MIRTAZAPIN ORION

Depressioon.

Annustamine ja manustamine


Täiskasvanud
Efektiivne ööpäevane annus on tavaliselt vahemikus 15 mg ja 45 mg, algannus on 15 või 30mg.
Mirtasapiin hakkab tavaliselt toimet avaldama pärast 1...2-nädalast ravi. Sobiva annusega ravi peaks
andma positiivne vastuse 2...4 nädala jooksul. Ebapiisava ravivastuse puhul võib annust suurendada
kuni maksimaalse annuseni. Kui ravivastus ei ilmne ka järgneva 2...4 nädala jooksul, tuleb ravi
lõpetada.

Eakad
Soovitatav annus on sama mis täiskasvanutel. Rahuldava ja ohutu ravivastuse saavutamiseks tuleb
eakatel patsientidel annust suurendada tähelepaneliku jälgimise all.

Lapsed

1
Laste ja alla 18-aastaste patsientide ravis ei tohi mirtasapiini kasutada, kuna kahes lühiajalises
kliinilises uuringus (vt lõik 5.1) ei ole efektiivsus tõestatud ja tulenevalt ohutuse probleemidest (vt
lõigud 4.4, 4.8 ja 5.1)

Neerukahjustus
Keskmise raskusega kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <40 ml/min) patsientidel võib
mirtasapiini kliirens olla vähenenud Mirtasapiini määramisel selle grupi patsientidele tuleb seda
arvesse võtta (vt lõik 4.4).

Maksakahjustus
Maksakahjustusega patsientidel võib mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Seda tuleb arvesse võtta,
kui Mirtazapin Orion'i määratakse selle grupi patsientidele, seda eriti raske maksakahjustuse puhul,
kuna raske maksakahjustusega patsiente ei ole uuritud (vt lõik 4.4).

Mirtasapiini eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi ja sellepärast tuleb Mirtazapin Orion'i
eelistavalt manustada üks kord ööpäevas. Soovitatav on ravimit võtta ühekordse hilisõhtuse annusena
enne magamaminekut. Mirtazapin Orion'i ööpäevase annuse võib jagada ka kaheks annuseks (üks
kord hommikul ja üks kord hilisõhtul, sealjuures suurem annus tuleks võtta õhtul).

Tablette võetakse suu kaudu. Tablett laguneb kiiresti ja see on soovitatav veega alla neelata.

Depressiooniga patsientide ravi peaks kestma piisavalt pika aja vältel, vähemalt 6 kuud, et tagada neil
sümptomite kadumine. Ravi mirtasapiiniga soovitatakse lõpetada järk-järgult, et vältida ärajätunähtude
ilmnemist (vt lõik 4.4).

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.
Mirtasapiini samaaegne kasutamine koos monoamino oksidaasi (MAO) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).

Lapsed
Mirtasapiini ei tohi kasutada laste ja alla 18aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset
käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt agressiivsust, vastanduvat
käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse
käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks sellele ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet
ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele
ning käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga. Risk püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esineb suitsiidimõtteid enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt
jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-
kontrollitud kliiniliste uuringute metaanalüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Antidepressantide ravikuuriga peab kaasnema patsientide, eriti kõrge riskiga patsientide tähelepanelik
järelevalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb

2
teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise sümptomi halvenemise (kaasa
arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete või suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste
suhtes käitumises ning pöörduda selliste sümptomite ilmnemisel otsekohe arsti poole.

Suitsiidiohu tõttu peaks, eriti ravi algusfaasis, patsiendile andma kätte ainult piiratud arvu Mirtazapin
Orion suus dispergeeruvaid tablette.

Luuüdi supressioon
Mirtasapiinravi jooksul on täheldatud luuüdi supressiooni, mis ilmneb tavaliselt granulotsütopeenia
või agranulotsütoosina. Harva on täheldatud pöörduvat agranulotsütoosi mirtasapiiniga tehtud
kliiniliste uuringute käigus. Mirtasapiini turuletulekujärgsed teated agranulotsütoosi ilmnemisest on
väga harvad, sealjuures on enamus seisundid olnud pöörduvad, kuid mõnel puhul lõppenud surmaga.
Surmaga lõppenud juhtumid olid enamasti seotud üle 65-aastaste patsientidega. Arst peab olema
tähelepanelik selliste sümptomite tekkimise suhtes nagu palavik, kurguvalu, stomatiit või muud
infektsiooninähud; selliste sümptomite ilmnemisel tuleb ravi lõpetada ja teha vereanalüüs.

