QUETIAPINE TEVA

Skisofreenia.
Bipolaarne häire:
- bipolaarse häirega seotud mõõdukas kuni raske mania episood
- bipolaarse häirega seotud depressiooni episood
- mania või depressiooni episoodide retsidiivide vältimine bipolaarse häirega patsientidel, kes on
eelnevalt allunud kvetiapiinravile.

Iga näidustuse puhul kehtivad erinevad annustamisskeemid. Seetõttu tuleb veenduda, et patsient on
saanud täpsed juhised oma haigusele vastava annustamise kohta.

Kvetiapiini võib võtta koos toiduga või ilma.

Täiskasvanud


Skisofreenia ravi
Skisofreenia raviks tuleb kvetiapiini manustada kaks korda ööpäevas. Ööpäevane koguannus esimesel
4 ravipäeval on 50 mg (1. päev), 100 mg (2. päev), 200 mg (3. päev) ja 300 mg (4. päev) kvetiapiini.

Alates 4. päevast tuleb annus tiitrida tavalise efektiivse annuseni 300...450 mg kvetiapiini ööpäevas.
Sõltuvalt individuaalse patsiendi kliinilisest vastusest ja taluvusest võib annust kohandada vahemikus
150...750 mg kvetiapiini ööpäevas.

Bipolaarse häirega kaasnevate mõõdukate kuni raskete mania episoodide ravi
Bipolaarse häirega seotud mania episoodide raviks tuleb kvetiapiini manustada kaks korda ööpäevas.
Ööpäevane koguannus esimesel 4 ravipäeval on 100 mg (1. päev), 200 mg (2. päev), 300 mg (3. päev)
ja 400 mg (4. päev) kvetiapiini. Edasisel annuse kohandamisel kuni 800 mg kvetiapiinini ööpäevas 6.
päevaks peab annuse suurendamisintervall olema mitte suurem kui 200 mg ööpäevas.
Sõltuvalt individuaalse patsiendi kliinilisest vastusest ja taluvusest võib annust kohandada vahemikus
200…800 mg kvetiapiini ööpäevas. Tavaline efektiivne annus on vahemikus 400...800 mg kvetiapiini
ööpäevas.

Bipolaarse häirega kaasnevate depressiooni episoodide ravi
Kvetiapiini manustatakse üks kord ööpäevas, enne magamaminekut. Ööpäevane koguannus esimesel 4
ravipäeval on 50 mg (1. päev), 100 mg (2. päev), 200 mg (3. päev) ja 300 mg (4. päev) kvetiapiini.
Soovitatav ööpäevane annus on 300 mg. Kliinilistes uuringutes ei täheldatud täiendavat kasu 600 mg
annuserühmas võrreldes 300 mg rühmaga (vt lõik 5.1). Üksikutel patsientidel võib olla kasu annusest
600 mg ööpäevas. Suuremat kui 300 mg annust võib määrata bipolaarse häire ravis kogenud arst.
Üksikutel patsientidel, kellel tekib probleeme ravimi talutavusega, on kliiniliste uuringute andmetel
soovitatav vähendada annust minimaalselt 200 mg-ni.

Bipolaarse häire retsidiivide ennetamine
Bipolaarse häirega seotud mania, segatüüpi või depressiooni episoodide retsidiivide ennetamiseks
peab patsientidel, kes on allunud ravile kvetiapiiniga ägeda bipolaarse häire korral, kaaluma ravi
jätkamist sama annusega. Annust võib kohandada sõltuvalt individuaalse patsiendi kliinilisest
ravivastusest ja taluvusest vahemikus 300 mg kuni 800 mg ööpäevas, manustatuna kaks korda
ööpäevas. On tähtis, et säilitusraviks kasutatakse väikseimat toimivat annust.

Eakad
Nii nagu teisi antipsühhootikume, tuleb ka kvetiapiini eakatel patsientidel kasutada ettevaatusega, eriti
ravi alguses. Sõltuvalt individuaalse patsiendi kliinilisest vastusest ja taluvusest võib olla vajalik
annuse aeglasem tiitrimine kui noorematel patsientidel ning väiksema raviannuse valimine. Eakatel
patsientidel oli kvetiapiini keskmine plasma kliirens 30…50% võrra väiksem kui noorematel
patsientidel.
Üle 65-aastastel patsientidel, kes põevad bipolaarse häirega seotud depressiivset episoodi, ei ole
ravimi toimet ja ohutust hinnatud.

Lapsed
Kvetiapiini ei soovitata kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed, mis
toetaksid selle kasutamist antud vanuserühmas. Saadaolevad andmed kontrollitud kliinilistest
uuringutest on toodud lõikudes 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2.

Neerukahjustus
Neerukahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.

Maksakahjustus
Kvetiapiin metaboliseerub ulatuslikult maksas. Seetõttu tuleb kvetiapiini kasutada ettevaatusega
teadaoleva maksakahjustusega patsientidel, eriti ravi alguses.

Teadaoleva maksakahjustusega patsientidel tuleb ravi alustada annusega 25 mg kvetiapiini ööpäevas.
Sõltuvalt individuaalse patsiendi kliinilisest vastusest ja taluvusest tuleb annust suurendada
25…50 mg võrra ööpäevas kuni efektiivse annuseni.

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Samaaegne ravi tsütokroom P450 3A4 inhibiitoritega, nagu HIV proteaasi inhibiitorid, asooli rühma
seenevastased ravimid, erütromütsiin, klaritromütsiin ja nefasodoon (vt lõik 4.5).

Kuna kvetiapiinil on mitmeid näidustusi, tuleb ohutusprofiili hinnata sõltuvalt iga üksiku patsiendi
diagnoosist ja manustatavast annusest.

Lapsed
Kvetiapiini ei soovitata kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel, kuna puuduvad andmed, mis
toetaksid selle kasutamist antud vanuserühmas. Kliinilistes uuringutes kvetiapiiniga on ilmnenud, et
lisaks täiskasvanutel tuvastatud ohutusandmetele (vt lõik 4.8) tekkisid teatud kõrvaltoimed lastel ja
noorukitel sagedamini kui täiskasvanutel (söögiisu tõus, prolaktiini taseme tõus seerumis,
oksendamine, nohu ja sünkoop) või võib neil olla erinev mõju lastele ja noorukitele
(ekstrapüramidaalsed sümptomid ja ärrituvus) ning teatati ühest kõrvaltoimest, mida varasemates
täiskasvanuid hõlmanud uuringutes ei olnud tekkinud (vererõhu tõus). Lastel ja noorukitel on
tekkinud ka muutusi kilpnäärmefunktsiooni testides.
Lisaks ei ole uuritud pikaajalise ravi (enam kui 26 nädalat) ohutust ja toimet kasvule ning
küpsemisele. Andmed pikaajalise toime kohta kognitiivsele ja käitumuslikule arengule puuduvad.
Skisofreenia, bipolaarse mania ja bipolaarse depressiooni diagnoosiga lapsi ja noorukeid hõlmanud
platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes ilmnes, et kvetiapiini rühmas esines sagedamini
ekstrapüramidaalseid sümptomeid võrreldes kontrollrühmaga (vt lõik 4.8).

Suitsiid/suitsidaalsed mõtted või kliiniline süvenemine
Bipolaarse häirega kaasnev depressioon on seotud suitsidaalsete mõtete, enesevigastamise ja
suitsiidide (suitsiidiga seotud juhtumid) suurenenud riskiga. Risk püsib arvestatava remissiooni
saabumiseni. Kuna paranemine võib saabuda hiljem kui ravi esimestel nädalatel, tuleb patsiente selle
ajani hoolikalt jälgida. Üldiselt on teada, et suitsiidirisk võib tõusta paranemise algstaadiumis.
Lisaks tuleb arstidel ravitava haiguse teadaolevate riskifaktorite tõttu arvestada võimaliku riskiga
suitsiidiga seotud juhtude esinemiseks pärast kvetiapiinravi järsku katkestamist. Ka teised
psühhiaatrilised haigused, mille puhul kvetiapiini määratakse, võivad olla seotud suitsidaalsete
sündmuste suurenenud riskiga. Lisaks võivad need seisundid olla komorbiidsed depressiooni
episoodidega. Depressiooni episoodidega patsientide ravis peab seega rakendama samasid
ettevaatusabinõusid nagu muude psühhiaatriliste häirete korral.

Patsientidel, kellel on varem olnud suitsidaalseid sündmusi või kellel enne ravi alustamist oli olulisel
kohal suitsidaalsete mõtete esinemine, on teadaolevalt suurem suitsiidimõtete ja -katsete risk ning
neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanud patsientidel läbi viidud
antidepressantide platseebokontrolliga kliiniliste uuringute metaanalüüs näitas antidepressante
kasutavatel alla 25-aastastel noortel suuremat riski suitsidaalse käitumise tekkeks kui platseebo puhul.
Medikamentoosse raviga, eriti ravi alustamisel ja pärast annuste muutmisi, peab kaasas käima
patsientide hoolikas järelevalve, eriti kui tegemist on kõrgriskipatsientidega. Patsiente (ja nende
hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida igasuguse kliinilise halvenemise, suitsidaalsete mõtete
või käitumise ning ebatavaliste käitumismuutuste suhtes ning pöörduda otsekohe arsti poole, kui
tekivad sellised sümptomid.

Bipolaarse häirega kaasneva depressiooni episoodiga patsientidel läbi viidud lühemaajalistes
platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes täheldati noortel täiskasvanutel (nooremad kui 25-

aastased) kvetiapiinravi puhul suuremat suitsidaalsete sündmuste riski võrreldes platseeboravi
saanutega (vastavalt 3,0% vs. 0%).

