Antibiootikumid Autor: Lembit Allikmets

Antibiootikumid on mikroobide, seente, loomsete ja taimsete organismide poolt toodetavad ained, millel on tugev antibakteriaalne (baktereid surmav või nende paljunemist takistav) või ka rakkude paljunemist pärssiv (kasvajavastane, st raku kaheks tütarrakuks jagunemist pidurdav) toime. Antibioos (kahe või enama organismi omavaheline suhe, mis on ühele kahjulik) on looduses laialt levinud, olelusvõitluses väljakujunenud liigi (mikroorganismide) keemilise kaitse ehk tõrje süsteem. Antibiootikumid on keemiliselt struktuurilt, antibakteriaalselt toimelt ja füüsikalis-keemiliste omaduste poolest väga erinevad. Tänapäeval kasutatakse meditsiinis nii looduslikke (bensüülpenitsilliin, erütromütsiin, streptomütsiin jt) kui ka paljusid sünteetilisi, looduslikele ühenditele lähedasi keemilisi aineid. Nende hulka võib arvata ka mitmed puhtsünteetilised antibakteriaalse toimega ainete rühmad, näiteks sulfaniilamiidid, fluorokinoloonid jt. 

Meditsiinis ja veterinaarias kasutatakse antibiootikume põhiliselt patogeensete (tõvestavate) mikroorganismide, sh seente poolt esilekutsutud haiguste raviks. Mõnel määral on nad leidnud rakendust kasvajatevastases ravis. Viirushaigustevastast toimet praegu kasutusel olevatel antibiootikumidel ei ole.

Antibiootikumid toimivad organismis kas bakteritsiidselt (mikroobe hävitavalt), nagu penitsilliinid, tsefalosporiinid jt, või bakteriostaatiliselt (mikroobide paljunemist pärssivalt), nagu tetratsükliinid, erütromütsiin jt. Bakteritsiidselt toimivate ainete puhul võimendab annuse suurendamine antibiootikumi efektiivsust. Bakteriostaatiliselt toimivate antibiootikumide puhul ei paranda tavaannuse suurendamine toimivust, vaid üksnes suurendab toksilisust. Nende kasutamisel toimub nõrgestatud elutegevusega mikroobide lõplik hävitamine organismi immuunsüsteemi vahendusel. Mikroobidevastase toime järgi jaotatakse antibiootikumid rühmadesse: a) põhiliselt grampositiivsele mikrofloorale toimivad, b) põhiliselt gramnegatiivsele mikrofloorale toimivad, c) nii grampositiivsele kui gramnegatiivsele mikrofloorale toimivad, d) põhiliselt seentele toimivad jt antibiootikumid. Mida laiema toimespektriga on antibiootikum, seda enam häirib ta organis normaalselt elutsevate mikroobide elutegevust, muutes ka mikroobidevahelist tasakaalu. Tekkinud seisundit nimetatakse düsbakterioosiks ja selle korral võivad vohama hakata Candidaperekonna patogeensed seened. Antibiootikumide tarvitamisel on eriti oluline täpselt kinni pidada arsti poolt ettekirjutatud ravimi kasutusskeemist, mis tagab organismis püsiva antibakteriaalse kontsentratsiooni.

Antibiootikumide ebaõige kasutamise korral võivad mikroobid muutuda nende suhtes vastupanuvõimeliseks ehk resistentseks. Mikroobitüvede antibiootikumiresistentsus on pärilik ja muudab keerulisemaks seni antibiootikumi(de)le tundlike mikroobide põhjustatud nakkuste ravi. Sellisel juhul tuleb ravimiannust suurendada, vahetada preparaati või kasutada kombineeritud ravi. Antibiootikumid võivad tekitada organismi ülitundlikkust, allergiat. Antibiootikume tohib tarvitada ainult arsti ettekirjutuse järgi.

Esimene tõeline tugeva antibakteriaalse toimega ja vähetoksiline (vähemürgine) antibiootikum oli penitsilliin, rohelise hallitusseene

Penicillium notatum’i (ka P. c r ust osum’i, P. chrysogenum’i) elutegevuse produkt, mille laialdane kasutamine algas II maailmasõja ajal. Penitsilliinidest on biosünteetilised süstitav bensüülpenitsilliin (G-penitsilliin) ja suukaudne fenoksümetüülpenitsilliin (V-penitsilliin). Neid nimetatakse esimese põlvkonna penitsilliinideks. Põhiline kasutusala on grampositiivse mikrofloora poolt põhjustatud nakkuste (angiin, kopsupõletik, gonorröa jt) ravi. Bensüülpenitsilliin on senini kõige efektiivsem antibiootikum süüfilise ravimisel. Teise, kolmanda ja neljanda põlvkonna penitsilliinid on kõik sünteetilised. Teise põlvkonna penitsilliinide hulka kuuluvad resistentsete stafülokokitüvede vastased ühendid metitsilliin, oksatsilliin jt. Nende antimikroobne toime on kitsas, nad ei toimi suguhaiguste tekitajatesse. Samuti kuuluvad teise põlvkonda nn aminopenitsilliinid ampitsilliin, amoksitsilliin jt. Kõiki teise põlvkonna penitsilliine on võimalik nii süstida kui ka manustada suu kaudu. Kolmanda põlvkonna penitsilliinid (piperatsilliin jt) on valikulisema toimega mõnede gramnegatiivsete mikroorganismide suhtes (kolibakterid, enterokokid jt), kuid ei mõju stafülo- ja streptokokkidele ning süüfilise tekitajatele. Neljanda põlvkonna penitsilliinid (imipeneem jt) on juba oluliselt muudetud struktuuriga. Nende nakkusvastane toimespekter on suhteliselt lai – mõjuvad nii grampositiivsele kui gramnegatiivsele mikrofloorale – ning neid süstitakse lihasesse. Kõigi penitsilliinide lõpptoime on bakteritsiidne, st mikroobe surmav. Nad kahjustavad mikroobiseina, mistõttu mikroorganismid lüüsuvad, st lõhustuvad ja lahustuvad.

Penitsilliinid väljuvad organismist kiiresti, juba 3–5 tunni jooksul, mistõttu esimese ja teise põlvkonna ühendeid tuleb süstida iga 4 tunni järel. On ka depoopenitsilliine, mis mõjuvad suspensioonina lihasesse süstituna terve ööpäeva. Bitsilliin-1 on bensüülpenitsilliini komplekssool, mis vabastab toimeaine lihasesse süstituna 2–3 nädala jooksul. Penitsilliinid on vähemürgised ühendid, ainult väga suurte ravimiannuste veeni süstimine võib kahjustada neere. Allergilisi nähte aga põhjustavad nad küllalt sageli.

Streptomütsiin oli esimene (kasutusel 1944. aastast) tõhus tuberkuloosivastane antibiootikum. Ta kuulub keemiliselt aminoglükosiidide rühma. Selle rühma antibiootikume produtseerivad mitmed kiirikseente ja batsillide tüved. Süstitakse lihasesse, harva veeni. Lisaks tuberkuloositekitajale pärsib ta paljude grampositiivsete ja gramnegatiivsete mikroobide elutegevust, kahjustades nende rakumembraani ja pärssides valgu sünteesi. Streptomütsiini kasutatakse ka brutselloosi, siberi katku, tüüfuse jt infektsioonide korral. Koos penitsilliiniga toimivad nad hävitavalt suurele osale nakkusi tekitavatele mikroorganismidele. Streptomütsiin on mürgine sisekõrvale, võib põhjustada kuulmis- ja tasakaaluelundi kahjustuse.

Penicillium notatum