Südame rütmihäire Autor: Arvo Mesikepp

Südame rütmihäire ehk arütmia ehk ebakorrapärane südametegevus on kõrvalekaldumine normaalsest korrapärasest südame sinuatriaalsõlmele alluvast rütmist, s.o siinusrütmist. Rahuolekus on normaalne südametöö regulaarne – sagedusega 60–80 lööki minutis. Südame rütmihäire võib esineda ka tervel inimesel, kuid sagedamini on see südamehaiguse või mõne muu haiguse avaldus. Südamelihase haigustest kutsuvad rütmihäireid esile isheemiatõbi, südameinfarkt, müokardiit (südamelihasepõletik) ja kardiomüopaatia (südamelihaskesta haigestumine). Südamega seotud vereringehäiretest põhjustavad südamerütmi muutusi enim klapirikked, kõrgvererõhktõbi ning kopsuvereringe patoloogia. Arütmiat võivad tekitada ka elektrolüütide tasakaalu häired, kilpnäärmehaigused, autonoomse närvisüsteemi funktsioonihäired, hapnikuvaegusega iseloomustuvad seisundid, samuti mitmed ravimid, alkohol, tubakas, kohv ja narkootikumid. Inimene ise ei pane südamerütmi muutusi tihtipeale tähele.

Raskeim südame rütmihäire on vatsakeste virvendus (ventrikulaarne fibrillatsioon), mis nõuab viivitamatut defibrilleerimist südamepiirkonda antavate elektriimpulsside abil ning muude elustamisvõtete rakendamist. Kui abi ei saabu küllalt kiiresti, võib rütmihäire lõppeda äkksurmaga. Vatsakeste virvendusega sarnanev rütmihäire on vatsakeste tahhükardia (kiirenenud südametegevus), mis võib siiski olla ka tagasipöörduv.

Vatsakeste ehk ventrikulaarsed ekstrasüstolid (südame lisalöögid) on normaalse rütmi välised südamekontraktsioonid, mis lähtuvad kas vasakust või paremast vatsakesest. Vatsakeste ekstrasüstolid võivad olla raske südamehaiguse tunnuseks, aga nad tekivad vahel ka tervel inimesel füüsilise ja emotsionaalse koormuse ajal või järel. Mõnikord jäävad ekstrasüstolite põhjused ebaselgeks isegi põhjalike uuringute järel.

Kodade ehk supraventrikulaarsed ekstrasüstolid on tihti esinev rütmihäire. Neid tunnetavad inimesed südame lisa- ehk vahelöökidena sagedamini kui teisi rütmihäireid. Lisalöögi järel jääb tavaliselt ära järgnev südame kokkutõmme, selle tõttu tekib südametegevuses väike paus, mida inimene tunnetab ebamugava aistinguna, nagu jääks süda seisma. 

Rütmihäirete kindlakstegemist alustatakse pulsi, s.o südame löögisageduse lugemisest, kuid diagnoos pannakse elektrokardiograafia, koormustesti ja Holter-monitooringu abil. Täpsustamiseks tehakse vajaduse korral farmakoloogilisi teste ja muid südameuuringuid, keerulisematel juhtudel rakendatakse ka invasiivseid, st südamesiseseid uuringuid. Uuringutega selgitatakse rütmihäirete ravi võimalused ja prognoos. Esmatähtis on ravida rütmihäireid põhjustavat haigust. Terve südame korral ja muude haiguste puudumisel ei vaja harva esinevad ekstrasüstolid medikamentoosset ravi, küll aga peab reguleerima töö- ja elurežiimi ning vältima alkoholi liigtarvitamist ja suitsetamist.

Kodade virvendusarütmia (kodade laperdus ja kodade virvendus, nimetatud ka absoluutseks ehk täielikuks arütmiaks) on mitmete südamehaiguste tüsistus. Selle all mõistetakse kodade erineva kiirusega kokkutõmbeid (150–300 korda minutis), millele järgnevad vatsakeste kokkutõmbed oma aeglasema, kuid ebaregulaarse rütmiga. Südame ebaregulaarse rütmi tekkimisel tuleb pöörduda arsti poole. Pärast vastavat ettevalmistust püüab arst medikamentoosselt või elektriliselt taastada normaalset siinusrütmi.

Vt ka defibrillatsioon, Holter-monitooring, koormustest, südameablatsioon, südame isheemiatõbi, südamelihase infarkt, südamelihasepõletik.