Metaboolne risk
Kliinilistes uuringutes on täheldatud riski metaboolse profiili halvenemiseks, sh muutused kehakaalus,
vere glükoosi- (vt hüperglükeemia) ja rasvade sisalduses, mistõttu patsiendi metaboolsed parameetrid
peavad olema välja selgitatud ravi alustamise hetkeks ning neid näitajaid tuleb ka ravi kestel
regulaarselt kontrollida. Nende parameetrite halvenemisel rakendatakse kliinilisele seisundile vastavat
ravi (vt lõik 4.8).

Ekstrapüramidaalsed sümptomid
Platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes, milles osalesid bipolaarse häirega seotud depressiivse
episoodiga täiskasvanud patsiendid, oli ekstrapüramidaalsete sümptomite esinemissagedus kvetiapiini
rühmas kõrgem kui platseebo rühmas (vt lõigud 4.8 ja 5.1).
Kvetiapiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, millele on iseloomulikud subjektiivselt
ebameeldiv või häiriv rahutus ja vajadus ennast sageli liigutada koos võimetusega rahulikult paigal
istuda või seista. Seda esineb tõenäolisemalt mõne esimese ravinädala jooksul. Patsientidele, kellel
tekivad sellised sümptomid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Tardiivne düskineesia
Kui ilmnevad tardiivse düskineesia nähud ja sümptomid, tuleb kaaluda kvetiapiini annuse
vähendamist või ravi katkestamist. Tardiivse düskineesia sümptomid võivad halveneda või isegi
tekkida pärast ravi katkestamist (vt lõik 4.8).

Unisus ja pearinglus
Kvetiapiinravi on seostatud unisuse ja sellega seotud sümptomitega, nagu sedatsioon (vt lõik 4.8).
Bipolaarse depressiooniga patsiente hõlmanud kliinilistes uuringutes tekkis patsientidel unisus
tavaliselt ravi esimesel kolmel päeval ning oli tavaliselt kerge kuni keskmise raskusega. Rasket
unisust kogevad patsiendid võivad vajada sagedasemat kontakti arstiga vähemalt 2 nädala jooksul
alates unisuse tekkimisest või seni, kuni sümptomid kaovad ning vajalik võib olla isegi ravi
katkestamine.

Ortostaatiline hüpotensioon
Kvetiapiinraviga on seostatud ortostaatilist hüpotensiooni ja sellest tingitud pearinglust (vt lõik 4.8),
mis, nagu ka unisus, algab tavaliselt esmasel annuse suurendamise perioodil. See võib suurendada
õnnetusvigastuste (kukkumised) esinemissagedust, eriti eakate vanuserühmas. Seetõttu tuleb
patsientidele soovitada, et nad oleksid ettevaatlikud, kuni teavad, kuidas ravim neile mõjub.

Kvetiapiini tuleb kasutada ettevaatusega teadaoleva kardiovaskulaarse haiguse, tserebrovaskulaarse
haiguse või teiste hüpotensiooni soodustavate seisunditega patsientidel. Ortostaatilise hüpotensiooni
esinemisel tuleb kaaluda annuse vähendamist või veel aeglasemat tiitrimist, eelkõige kaasuva
kardiovaskulaarse haigusega patsientidel.

Krambid
Kontrollitud kliinilistes uuringutes ei esinenud erinevusi krampide esinemissageduses kvetiapiini või
platseeboga ravitud patsientidel. Puuduvad andmed krampide esinemissageduse kohta krambihäire
anamneesiga patsientidel. Nagu teiste antipsühhootikumide kasutamisel, on anamneesis esinevate
krampidega patsientide ravimisel soovitatav rakendada ettevaatust (vt lõik 4.8).

Maliigne neuroleptiline sündroom
Maliigset neuroleptilist sündroomi on seostatud antipsühhootilise raviga, sh kvetiapiiniga (vt lõik 4.8).
Selle kliiniliste nähtude hulka kuuluvad hüpertermia, vaimse seisundi muutused, lihaste rigiidsus,
autonoomne ebastabiilsus ja suurenenud kreatiniinfosfokinaas. Sellisel juhul tuleb ravi kvetiapiiniga
katkestada ja määrata sobiv ravi.

Raske neutropeenia ja agranulotsütoos

Kvetiapiini kliinilistes uuringutes on teatatud raskest neutropeeniast (< 0,5 x 109/l). Enamik raske
neutropeenia juhtudest on tekkinud kvetiapiinravi esimese paari kuu jooksul. Kindlat seost annusega
ei täheldatud. Turuletulekujärgse kogemuse ajal on mõned juhud lõppenud surmaga. Neutropeenia
tekke võimalikeks riskiteguriteks on eelnev madal leukotsüütide väärtus ning varasemast teadaolev
ravim-indutseeritud neutropeenia. Siiski, mõned juhud ilmnesid eelnevate riskifaktoriteta patsientidel.
Kvetiapiinravi tuleb katkestada patsientidel, kellel neutrofiilide väärtus on < 1,0 x 109/l. Patsiente
tuleb jälgida infektsiooninähtude ja -sümptomite suhtes ning kontrollida neutrofiilide väärtust (kuni
see tõuseb üle 1,5 x 109/l) (vt lõik 5.1).

Neutropeeniat tuleb kaaluda patsientidel, kellel esineb infektsioon või palavik, eriti kui puudub selge
soodustav tegur(id) ja tuleb ravida vastavalt kliinilisele vajadusele.

Patsiente tuleb nõustada kohe teatama nähtude/sümptomite tekkest, mis seonduvad agranulotsütoosi
või infektsiooniga (nt palavik, nõrkus, letargia või kurguvalu) igal ajal kvetiapiinravi jooksul. Sellistel
patsientidel tuleb kohe määrata valgevereliblede arv (WBC) ja absoluutne neutrofiilide arv (ANC),
eriti soodustavate tegurite puudumisel.

Koostoimed
Vt ka lõik 4.5.

Kvetiapiini samaaegne kasutamine koos tugevate maksaensüümide indutseerijatega, nagu
karbamasepiin või fenütoiin, vähendab oluliselt kvetiapiini plasmakontsentratsiooni, mis võib
mõjutada kvetiapiinravi efektiivsust. Patsientidel, keda ravitakse maksaensüümide indutseerijatega
võib kvetiapiinravi alustada ainult siis, kui raviarst otsustab, et kvetiapiinist saadav võimalik kasu
kaalub üles maksaensüümide indutseerijate ravi katkestamise riski. On oluline, et kõik muutused ravis
maksaensüümide indutseerijatega on järkjärgulised, vajadusel saab selle ravimi asendada
maksaensüüme mitteindutseeriva ravimiga (nt naatriumvalproaat).

Kehakaal
Kvetiapiinravi saanud patsiendid on teatanud kehakaalu tõusust; seda tuleb jälgida ja sellega tegeleda
vastavalt kasutatud antipsühhootikumide ravijuhistele (vt lõigud 4.8 ja 5.1).

Hüperglükeemia
Harva on teatatud hüperglükeemiast ja/või suhkurtõve avaldumisest või ägenemisest, mis aeg-ajalt
võib olla seotud ketoatsidoosi või koomaga, sealhulgas üksikute surmlõppega juhtudega (vt lõik 4.8).
Mõnedel juhtudel on eelnevalt tõusnud kehakaal, mis võib olla predisponeeriv tegur. Vastavalt
kasutatud antipsühhootikumide ravijuhistele on soovitav vastav kliiniline jälgimine.
Antipsühhootikumidega, sealhulgas kvetiapiiniga, ravitud patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia
nähtude suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning suhkurtõvega patsiente või
patsiente, kellel on suhkurtõve riskitegurid, tuleb regulaarselt jälgida veresuhkru kontrolli
halvenemise osas. Regulaarselt tuleb mõõta kehakaalu.

Lipiidid
Kliinilistes uuringutes kvetiapiiniga on esinenud triglütseriidide, LDL- ja üldkolesterooli taseme tõusu
ning HDL-kolesterooli taseme langust (vt lõik 4.8). Lipiidide taseme muutusi tuleb vastavalt
kliinilisele vajadusele piirata.

QT intervalli pikenemine
Kliinilistes uuringutes ja kasutamisel vastavalt ravimi omaduste kokkuvõttele ei olnud kvetiapiin
seotud absoluutsete QT intervallide püsiva pikenemisega. Turuletulekujärgselt on teatatud QT
intervalli pikenemisest raviannuste (vt lõik 4.8) ja üleannustamise korral (vt lõik 4.9). Nagu ka teiste
antipsühhootikumide puhul, tuleb rakendada ettevaatust, kui kvetiapiini määratakse patsientidele,
kellel on kardiovaskulaarne haigus või perekonna anamneesis QT intervalli pikenemine. Ettevaatust
tuleb rakendada ka kvetiapiini määramisel koos ravimitega, mis teadaolevalt pikendavad QTc
intervalli, või samaaegselt neuroleptikumidega, eriti eakatel patsientidel, kaasasündinud pika QT

sündroomiga patsientidel, südame paispuudulikkuse, südame hüpertroofia, hüpokaleemia või
hüpomagneseemiaga patsientidel (vt lõik 4.5).

Kardiomüopaatia ja müokardiit
Kardiomüopaatiast ja müokardiidist on teatatud kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt, kuid
põhjuslikku seost kvetiapiiniga ei ole tõestatud. Kardiomüopaatia või müokardiidi kahtlusega
patsientide ravi kvetiapiiniga tuleb ümber hinnata.