Ikterus
Ikteruse ilmnemisel tuleb ravi lõpetada.

Jälgimist nõudvad seisundid
Ravimi ettevaatlik annustamine ning patsiendi regulaarne ja hoolikas jälgimine on vajalik patsientide
puhul, kellel on:
- epilepsia ja orgaaniline ajusündroom: kuigi kliinilise kogemuse järgi esineb epilepsiahoogusid
mirtasapiiniga, kui ka teiste antidepressantidega, ravitud patsientidel harva, tuleks mirtasapiinravi
alustada ettevaatlikult nendel patsientidel, kellel on anamneesis krambid. Kõikidel patsientidel,
kellel ilmnevad krambid või kellel krampide esinemissagedus suureneb, tuleb ravi lõpetada.;
- maksakahjustus: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli kerge kuni keskmise
raskusega maksakahjustusega patsientidel mirtasapiini kliirens ligikaudu 35% väiksem võrreldes
normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Keskmine mirtasapiini plasmakontsentratsioon oli
suurenenud ligikaudu 55%;
- neerukahjustus: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli keskmise raskusega
(kreatiinini kliirens <40 ml/min) ja raske (kreatiinini kliirens ≤10 ml/min) neerukahjustusega
patsientide mirtasapiini kliirens vähenenud vastavalt ligikaudu 30% ja 50% võrreldes normaalse
neerufunktsiooniga patsientidega. Mirtasapiini keskmine plasmakontsentratsioon oli suurenenud
vastavalt ligikaudu 55% ja 115%. Kerge neerukahjustusega (kreatiinini kliirens <80 ml/min)
patsientidel kontrollgrupiga võrreldes olulist erinevust ei leitud;
- südamehaigused, nagu juhtehäired, stenokardia ja hiljutine müokardiinfarkt, mille puhul tuleb
tarvitusele võtta tavalised ettevaatusabinõud ja kaasuvaid ravimeid manustada ettevaatusega;
- madal
vererõhk;
- suhkurtõbi: suhkurtõvega patsientidel võivad antidepressandid mõjutada glükeemilist kontrolli.
Võimalik, et insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annust tuleb kohandada;
soovitatav on hoolikas jälgimine.

Nagu teistegi antidepressantide puhul, tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid:
- Antidepressantide manustamisel võivad skisofreenia või teiste psühhootiliste häiretega
patsientidel psühhootilised nähud süveneda, paranoilised mõtted võivad intensiivistuda.
- Kui ravitakse bipolaarse häire depressiivset faasi, võib see üle minna maniakaalseks faasiks.
Mania/hüpomania anamneesiga patsiente peab hoolikalt jälgima. Juhul, kui patsient läheb
maniakaalsesse faasi, tuleb mirtasapiinravi katkestada.
- Kuigi mirtasapiin ei tekita sõltuvust, näitavad turuletulekujärgsed andmed, et pärast ravimi
pikaajalist kasutamist võib ravi järsk katkestamine põhjustada ärajätunähtude esinemist. Enamus
ärajätunähtudest on kerged ja taanduvad iseenesest. Erinevate ärajätunähtude hulgas on kõige
sagedamini teatatud pearinglusest, agitatsioonist, ärevusest, peavalust ja iiveldusest. Kuigi neist
sümptomitest on teatatud kui ärajätunähtudest, peab silmas pidama, et need sümptomid võivad
olla seotud ka muu olemasoleva haigusega. Nagu lõigus 4.2 on soovitatud, tuleb mirtasapiinravi
lõpetada järk-järgult.

