ilmuvad villid ning erosioonid (marrasknaha pindmine defekt). Nahk haiguskoldes on sageli turses. 

Käte nahk haigestub harva, siis on nakkusallikaks tavaliselt haiged jalad või kubemevoldid, kust seenhaigus kandub edasi kratsimise või hügieeniprotseduuride käigus. Klassikaliselt on kahjustunud üks käsi (parem).

Diagnoosi kinnitab mikroskoopimisel seeneniidistiku leidmine koldest võetud materjalist. Raviks sobivad asoole ja allüülamiine sisaldavad kreemid ja ka 5%-line väävli-salitsüülhappesalv. Mokassiini tüüpi seenhaiguse korral osutub paikne ravi sageli ebapiisavaks. Ravi seenevastaste preparaatidega korraldab nahaarst.

Küünte seenhaigus on küüneplaati kahjustav seeninfektsioon. Varbaküünte haigestumise põhjustajaks on 90% ja sõrmeküünte haigestumisel vähemalt 50% juhtudest dermatofüüdid. Harvem on küünte seenhaiguse tekitajaiks mittedermatofüüdid, näiteks Candida (pärmseen). Sagedamini haigestuvad varbaküüned, muutused sõrmeküüntel esinevad 4–5 korda harvem. Varbaküünte haigestumine kaasub tihtipeale jalanahaseenhaigusele. Haigus algab ühe küüne vaba serva ühest või mõlemast nurgast ning levib tasapisi kogu küünele. Küüs pakseneb, muutub kollakaks, vabast servast sakiliseks. Et varbaküünte haigestumist soodustavad jalanõude surve ja küünte traumad, siis kahjustub kõige sagedamini 1. ja 5. varba küüs. Kahjustus on tavaliselt ebasümmeetriline ning osa küüsi jääb terveks. Haigel võib esineda paksenenud küüne survest tingitud valu.

Küünte seenhaiguse ravi on suukaudne, korrapäraselt peab külastama arsti, kes kontrollib maksa- ja neerude talitluse näitajaid. Ravis kasutatakse terbinafiini, ketokonasooli või flukonasooli kuni küünte täieliku paranemiseni, kusjuures terbinafiini võetakse tavaliselt 3 kuu jooksul, itrakonasooli kaks korda päevas nädalaste tsüklitena 3-nädalaste vaheaegadega – kokku 3–4 kuuri. Kui suukaudne ravi on vastunäidustatud, võib kahjustunud küüneosa ravimiseks kasutada seenevastast ravilakki.

Jalanahaseenhaigus. Küüneseen. Küüneseen.