Ravimi ärajätmine
Kvetiapiini järsul ärajätmisel on kirjeldatud ägedaid ärajätusümptomeid, nagu unetus, iiveldus,
peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus ja ärrituvus. Soovitav on ravi lõpetada järk-järgult
vähemalt ühe- kuni kahenädalase perioodi jooksul (vt lõik 4.8).

Dementsusega seotud psühhoosiga eakad patsiendid
Kvetiapiin ei ole heaks kiidetud dementsusega seotud psühhoosi raviks.
Randomiseeritud platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes dementsetel patsientidel on mõnede
atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel täheldatud ligikaudu 3 korda suurenenud
tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete tekkeriski. Selle suurenenud riski tekkemehhanism ei ole teada.
Suurenenud riski ei saa välistada ka teiste antipsühhootikumide puhul või teistes patsiendigruppides.
Kvetiapiini tuleb insuldi riskifaktoritega patsientidel kasutada ettevaatusega.
Atüüpiliste antipsühhootikumide metaanalüüsis leiti, et dementsusega seotud psühhoosiga eakatel
patsientidel esineb platseeboga võrreldes suurenenud surma risk. Siiski oli kahes 10-nädalases
platseebokontrollitud kvetiapiini uuringus samal patsientide populatsioonil (n = 710; keskmine vanus
83 aastat; piirid: 56…99 aastat) suremus kvetiapiiniga ravitud patsientide hulgas 5,5% võrreldes
3,2%-ga platseeborühmas. Nendes uuringutes surid patsiendid erinevatel põhjustel, mis vastasid selles
populatsioonis oodatavatele. Need andmed ei tuvasta põhjuslikku seost kvetiapiinravi ja surma vahel
eakatel dementsusega patsientidel.

Düsfaagia
Kvetiapiini kasutamisel on teatatud düsfaagiast (vt lõik 4.8). Aspiratsioonipneumoonia riskiga
patsientidel tuleb kvetiapiini kasutada ettevaatusega.

Kõhukinnisus ja soolesulgus
Kõhukinnisus on soolesulguse riskifaktor. Kvetiapiiniga on teatatud kõhukinnisusest ja soolesulgusest
(vt lõik 4.8). Siia hulka kuuluvad teated surmaga lõppenud juhtudest patsientidel, kellel on suurem
risk soolesulguse tekkeks, sh need, kes saavad samaaegselt mitmeid ravimeid, mis vähendavad soole
motoorikat ja/või kes ei teata kõhukinnisuse sümptomitest. Patsiente, kellel on soolesulgus/iileus tuleb
ravida hoolika järelevalve all ja kiireloomuliselt.

Venoosne trombemboolia
On teatatud venoosse trombemboolia (VTE) juhtudest antipsühhootiliste ravimitega. Kuna
antipsühhootikumidega ravitud patsientidel on tihti omandatud riskifaktorid VTE tekkeks, tuleb enne
ravi ja ravi ajal kvetiapiiniga teha kindlaks kõik võimalikud riskifaktorid VTE tekkeks ja võtta
kasutusele ennetavad meetmed.

Pankreatiit
Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt on teatatud pankreatiidist. Ehkki kõigil juhtudel ei
kaasnenud riskitegureid, oli turuletulekujärgsete teadete alusel paljudel patisentidel siiski tegureid,
mis teadaolevalt on seotud pankreatiidi tekkega, nt triglütseriidide taseme tõus (vt lõik 4.4), sapikivid
ja alkoholi tarbimine.

Lisateave
Andmed kvetiapiini kohta kombinatsioonis divalproeksi või liitiumiga akuutsete mõõdukate kuni
raskete mania episoodide puhul on piiratud; siiski oli kombinatsioonravi hästi talutav (vt lõigud 4.8 ja
5.1). Andmed näitasid aditiivseid toimeid 3. ravinädalal.


See ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või
glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

25 mg: Ravim sisaldab päikeseloojangukollast (E110) ja võib tekitada allergilisi reaktsioone.

Arvestades kvetiapiini peamiseid toimeid kesknärvisüsteemi, tuleb rakendada ettevaatust kvetiapiini
kasutamisel kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga.

Tsütokroom P 450 (CYP) 3A4 on ensüüm, mis vastutab peamiselt kvetiapiini tsütokroom P450 poolt
vahendatud metabolismi eest. Koostoime uuringus tervetel vabatahtlikel põhjustas kvetiapiini (annus
25 mg) samaaegne manustamine koos ketokonasooliga - CYP3A4 inhibiitor - kvetiapiini AUC
5…8-kordse suurenemise. Selle alusel on kvetiapiini samaaegne kasutamine koos CYP3A4
inhibiitoritega vastunäidustatud. Samuti ei ole soovitatav kasutada kvetiapiinravi ajal greipfruudi
mahla.

Mitme annusega uuringus kvetiapiini farmakokineetika hindamiseks enne karbamasepiini (tuntud
maksaensüümide indutseerija) ravi ja selle ajal suurendas karbamasepiini manustamine oluliselt
kvetiapiini kliirensit. See kliirensi suurenemine vähendas süsteemset kvetiapiini ekspositsiooni
(mõõdetuna AUC-na) keskmiselt 13%-ni ekspositsioonist ainult kvetiapiini manustamisel; mõnel
patsiendil esines veelgi suurem mõju. Sellise koostoime tulemusena võivad esineda väiksemad
plasmakontsentratsioonid, mis võib mõjutada kvetiapiinravi efektiivsust.

Kvetiapiini samaaegne manustamine koos fenütoiiniga (teine mikrosomaalsete ensüümide
indutseerija) põhjustas kvetiapiini kliirensi suurenemist ligikaudu 450% võrra. Patsientidel, keda
ravitakse maksaensüümide indutseerijatega võib kvetiapiinravi alustada ainult siis, kui raviarst
otsustab, et võimalik kvetiapiinist saadav kasu kaalub üles maksaensüümide indutseerija ravi
katkestamise riskid. On oluline, et kõik muutused ravis maksaensüümide indutseerijatega on
järkjärgulised ja vajadusel võib selle ravimi asendada mitteindutseerijaga (nt naatriumvalproaat) (vt
lõik 4.4).

Kvetiapiini farmakokineetika ei muutunud oluliselt pärast antidepressantide imipramiini (teadaolev
CYP2D6 inhibiitor) või fluoksetiini (teadaolev CYP3A4 ja CYP2D6 inhibiitor) manustamist.

Kvetiapiini farmakokineetika ei muutunud oluliselt pärast samaaegset manustamist koos
antipsühhootikumide risperidooni või haloperidooliga. Samaaegne kvetiapiini manustamine koos
tioridasiiniga põhjustas kvetiapiini kliirensi suurenemist ligikaudu 70% võrra.

Kvetiapiini farmakokineetika ei muutunud pärast samaaegset manustamist koos tsimetidiiniga.

Liitiumi farmakokineetika ei muutunud samaaegsel manustamisel koos kvetiapiiniga.

6-nädalases randomiseeritud uuringus, milles uuriti liitiumi ja pikatoimelise kvetiapiini
kombinatsiooni võrdluses platseebo ja pikatoimelise kvetiapiini kombinatsiooniga ägedat maniat
põdevatel täiskasvanud patsientidel, täheldati ekstrapüramidaalsümptomite (eriti treemori), unisuse ja
kehakaalutõusu suuremat esinemissagedust liitiumi täiendavalt võtvas rühmas võrreldes platseebot
täiendavalt võtva rühmaga (vt lõik 5.1).

Naatriumvalproaadi ja kvetiapiini farmakokineetika ei muutunud samaaegsel manustamisel kliiniliselt
olulisel määral. Retrospektiivses uuringus lastel ja noorukitel, kes olid saanud raviks valproaati,
kvetiapiini või mõlemat, leiti kombineeritud ravirühmas suurem leukopeenia ja neutropeenia
esinemissagedus võrreldes monoteraapia rühmadega.

Ametlikke koostoimeuuringuid sageli kardiovaskulaarsete haiguste ravis kasutatavate ravimitega ei
ole läbi viidud.


Ettevaatust tuleb rakendada kvetiapiini samaaegsel kasutamisel koos teiste ravimitega, mis
teadaolevalt põhjustavad elektrolüütide tasakaalu häireid või pikendavad QTc intervalli.

Patsientidel, kes kasutasid kvetiapiini, on teatatud metadooni ja tritsükliliste antidepressantide
immuunanalüüside valepositiivsetest tulemustest. Skriiningimmuunanalüüsi kahtlast tulemust on
soovitatav kinnitada sobiva kromatograafilise metoodika abil.

Rasedus

Esimene trimester
Mõõdukas koguses avaldatud andmed rasedatel (st 300...1000 raseduse tulemuste kohta), sealhulgas
individuaalsed aruanded ja mõned vaatlusuuringud, ei viita väärarengute riski suurenemisele ravi
tõttu. Siiski, kogu olemasolevate andmete põhjal ei saa kindlaid järeldusi teha. Loomkatsed on
näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Seetõttu tohib kvetiapiini raseduse ajal
kasutada ainult siis, kui kasu õigustab võimalikke riske.

Kolmas trimester
Raseduse kolmandal trimestril antipsühhootikumidega (sh kvetiapiin) kokku puutunud vastsündinutel
on risk kõrvaltoimete, sealhulgas ekstrapüramidaalhäirete ja/või ärajätunähtude tekkeks, mis võivad
sünnitusjärgselt erineda nii raskusastme kui ka kestuse poolest. On olnud teateid agiteerituse,
hüpertoonia, hüpotoonia, värisemise, unisuse, hingamispuudulikkuse või toitmise probleemide
esinemisest. Seetõttu tuleb vastsündinuid hoolikalt jälgida.

Imetamine
Tuginedes väga piiratud andmetele avaldatud aruannetest kvetiapiini eritumise kohta inimese
rinnapiima, näib kvetiapiini eritumine terapeutiliste annustega olevat ebaühtlane. Täpsete andmete
puudumise tõttu tuleb langetada otsus, kas katkestada rinnaga toitmine või katkestada kvetiapiini ravi,
võttes arvesse imetamise kasu lapsele ja ravist saadavat kasu naisele.

Fertiilsus
Kvetiapiini mõju inimese viljakusele ei ole uuritud. Rottidel täheldati prolaktiini kõrgenenud
tasemega seotud toimeid, kuigi need ei ole otseselt olulised inimestele (vt lõik 5.3).

Arvestades kvetiapiini esmaseid toimeid kesknärvisüsteemile, võib kvetiapiin häirida tähelepanu
nõudvaid tegevusi. Seetõttu tuleb patsiente hoiatada, et nad ei juhiks autot ega töötaks masinatega
seni, kuni nende individuaalne vastus kvetiapiinile on teada.

Kvetiapiini kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed (>10%) on unisus, pearinglus, peavalu,
suukuivus, ärajätu- (katkestamis-) sümptomid, seerumi triglütseriidide taseme tõus, üldkolesterooli
taseme tõus (valdavalt LDL kolesterool), HDL kolesterooli taseme langus, kehakaalu tõus,
hemoglobiini taseme langus ja ekstrapüramidaalsed sümptomid.

Kvetiapiinraviga seotud kõrvaltoimete esinemissagedused on toodud allolevas tabelis (Tabel 1)
vastavalt formaadile, mis on soovitatud CIOMS (Council for International Organizations of Medical
Sciences III töögrupp; 1995) poolt.


Tabel 1
Kvetiapiini raviga seotud kõrvaltoimed
Kõrvaltoimete esinemissagedused on gruppidesse jagatud järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100,
<1/10), aeg-ajalt (≥1/1000, <1/100), harv (≥1/10000, <1/1000), väga harv (<1/10000) ja teadmata (ei
saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga sage
Hemoglobiini langus22
Sage
Leukopeenia1, 28, eosinofiilide hulga suurenemine27, neutrofiilide
hulga vähenemine
Aeg-ajalt
Trombotsütopeenia, vereliistakute hulga vähenemine13, aneemia
Harv
Agranulotsütoos26
Teadmata
Neutropeenia1
Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt
Ülitundlikkus (sh allergilised nahareaktsioonid)
Väga harv
Anafülaktiline reaktsioon5
Endokriinsüsteemi häired
Sage
Hüperprolaktineemia15, üld-T4 vähenemine24, vaba T4
vähenemine24, üld-T3 vähenemine24, TSH tõus24
Aeg-ajalt
Vaba T3 vähenemine24, hüpotüreoidism21
Väga harv
Antidiureetilise hormooni liignõristus
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage
Triglütseriidide taseme tõus seerumis10,30
Üldkolesterooli tõus (peamiselt LDL kolesterooli arvelt)11,30
HDL kolesterooli langus17,30, kehakaalu suurenemine8,30
Sage
Söögiisu tõus, vere glükoositaseme tõus hüperglükeemilise
tasemeni6,30
Aeg-ajalt
Hüponatreemia19, suhkurtõbi1,5
Harv
Metaboolne sündroom29
Väga harv
Olemasoleva suhkurtõve halvenemine
Psühhiaatrilised häired
Sage
Ebanormaalsed unenäod ja õudusunenäod, enesetapumõtted ja
suitsidaalne käitumine20
Harv
Somnambuulia ja sarnased reaktsioonid, nt unesrääkimine ja unega
seotud söömishäire
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Pearinglus4, 16, unisus2, 16, peavalu, ekstrapüramidaalsed
sümptomid1, 21
Sage
Düsartria
Aeg-ajalt
Krambid1, rahutute jalgade sündroom, tardiivne düskineesia1, 5,
minestus4,16
Südame häired
Sage
Palpitatsioonid23, Tahhükardia4
Aeg-ajalt
QT intervalli pikenemine1,12,18, bradükardia32
Silma kahjustused
Sage
Hägune nägemine
Vaskulaarsed häired
Sage
Ortostaatiline hüpotensioon4, 16
Harv
Venoosne trombemboolia1
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage
Düspnoe23
Aeg-ajalt
Riniit
Seedetrakti häired
Väga sage
Suukuivus
Sage
Kõhukinnisus, düspepsia, oksendamine25
Aeg-ajalt
Düsfaagia7

Harv
Pankreatiit1, soolesulgus/iileus
Maksa ja sapiteede häired
Sage
Seerumi alaniinaminotransferaasi aktiivsuse tõus (ALAT)3, gamma
GT taseme tõus3
Aeg-ajalt
Seerumi aspartaataminotransferaasi aktiivsuse tõus (ASAT)3
Harv
Ikterus5, hepatiit
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Väga harv
Angioödeem5, Stevensi-Johnsoni sündroom5
Teadmata
Toksiline epidermise nekrolüüs, multiformne erüteem
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Väga harv
Rabdomüolüüs
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt
Kusepeetus
Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid
Teadmata
Ravimi ärajätusündroom vastsündinul31
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt
Seksuaalfunktsiooni häired
Harv
Priapism, galaktorröa, rindade turse, menstruaaltsükli häired
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage
Ärajätu- (katkestamis-) sümptomid1, 9
Sage
Kerge asteenia, perifeerne ödeem, ärrituvus, püreksia
Harv
Maliigne neuroleptiline sündroom1, hüpotermia
Uuringud
Harv
Kreatiinfosfokinaasi tõus veres14

1 Vt lõik 4.4.
2 Unisus võib esineda tavaliselt kahe esimese ravinädala jooksul ja see möödub üldiselt kvetiapiini
manustamise jätkumisel.
3 Mõnedel patsientidel, kellele manustati kvetiapiini on täheldatud seerumi transaminaaside (ALAT,
ASAT) või gamma-GT tasemete asümptomaatilist tõusu (nihe normaalsest kuni >3xULN igal
ajahetkel). Need tõusud on tavaliselt kvetiapiini ravi jätkumisel pöörduvad.
4 Nagu teiste alfa -adrenoblokeeriva toimega antipsühhootikumide puhul, võib kvetiapiin sageli
1
indutseerida ortostaatilist hüpotensiooni, mis on seotud pearingluse, tahhükardia ja mõnedel
patsientidel minestusega, eriti esmasel annuse tiitrimise perioodil (vt lõik 4.4).
5 Nende kõrvaltoimete esinemissageduse arvutused põhinevad ainult turuletulekujärgsetel andmetel.
6 Tühja kõhu vere glükoosisisaldus ≥ 126 mg/dl (≥7 mmol/l) või täis kõhu vere glükoosisisaldus
≥ 200 mg/dl (≥11,1 mmol/l) vähemalt ühel juhul.
7 Düsfaagia esinemissageduse tõus kvetiapiini rühmas võrreldes kontrollrühmaga ilmnes ainult
bipolaarse depressiooni kliinilistes uuringutes.
8 Aluseks on kehakaalu tõus ≥7% algväärtusest. Esineb enamasti täiskasvanutel esimestel
ravinädalatel.
9 Ägeda faasi monoravi platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes, milles hinnati ravi
katkestamisega kaasnevaid sümptomeid, ilmnesid kõige sagedamini järgmised ärajätusümptomid:
unetus, iiveldus, peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, pearinglus ja ärrituvus. Nende sümptomite
esinemissagedus vähenes oluliselt ühe nädala jooksul pärast ravi katkestamist.
10 Triglütseriidid ≥200 mg/dl (≥2,258 mmol/l) (≥18-aastased patsiendid) või ≥150 mg/dl (≥1,694
mmol/l) (<18-aastased patsiendid) vähemalt ühel korral.
11 Kolesterool ≥240 mg/dl (≥6,2064 mmol/l) (≥18-aastased patsiendid) või ≥200 mg/dl (≥5,172
mmol/l) (<18-aastased patsiendid) vähemalt ühel korral. Väga sageli on täheldatud LDL-kolesterooli
tõusu ≥30 mg/dl (≥0,769 mmol/l). Kirjeldatud taseme tõusuga patsientidel oli keskmine muutus 41,7
mg/dl (≥1,07 mmol/l).
12 Vt tekst allpool.
13 Trombotsüütide arv ≤100 x 109/l vähemalt ühel juhul.
14 Kliiniliste uuringute kõrvaltoimete teatiste alusel vere kreatiinfosfokinaasi tõus ei olnud seotud
neuroleptilise maliigse sündroomiga.

15 Prolaktiini tase (>18-aastased patsiendid): >20 mikrogrammi/l (>869,56 pikomooli/l) meestel; >30
mikrogrammi/l (>1304,34 pikomooli/l) naistel, sõltumata ajahetkest.
16 Võib põhjustada kukkumisi.
17 HDL-kolesterool: <40 mg/dl (1,025 mmol/l) meestel, <50 mg/dl (1,282 mmol/l) naistel, sõltumata
ajahetkest.
18 Patsientide hulk, kellel ilmnes QT nihe väärtustelt <450 msek väärtustele ≥450 msek, kusjuures
tõus oli ≥30 msek. Kvetiapiini platseebokontrolliga uuringutes oli kliiniliselt olulise tasemega nihkega
patsientide keskmine hulk ning keskmine muutus sarnased kvetiapiini- ning kontrollrühmas.
19 Muutus tasemelt >132 mmol/l tasemele ≤132 mmol/l vähemalt ühel juhul.
20 Ravi ajal kvetiapiiniga või peagi pärast ravi katkestamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõigud 4.4 ja 5.1).
21 Vt lõik 5.1.
22 Kõigis uuringutes, sh avatud jätku-uuringutes esines 11% kvetiapiini saanud patsientidest vähemalt
ühel juhul hemoglobiini langus tasemeni ≤ 13 g/dl (8,07 mmol/l) meestel, ≤ 12 g/dl (7,45 mmol/l)
naistel. Neil patsientidel oli keskmine maksimaalne hemoglobiini langus igal ajahetkel -1,50 g/dl.
23 Sageli esines selliseid teateid seoses tahhükardia, pearingluse, ortostaatilise hüpotensiooni ja/või
olemasoleva südame/hingamisteede haigusega.
24 Aluseks on nihe normaalselt ravieelselt väärtuselt kuni potentsiaalselt kliiniliselt olulise väärtuseni
igal ajal pärast ravi alustamist kõigis uuringutes. Üld-T4, vaba T4, üld-T3 ja vaba T3 nihkena
defineeriti < 0,8 x LLN (pmol/l) ja TSH nihkena defineeriti 5 mIU/l igal ajahetkel.
25 Aluseks on oksendamise esinemissageduse suurenemine eakate patsientide seas (≥ 65-aastased).
26 Aluseks on neutrofiilide nihe ravieelselt väärtuselt ≥ 1,5 x 109 rakku/l kuni väärtuseni < 0,5 x 109
rakku/l igal ajahetkel ravi jooksul ja põhineb patsientidel, kellel on kõigi kvetiapiini kliiniliste
uuringute jooksul raske neutropeenia (< 0,5 x 109 rakku/l) ja infektsioon (vt lõik 4.4).
27 Aluseks on nihe normaalselt ravieelselt väärtuselt kuni potentsiaalselt kliiniliselt olulise väärtuseni
igal ajahetkel pärast ravi alustamist kõigis uuringutes. Eosinofiilide nihkena defineeriti > 1 x 109
rakku/l igal ajahetkel.
28 Aluseks on nihe normaalselt ravieelselt väärtuselt kuni potentsiaalselt kliiniliselt olulise väärtuseni
igal ajahetkel pärast ravi alustamist kõigis uuringutes. WBC nihkena defineeriti ≤ 3 x 109 rakku/l igal
ajahetkel.
29 Aluseks on kõigist kvetiapiini kliinilistest uuringutest laekunud kõrvaltoimete teatised metaboolse
sündroomi kohta.
30 Kliinilistes uuringutes täheldati mõningatel patsientidel rohkem kui ühe metaboolse teguri
(kehakaal, vereglükoos ja lipiidid) halvenemist (vt lõik 4.4).
31 Vt. lõik 4.6.
32 Võib esineda ravi alustamisel või peagi pärast seda ning sellega võivad kaasneda hüpotensioon või
sünkoop. Esinemissageduse aluseks on kõrvaltoimete teatised bradükardia kohta ning sellega sarnased
juhud kvetiapiini kliinilistes uuringutes.

Neuroleptikumide kasutamisega seoses on teatatud QT intervalli pikenemise, ventrikulaarse arütmia,
järsu seletamatu surma, südameseiskuse ja torsade de pointes’ juhtudest ja neid peetakse
ravimirühmaga seotud toimeteks.

Lapsed
Ülalkirjeldatud täiskasvanutel ilmnenud kõrvaltoimed võivad ilmneda ka lastel ja noorukitel.
Järgnevas tabelis on toodud kõrvaltoimed, mis laste ja noorukite (10...17-aastased) seas võivad
ilmneda sagedamini kui täiskasvanute seas või mida täiskasvanutel ei ole kirjeldatud.

Kõrvaltoimete esinemissagedused on esitatud järgnevalt: väga sage (>1/10), sage (>1/100 kuni
<1/10), aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100), harv (> 1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000) ja
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage
Söögiisu tõus
Endokriinsüsteemi häired
Väga sage
Prolaktiini taseme tõus1

Vaskulaarsed häired
Väga sage
Vererõhu tõus2
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Ekstrapüramidaalsed sümptomid3,4
Sage
Minestus
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage
Ärrituvus3
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage
Riniit
Seedetrakti häired
Väga sage
Oksendamine
1 Prolaktiini tase (<18-aastased patsiendid): >20 mikrogrammi/l (>869,56 pikomooli/l) noormeestel;
>26 mikrogrammi/l (>1130,428 pikomooli/l) tütarlastel, sõltumata ajahetkest. Prolaktiini taseme tõus
>100 mikrogrammi/l ilmnes vähem kui 1% patsientidest.
2 Kahes akuutses (3...6 nädalat) laste ja noorukite platseebokontrollitud kliinilises uuringus täheldatud
vererõhu normväärtuste muutused (vastavalt Rahvusliku Terviseinstituudi kriteeriumidele) või tõus
>20 mmHg (süstoolne) või >10 mmHg (diastoolne), sõltumata ajahetkest.
3 Tähelepanu: esinemissagedus on võrdne täiskasvanute kõrvaltoime sagedusega, kuid laste ja
noorukite oma võib seostada teistsuguste kliiniliste järelmõjudega kui täiskasvanutel.
4 Vt lõik 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Sümptomid
Üldiselt tulenesid teatatud nähud ja sümptomid (st uimasus ja sedatsioon, tahhükardia ning
hüpotensioon) toimeaine teadaolevate farmakoloogiliste toimete tugevnemisest.
Üleannustamine võib põhjustada QT-intervalli pikenemist, krampe, epileptilist seisundit,
rabdomüolüüsi, hingamise depressiooni, kusepeetust, segasust, deliiriumi ja/või agiteeritust, koomat
ja surma. Olemasoleva raske kardiovaskulaarsüsteemi haigusega patsientidel võib olla suurenenud
risk üleannustamise toimete tekkeks (vt lõik 4.4, Ortostaatiline hüpotensioon).

Üleannustamise ravi
Spetsiifiline antidoot kvetiapiinile puudub. Raskete nähtude korral tuleb kaaluda mitme ravimi
koostoime võimalust ja soovitatakse rakendada intensiivraviprotseduure, sh hingamisteede avamine ja
avatuse säilitamine, piisava hapnikuga varustatuse ja ventilatsiooni tagamine ning
kardiovaskulaarsüsteemi jälgimine ja toetamine.
Lähtudes avaldatud kirjandusest, võib patsiente, kellel on deliirium, agiteeritus ja selge
antikolinergiline sündroom ravida füsostigmiiniga, 1...2 mg (pidevalt jälgida EKG-d). See ei ole
soovitatav kui standardravi füsostigmiini võimaliku negatiivse mõju tõttu südame erutusjuhtivusele.
Füsostigmiini võib kasutada, kui ei ole kõrvalekaldeid EKG-s. Ärge kasutage füsostigmiini
rütmihäirete, mis tahes astme südame blokaadi või QRS-saki laienemise korral.
Kuna imendumise ennetamist üleannustamise korral ei ole uuritud, võib raske mürgistuse korral olla
näidustatud maoloputus, kui seda on võimalik teostada ühe tunni jooksul pärast ravimi manustamist.
Tuleb kaaluda aktiivsöe manustamist.
Kvetiapiini üleannustamise korral tekkivat refraktoorset hüpotensiooni tuleb ravida vastavate
meetmetega nagu intravenoosne vedelike ja/või sümpatomimeetiliste ainete manustamine. Tuleb
vältida efedriini ja dopamiini kasutamist, sest beetastimuleeriv toime võib süvendada kvetiapiini
alfablokeeriva toime poolt esile kutsutud hüpotensiooni.

Patsient peab kuni paranemiseni olema hoolika jälgimise ja järelevalve all.

Farmakoterapeutiline rühm: antipsühhootilised ained
ATC-kood: N05AH04

Toimemehhanism
Kvetiapiin on atüüpiline antipsühhootikum.
Kvetiapiin ja selle inimesel aktiivne metaboliit plasmas - norkvetiapiin - toimivad laia
neurotransmitterite retseptorite spektrisse. Kvetiapiinil ja norkvetiapiinil esineb afiinsus aju
serotoninergiliste (5-HT ) ja dopaminergiliste D ja D retseptorite suhtes. Arvatakse, et selline
2
1
2
retseptori antagonisti kombinatsioon kõrge selektiivsusega 5-HT suhtes, võrreldes D retseptoritega,
2
2
vastutab kvetiapiini antipsühhootiliste omaduste ja vähem väljendunud ekstrapüramidaalsete
sümptomite põhjustamise eest võrreldes tüüpiliste antipsühhootikumidega. Kvetiapiinil ja
norkvetiapiinil ei ole märgatavat afiinsust bensodiasepiini retseptorite suhtes, aga on kõrge afiinsus
histaminergiliste ja α -adrenergiliste retseptorite suhtes, mõõdukas afiinsus α -adrenergiliste
1
2
retseptorite ja mõõdukas kuni kõrge afiinsus mitmete muskariiniretseptorite suhtes. Norepinefriini
transporteri (NET) inhibeerimine ja osaline 5-HT retseptorite agonism norkvetiapiini poolt võivad
1A
kaasa aidata kvetiapiini antidepressiivsele ravitoimele.

Farmakodünaamilised toimed
Kvetiapiini aktiivsus on kinnitust leidnud antipsühhootilist aktiivsust uurivates, nt tingitud hoidumise
katsetes. Ravim pärsib ka dopamiini retseptorite agonistide toimet, mõõdetuna nii käitumuslikult kui
elektrofüsioloogiliselt ja suurendab dopamiini metaboliitide kontsentratsiooni, mis on D -retseptori
2
blokaadi neurokeemiliseks tõenduseks.
Prekliinilistes testides, mis võimaldavad teha järeldusi ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete kohta,
esineb kvetiapiinil ebatüüpiline profiil, mis erineb standardsetest antipsühhootikumidest. Kvetiapiin ei
põhjusta pärast kroonilist manustamist D -retseptori ülitundlikkust. Efektiivselt D -retseptoreid
2
2
blokeerivates annustes põhjustab kvetiapiin ainult nõrka katalepsiat. Kroonilisel manustamisel esineb
kvetiapiinil selektiivsus limbilise süsteemi suhtes, põhjustades depolarisatsiooniblokaadi
mesolimbilistes neuronites, kuid mitte nigrostriaalsetes dopamiini sisaldavates neuronites. Akuutselt
või krooniliselt manustataval kvetiapiinil on minimaalne toime düstoonia vallandamisele
haloperidooliga sensibiliseeritud või sensibiliseerimata Cebus ahvidel (vt lõik 4.8).

Kliiniline efektiivsus
Skisofreenia
Kolm skisofreeniaga patsientidel teostatud platseebokontrollitud uuringut, milles kasutati erinevaid
kvetiapiini annuseid, ei leidnud mingeid erinevusi kvetiapiini- ja platseeboravirühmade vahel
ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete esinemissageduses või antikolinergiliste lisaravimite samaaegses
kasutamises. Ühes platseebokontrollitud uuringus, kus kasutati kvetiapiini fikseeritud annuseid
vahemikus 75…750 mg ööpäevas, ei esinenud mingeid erinevusi kvetiapiini ja platseeboga ravitud
rühmades ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete esinemissageduse või antikolinergiliste lisaravimite
kasutamise osas. Lühitoimelise kvetiapiini pikaajalist efektiivsust skisofreenia retsidiivide
ärahoidmisel ei ole tõestatud kinnitatud pimendatud uuringutega. Avatud uuringutes oli skisofreeniaga
patsientidel kvetiapiin efektiivne kliinilise paranemise säilitamisel ravi jätkamise perioodil neil
patsientidel, kes olid allunud esialgsele ravile, mis näitab teatavat pikaajalist efektiivsust.

Bipolaarne häire
Neljas platseebokontrollitud kliinilises uuringus, millest kahes kasutati kvetiapiini monoteraapiana ja
kahes kvetiapiini kombinatsioonis liitiumi või divalproeksiga, hinnati kvetiapiini annuseid kuni 800
mg ööpäevas mõõdukate kuni raskete mania episoodide ravis. Kvetiapiini ja platseeboga ravitud
rühmade vahel ei esinenud ekstrapüramidaalsete sümptomite sageduse või antikolinergiliste
lisaravimite kasutamise osas erinevusi.

Kahes monoteraapia uuringus näidati kvetiapiini paremat efektiivsust mõõdukate kuni raskete mania
episoodide ravis võrreldes platseeboga mania sümptomite vähendamisel nädalatel 3 ja 12. Puuduvad
pikaajaliste uuringute andmed, mis näitaksid kvetiapiini efektiivsust järgnevate mania või
depressiooni episoodide ära hoidmisel. On olemas vähesed andmed kvetiapiini ja divalproeksi või
liitiumi kombinatsiooni kasutamise kohta akuutsete mõõdukate kuni raskete mania episoodide ravis
nädalatel 3 ja 6, kuid kombineeritud ravi oli hästi talutav. Andmete alusel oli täiendav toime märgatav
nädalal 3. Teises uuringus ei täheldatud täiendavat toimet nädalal 6.

Ravile allunutel oli viimase nädala keskmine kvetiapiini annus ligikaudu 600 mg ööpäevas ja
ligikaudu 85% ravile allunutest sai ravi annustega, mis jäid vahemikku 400...800 mg ööpäevas.

Neljas 8 nädalat kestnud uuringus I või II tüüpi bipolaarse häirega, mõõduka kuni raske depressiooni
episoodidega patsientidel olid lühitoimelise kvetiapiini annused 300 mg ja 600 mg oluliselt
efektiivsemad võrreldes platseeboravi saanud patsientidega järgmiste asjakohaste mõõdikute osas:
MADRS skoori keskmine paranemine, kusjuures ravile allumisena defineeriti MADRS üldskoori
vähemalt 50%-line paranemine võrreldes ravieelsega. Patsientide vahel, kes said lühitoimelise
kvetiapiini 300 mg ja 600 mg annuseid, puudusid erinevused toime ulatuses.

Neist uuringutest kahe jätkufaasides näidati, et lühitoimelise kvetiapiini annustega 300 mg või 600 mg
teostatud pikaajaline ravi oli ravile allunutel platseebost efektiivsem depressiooni sümptomite puhul,
kuid mitte mania sümptomite puhul.

Kahes retsidiivide ennetamise uuringus hinnati kvetiapiini kombinatsiooni meeleolu stabiliseerijatega.
Mania, depressiooni või segatüüpi meeleoluhäire episoodidega patsientidel oli kvetiapiiniga
kombineeritud ravi edukam võrreldes meeleolu stabiliseerijate monoteraapiaga, pikendades aega
mistahes meeleoluhäire retsidiivini (mania, segatüüpi või depressioon). Kvetiapiini manustati kaks
korda ööpäevas, koguannustena 400 mg kuni 800 mg ööpäevas kombineeritud ravina koos liitiumi või
valproaadiga.

6-nädalases randomiseeritud uuringus, milles uuriti liitiumi ja pikatoimelise kvetiapiini
kombinatsiooni võrdluses platseebo ja pikatoimelise kvetiapiini kombinatsiooniga ägedat maniat
põdevatel täiskasvanud patsientidel, oli erinevus keskmises YMRS-skaala (ingl k Young Mania
Rating Scale) tulemuse paranemises 2,8 punkti parem täiendavat liitiumi saavas rühmas;
protsentuaalne erinevus ravile vastanute (50% paranemine algtasemest YMRS-skaalal) vahel oli 11%
(79% täiendavat liitiumi saavas rühmas võrreldes 68% kontrollrühmas).

Ühes pikaajalises uuringus (ravi kestusega kuni 2 aastat) hinnati retsidiivide ennetamist mania,
depressiooni või segatüüpi meeleoluhäirega patsientidel. Kvetiapiin oli platseebost efektiivsem,
pikendades aega mistahes meeleoluhäire retsidiivini (mania, segatüüpi või depressioon) I tüüpi
bipolaarse häirega patsientidel. Meeleoluhäirega patsientide koguarv oli vastavalt kvetiapiini rühmas
91 (22,5%), platseebo rühmas 208 (51,5%) ja liitiumravi rühmas 95 (26,1%). Kui kvetiapiinravile
allunud patsientide hulgas võrreldi kvetiapiinravi jätkamist ja üleminekut liitiumile, näitasid
tulemused, et üleminek liitiumravile ilmselt ei seostu aja pikenemisega mis tahes meeleoluhäire
retsidiivini.

Kliinilistes uuringutes on tõestatud, et kvetiapiin on efektiivne skisofreenia ja mania ravis, kui seda
võetakse kaks korda ööpäevas, kuigi kvetiapiini farmakokineetiline poolväärtusaeg on ligikaudu
7 tundi. Seda toetavad ka positronemissioontomograafia (PET) uuringute andmed, mis tuvastasid, et
kvetiapiini, 5HT ja D retseptorite hõivatus säilib kuni 12 tundi. 800 mg-st suuremate ööpäevaste
2
2
annuste ohutust ja efektiivsust ei ole hinnatud.

Kliiniline ohutus
Skisofreenia ja bipolaarse mania lühiajalistes platseebokontrolliga uuringutes oli ravist tingitud
ekstrapüramidaalsete sümptomite esinemissagedus samasugune nagu platseebo puhul (skisofreenia:
7,8% kvetiapiini ja 8,0% platseebo puhul; bipolaarne mania: 11,2% kvetiapiini ja 11,4% platseebo
puhul). Maniakaal-depressiivse häire (MDD) ja bipolaarse depressiooni lühiajalistes

platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes esines kvetiapiinravi saanud patsientidel
ekstrapüramidaalseid sümptomeid sagedamini kui platseebot saanutel. Lühiajalistes
platseebokontrolliga bipolaarse depressiooni uuringutes oli ravist tingitud ekstrapüramidaalsete
sümptomite esinemissagedus kvetiapiini rühmas 8,9%, võrreldes 3,8%-ga platseeborühmas.
Lühiajalistes platseebokontrolliga monoteraapia kliinilistes uuringutes depressiooniga patsientidel oli
ravist tingitud ekstrapüramidaalsete sümptomite esinemissagedus pikatoimelise kvetiapiini rühmas
5,4% ja platseeborühmas 3,2%. Lühiajalistes platseebokontrolliga monoteraapia kliinilistes
uuringutes eakatel depressiooniga patsientidel oli ravist tingitud ekstrapüramidaalsete sümptomite
esinemissagedus pikatoimelise kvetiapiini rühmas 9,0% ja platseeborühmas 2,3%. Nii bipolaarse
depressiooni kui ka MDD puhul ei ületanud üksikute kõrvaltoimete (nt akatiisia, ekstrapüramidaalne
häire, treemor, düskineesia, düstoonia, rahutus, tahtmatud lihaskontraktsioonid, psühhomotoorne
hüperaktiivsus ja lihasrigiidsus) esinemissagedus üheski ravirühmas 4%.

Lühiajalistes fikseeritud annusega (50 mg ööpäevas kuni 800 mg ööpäevas) platseebokontrolliga
uuringutes (kestusega 3...8 nädalat) jäi keskmine kehakaalu tõus kvetiapiinravi patsientidel vahemikku
0,8 kg annuse 50 mg ööpäevas puhul kuni 1,4 kg annuse 600 mg ööpäevas puhul (kusjuures 800 mg
ööpäevase annusega oli kaalutõus väiksem), võrreldes 0,2 kg-ga platseeboravi saanud patsientidel.
Patsientide protsentuaalne osakaal, kes võtsid juurde ≥ 7% kehakaalust, jäi vahemikku 5,3%
ööpäevase annuse 50 mg puhul kuni 15,5% ööpäevase annuse 400 mg puhul (kusjuures ööpäevaste
annustega 600 mg ja 800 mg oli kaalutõus väiksem), võrreldes 3,7%-ga platseeboravi saanud
patsientidel.

6-nädalases randomiseeritud uuringus, milles uuriti liitiumi ja pikatoimelise kvetiapiini
kombinatsiooni võrdluses platseebo ja pikatoimelise kvetiapiini kombinatsiooniga ägedat maniat
põdevatel täiskasvanud patsientidel, ilmnes, et pikatoimelise kvetiapiini ja liitiumi kombinatsiooni
kasutamisel tekkis rohkem kõrvaltoimeid (63%, võrreldes 48% pikatoimelise kvetiapiini ja platseebo
korral). Ohutusalased tulemused näitasid ekstrapüramidaalsümptomite suuremat sagedust: 16,8%
täiendavat liitiumi saavas rühmas ja 6,6% kontrollrühmas, millest enamuse moodustasid treemori
juhud, vastavalt 15,6% täiendavat liitiumi saavas rühmas ja 4,9% kontrollrühmas. Unisuse sagedus oli
kõrgem pikatoimelise kvetiapiini ja liitiumi rühmas (12,7%) võrreldes pikatoimelise kvetiapiini ja
platseebo rühmaga (5,5%). Lisaks ilmnes, et täiendavat liitiumi saavas rühmas oli ravi lõpus rohkem
kehakaalu tõusuga (≥7%) patsiente (8,0%) kui kontrollrühmas (4,7%). Pikemaajalistes retsidiivi
ennetamise uuringutes viidi läbi avatud faas (kestusega 4...36 nädalat), mille jooksul patsiendid said
raviks kvetiapiini. Sellele järgnes randomiseeritud ärajätuperiood, mille jooksul patsiendid said
juhuvaliku alusel kvetiapiini või platseebot. Kvetiapiinile randomiseeritud patsientidel oli keskmine
kehakaalu tõus avatud perioodil 2,56 kg ja randomiseerimisperioodi 48. nädalaks oli keskmine
kehakaalu tõus 3,22 kg võrreldes avatud faasi eelsega. Patsientidel, kes olid randomiseeritud
platseeborühma, oli keskmine kehakaalu tõus avatud perioodil 2,39 kg ja randomiseerimisperioodi
48. nädalaks oli keskmine kehakaalu tõus 0,89 kg võrreldes avatud faasi eelsega.

Platseebokontrollitud uuringutes eakatel dementsusega seotud psühhoosiga patsientidel ei olnud
tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete esinemissagedus 100 patsient-aasta kohta kvetiapiinravi saanud
patsientidel suurem kui platseebot saanutel.

Kõigis lühiajalistes platseebokontrollitud monoteraaapia uuringutes patsientidel, kellel neutrofiilide
algväärtus oli ≥ 1,5x109/l, oli vähemalt ühekordse neutrofiilide väärtuse nihe alla < 1, 5x109/l
esinemissagedus kvetiapiinravi saanud patsientidel 1,9%, võrreldes 1,5%-ga platseebot saanud
patsientidel. Nihke > 0,5...< 1,0 x 109/l esinemissagedus oli kvetiapiinravi saanud patsientidel (0,2%)
samasugune nagu platseeboravi saanutel. Kõikides kliinilistes uuringutes (platseebokontrollitud,
avatud, aktiivne võrdlev uuring) patsientidel, kellel neutrofiilide algväärtus oli ≥ 1,5x109/l oli
vähemalt ühekordse neutrofiilide väärtuse nihe alla < 1,5x109/l esinemissagedus kvetiapiinravi saanud
patsientidel 2,9% ja < 0,5x109/l esinemissagedus ketiapiinravi saanutel oli 0,21%.

Kvetiapiinravi on seostatud annusest sõltuva kilpnäärme hormoonide taseme langusega. TSH nihete
esinemissagedus oli kvetiapiini puhul 3,2% versus platseebo puhul 2,7%. Retsiprooksete,
potentsiaalselt kliiniliselt oluliste nihete esinemissagedus nii T3, T4 kui TSH puhul oli nendes

uuringutes harv ja täheldatud muutused kilpnäärme hormonaalses tasemes ei põhjustanud kliiniliste
sümptomitega väljendunud hüpotüreoidismi.
Üld- ja vaba T4 vähenemine oli maksimaalne kvetiapiinravi esimese kuue nädala jooksul, kusjuures
pikaajalisel ravil edasist langust ei esinenud. Ligikaudu 2/3 juhtudest kaasnes kvetiapiinravi
lõpetamisega üld- ja vaba T4-le avaldatud toime kadumine, sõltumatult ravi kestusest.

Kae/läätse läbipaistmatus
Kliinilistes uuringutes, milles hinnati kvetiapiini (200...800 mg ööpäevas) versus risperidooni
(2...8 mg) kataraktogeenset potentsiaali skisofreenia või skisoafektiivse häirega patsientidel, ei olnud
patsientide protsentuaalne osakaal, kellel suurenes läätse läbipaistmatuse aste, vähemalt 21-kuulise
ravi järel kvetiapiini puhul suurem kui risperidooni puhul (vastavalt 4% ja 10%).

Lapsed

Kliiniline efektiivsus
Kvetiapiini ohutust ja efektiivsust uuriti 3-nädalases platseebokontrolliga mania ravi uuringus (n=284
USA patsienti vanuses 10...17 aastat). Ligikaudu 45% patsientide populatsioonist omas lisaks ATH
diagnoosi. Lisaks sellele viidi läbi 6-nädalane platseebokontrolliga skisofreenia ravi uuring (n=222
patsienti, vanuses 13...17 aastat). Mõlemast uuringust välistati kvetiapiinravile mitte allunud
patsiendid. Kvetiapiinravi alustati annusega 50 mg ööpäevas ja 2. päeval suurendati annust 100 mg-ni
ööpäevas, seejärel tiitriti annus sihtannuseni (mania puhul 400...600 mg ööpäevas, skisofreenia puhul
400...800 mg ööpäevas), intervallidega 100 mg võrra ööpäevas, manustatuna kaks või kolm korda
ööpäevas.

Mania uuringus oli YMRS üldskoori LS keskmise muutuse erinevus võrreldes ravieelsega (aktiivaine
miinus platseebo) -5,21 kvetiapiini annuse 400 mg ööpäevas ja -6,56 kvetiapiini annuse 600 mg
ööpäevas puhul. Ravile allumise määrad (YMRS paranemine ≥ 50%) olid kvetiapiini 400 mg
ööpäevas, kvetiapiini 600 mg ööpäevas ja platseebo rühmas vastavalt 64%, 58% ja 37%.

Skisofreenia uuringus oli PANSS üldskoori LS keskmise muutuse erinevus võrreldes ravieelsega
(aktiivaine miinus platseebo) -8,16 kvetiapiini annuse 400 mg ööpäevas ja -9,29 kvetiapiini annuse
800 mg ööpäevas puhul. Ei väiksema (400 mg ööpäevas) ega ka suurema (800 mg ööpäevas)
annustamisskeemi puhul ei leitud kvetiapiini paremust platseeboga võrreldes ravivastuse saavutanud
patsientide osas, millena defineeriti ravieelse PANSS üldskoori vähenemine ≥ 30%. Nii mania kui ka
skisofreenia puhul esinesid suuremate annuste puhul arvuliselt väiksemad ravivastuse määrad.
Lapse- ja noorukieas (10…17-aastased) bipolaarse depressiooniga patsientidel läbi viidud kolmas
lühiajaline platseebokontrolliga pikatoimelise kvetiapiini monoteraapia uuring ravimi efektiivsust ei
tõestatud.
Selles vanuserühmas puuduvad andmed toime säilimise või retsidiivide ennetamise kohta.

Kliiniline ohutus
Eespool kirjeldatud lühiajalistes kvetiapiini pediaatrilistes uuringutes olid EPS esinemuse määrad
ravirühmas ja platseeborühmas järgmised: skisofreenia uuringus 12,9% vs. 5,3%, bipolaarse mania
uuringus 3,6% vs. 1,1% ja bipolaarse depressiooni uuringus 1,1% vs. 0%. Kehakaalu suurenemist
≥ 7% ravieelsega võrreldes esines ravirühmas ja platseeborühmas järgmiselt: skisofreenia ja
bipolaarse mania uuringutes 17% vs. 2,5% ja bipolaarse depressiooni uuringus 12,5% vs. 6%.
Suitsiidiga seotud sündmuste esinemissagedused olid ravirühmas ja platseeborühmas järgmised:
skisofreenia uuringus 1,4% vs. 1,3%, bipolaarse mania uuringus 1,0% vs. 0% ja bipolaarse
depressiooni uuringus 1,1% vs. 0%. Bipolaarse depressiooni uuringu ravijärgse pikendatud
jälgimisfaasi jooksul esines kaks täiendavat suitsiidiga seotud sündmust kahel patsiendil; üks neist
patsientidest oli sündmuse toimumise hetkel kvetiapiinravil.

Pikaajalise ohutuse andmed
26-nädalases akuutsete uuringute avatud jätkuosas (n=380 patsienti) kvetiapiini paindliku annusega
400...800 mg ööpäevas saadi täiendavaid ohutusandmeid. Lastel ja noorukitel teatati vererõhu tõusust
ning söögiisu suurenemisest; ekstrapüramidaalsetest häiretest ja seerumi prolaktiinisisalduse

suurenemisest teatati lastel ja noortel suurema esinemissagedusega kui täiskasvanud patsientidel (vt
lõigud 4.4 ja 4.8). Mis puutub kehakaalu, siis pärast kohandamist normaalsele kasvule pikema aja
jooksul loeti kliiniliselt oluliseks muutuseks mõõdikuna kasutatud kehamassiindeksi (KMI)
suurenemine 0,5 standarddeviatsiooni võrra ravieelsest; sellele kriteeriumile vastas 18,3%
patsientidest, kes said raviks kvetiapiini vähemalt 26 nädala jooksul.

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub kvetiapiin hästi ja metaboliseerub ulatuslikult. Samaaegne
toidu manustamine ei mõjuta oluliselt kvetiapiini biosaadavust. Norkvetiapiini maksimaalsed
püsikontsentratsiooni molaarsed kontsentratsioonid ulatuvad 35%-ni kvetiapiinil täheldatutest.
Kvetiapiini ja norkvetiapiini farmakokineetika on kinnitatud annusevahemikus lineaarne.

Jaotumine
Kvetiapiini seonduvus plasma valkudele on ligikaudu 83%.

Biotransformatsioon
Kvetiapiin metaboliseerub ulatuslikult maksas, pärast radioaktiivselt märgistatud kvetiapiini
manustamist elimineerub alla 5% muutumatul kujul uriini või roojaga.
In vitro uuringud on kinnitanud, et tsütokroom P450 süsteemi poolt vahendatud kvetiapiini
metabolismis on vastutav roll ensüümil CYP3A4. Norkvetiapiin moodustub peamiselt ning ka eritub
CYP3A4 kaudu.
Ligikaudu 73% radioaktiivsusest eritub uriiniga ja 21% väljaheitega.
Näidati, et kvetiapiin ja mõned selle metaboliidid (sh norkvetiapiin) on in vitro nõrgad tsütokroom
P450 isoensüümide 1A2, 2C9, 2C19, 2D6 ja 3A4 inhibeerijad. In vitro CYP inhibeerimist
täheldatakse ainult kontsentratsioonides, mis olid ligikaudu 5…50 korda suuremad
kontsentratsioonidest, mida täheldati inimestel annusevahemikus 300…800 mg ööpäevas. Nende in
vitro tulemuste alusel ei ole tõenäoline, et kvetiapiini samaaegne manustamine teiste ravimitega viib
selle teise ravimi tsütokroom P450 poolt vahendatud metabolismi kliiniliselt olulise inhibeerimiseni.
Loomkatsed viitavad sellele, et kvetiapiin võib indutseerida tsütokroom P450 ensüüme. Teiselt poolt
ei leidnud spetsiifiline koostoimete uuring psühhootilistel patsientidel tsütokroom P450 aktiivsuse
suurenemist pärast kvetiapiini manustamist.

Eritumine
Kvetiapiinii ja norkvetiapiini eliminatsiooni piirväärtusajad on vastavalt ligikaudu 7 h ja 12 h.
Vaba kvetiapiini ja inimplasma aktiivse metaboliidi norkvetiapiini keskmised molaarsed
annusefraktsioonid erituvad uriiniga vähem kui 5%.

Patsientide erirühmad
Sugu
Kvetiapiini kineetika ei ole meestel ja naistel erinev.

Eakad
Kvetiapiini keskmine kliirens on eakatel ligikaudu 30...50% madalam kui 18...65-aastastel
täiskasvanutel.

Neerukahjustus
Raske neerukahjustusega isikutel (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min/1,73 m2) vähenes kvetiapiini
keskmine plasma kliirens ligikaudu 25% võrra, kuid kliirensi individuaalsed väärtused jäid samasse
vahemikku tervete isikutega.

Maksakahjustus
Teadaoleva maksakahjustusega isikutel (stabiilne alkoholtsirroos) vähenes kvetiapiini plasmakliirens
keskmiselt ligikaudu 25% võrra. Kuna kvetiapiin metaboliseeritakse ülekaalukalt maksas, on

maksakahjustusega patsientide populatsioonis oodata plasmataseme tõusu. Neil patsientidel võib olla
vajalik annuse kohandamine (vt lõik 4.2).

Lapsed
Farmakokineetilised andmed pärinevad 9 lapselt vanuses 10...12 aastat ja 12 noorukilt, kes said
tasakaaluseisundis ravi kvetiapiini annustega 400 mg kaks korda ööpäevas. Tasakaaluseisundis oli
eelühend kvetiapiini annusnormaliseeritud plasmatase lastel ja noorukitel (10...17-aastased) üldiselt
samasugune kui täiskasvanutel, kuid lastel täheldatud C vastas üldiselt täiskasvanute vastavate
max
väärtuste vahemiku ülempiirile. Aktiivse metaboliidi norkvetiapiini AUC ja C olid täiskasvanutega
max
võrreldes kõrgemad, vastavalt lastel (10...12-aastased) 62% ja 49% ning noorukitel (13...17-aastasedl)
28% ja 14%.

Mitmetes in vitro ja in vivo genotoksilisuse uuringutes ei leitud tõendeid genotoksilisuse kohta.
Katseloomadel täheldati kliiniliselt olulise ekspositsioonitaseme juures järgnevaid muutusi, kuid neid
ei ole veel kinnitatud pikaajaliste kliiniliste uuringutega.

Rottide kilpnäärmes on leitud pigmendiladestusi; Cynomolgus'e liigi ahvidel on täheldatud
follikulaarsete kilpnäärmerakkude hüpertroofiat koos T3 plasmakontsentratsiooni, hemoglobiini
kontsentratsiooni ja punavereliblede ning valgevereliblede arvu vähenemisega; koertel leiti läätse
läbipaistmatust ja kaed (kae/läätse läbipaistmatuse kohta vt lõik 5.1).

Embrüofetaalse toksilisuse uuringus küülikutel leiti loodetel suurenenud esinemissagedusega
karpaal/tarsaal fleksuuri. See kõrvaltoime esines koos emaslooma väljendunud kõrvaltoimetega, nagu
vähenenud kehakaalu juurdekasv. Need toimed avaldusid emasloomade ekspositsioonide juures, mis
olid sarnased või veidi suuremad kui inimestel maksimaalsete raviannuste kasutamisel. Selle leiu
tähendus inimestele ei ole teada.

Fertiilsusuuringutes rottidel täheldati isasloomade fertiilsuse marginaalset vähenemist ja
pseudotiinust, innaperioodide vaheaegade pikenemist, prekoitaalsete ajavahemike pikenemist ja
tiinuste määra vähenemist. Need toimed olid tingitud prolaktiini taseme tõusust ja ei ole vahetult
ülekantavad inimesele liikidevaheliste erinevuste tõttu reproduktiivkäitumise hormonaalses kontrollis.

Tableti sisu:
Kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat
Laktoosmonohüdraat
Povidoon K-25
Mikrokristalne tselluloos
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Kõik tugevused:
Hüpromelloos
Titaandioksiid (E171)
Triatsetiin

25 mg:
Laktoosmonohüdraat

Kollane raudoksiid (E172)
Päikeseloojangukollane (E110)

200 mg:
Polüdekstroos
Makrogool 8000

300 mg:
Laktoosmonohüdraat
Kollane raudoksiid (E172)

Ei kohaldata.

3 aastat

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Valged läbipaistmatud PVC/PE/Aclar-alumiinium või valged läbipaistmatud PVC/PVdC-alumiinium
blistrid.
25 mg: Pakendi suurused 1, 6, 10, 20, 30, 50, 60, 90 ja 100 (10 x 10) õhukese polümeerikattega
tabletti. Haiglapakend: 50 õhukese polümeerikattega tabletti.
200 mg:
Pakendi suurused 1, 10, 20, 30, 50, 60, 90 ja 100 (10 x 10) õhukese polümeerikattega tabletti.
Haiglapakend: 50 õhukese polümeerikattega tabletti.
300 mg:
Pakendi suurused 1, 10, 20, 30, 50, 60, 90 ja 100 (10 x 10) õhukese polümeerikattega tabletti.
Haiglapakend: 50, 120, 180 ja 240 õhukese polümeerikattega tabletti.

HDPE pudel valge lastekindla polüpropüleenist korgiga, koos kuivatusainega.
Pakendi suurused 100 ja 250 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.