3
- Ettevaatust peab rakendama ka patsientide puhul, kellel on urineerimishäired, nagu prostata
hüpertroofia ja patsiendid, kellel esineb äge suletudnurga glaukoom ning silma siserõhu tõus
(kuigi mirtasapiiniga kaasnevate probleemide tõenäosus on vähese antikolinergilise toime tõttu
väga väike).
- Akatiisia/psühhomotoorne rahutus: antidepressantide kasutamist on seostatud akatiisia tekkega,
mida iseloomustab subjektiivselt ebamugav või häiriv rahutus ning liikumisvajadus, millega
sageli kaasneb võimetus paigal istuda või seista. Selliseid nähte võib kõige tõenäolisemalt
esineda ravi esimesel paaril nädalal. Kui patsientidel on tekkinud sellised sümptomid, võib
annuse suurendamine olla kahjulik.

Hüponatreemia
Hüponatreemia esinemisest, mis on tõenäoliselt põhjustatud antidiureetilise hormooni liignõristusest
(SIADH), on mitrasapiini kasutamisel teatatud väga harva. Erilist tähelepanu tuleb rakendada
riskigrupi patsientide puhul, nagu eakad patsiendid või patsiendid, kes saavad samaaegselt ravimeid,
mis võivad põhjusta hüponatreemiat.

Serotoniinisündroom
Koostoime serotonergiliste toimeainetega: kui selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid
(SSRI-d) kasutatakse koos teiste serotonergiliste toimeainetega (vt lõik 4.5), võib ilmneda
serotoniinisündroom. Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla hüpertermia, rigiidsus,
müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku elutähtsate näitajate kiire
muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärritatavus, äärmuslik agiteeritus, mis võivad
progresseeruda deliiriumi ja koomani. Nimetatud toimeainete kombineerimisel mirtasapiiniga on
vajalik ettevaatus ja hoolikam kliiniline järelvalve. Nimetatud sümptomite esinemisel tuleb
mirtasapiinravi lõpetada ja alustada toetava sümptomaatilise raviga. Turuletulekujärgsed andmed
näitavad, et kui patsiente ravitakse ainult mirtasapiiniga, esineb serotoniinisündroomi väga harva (vt
lõik 4.8).

Eakad patsiendid
Eakad patsiendid on sageli tundlikumad, eriti antidepressantide kõrvaltoimete suhtes. Mirtasapiini
kliiniliste uuringute käigus ei ole täheldatud eakate patsientide puhul suuremat kõrvaltoimete
esinemissagedust kui teistes vanusegruppides.

Aspartaam
Mirtazapin Orion sisaldab aspartaami, mis on fenüülalaniini allikaks. See võib olla kahjulik
fenüülketonuuriaga patsientidele.

Farmakodünaamilised - Mirtasapiini
ei tohi manustada koos MAO inhibiitoritega ega kahe nädala jooksul pärast ravi
lõpetamist MAO inhibiitoritega. Vastupidisel juhul peab mirtasapiinravi saavate patsientide puhul
mööduma ligikaudu kaks nädalat, enne kui neile võib rakendada ravi MAO inhibiitoritega (vt
lõik 4.3). Peale selle, nagu ka SSRI-de puhul, võib samaaegne kasutamine teiste serotonergiliste
toimeainetega (L-trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, SSRI-d, venlafaksiin, liitium ja
naistepuna -Hypericum perforatum- sisaldavad preparaadid) põhjustada serotoniiniga seotud
nähtude ilmnemise (serotoniinisündroom: vt lõik 4.4). Nende toimeainete kombineerimisel
mirtasapiiniga tuleb rakendada ettevaatust ja hoolikat kliinilist jälgimist.
- Mirtasapiin võib suurendada bensodiasepiinide ja teiste rahustite sedatiivset toimet (eriti enamus
antipsühhootikume, antihistamiin H1 antagonistid, opioidid). Nende ravimite ordineerimisel koos
mirtasapiiniga tuleb olla ettevaatlik.
- Mirtasapiin võib suurendada alkoholi kesknärvisüsteemi pärssivat toimet. Seetõttu tuleb
soovitada patsientidel ravi ajal mirtasapiiniga alkohoolseid jooke mitte tarbida.
- Annuses 30 mg ööpäevas põhjustas mirtasapiin väikese, kuid statistiliselt olulise tõusu
rahvusvaheliselt normaliseeritud standardis (INR) haigetel, keda raviti varfariiniga. Kuna

4
mirtasapiini suuremate annuste korral ei saa välistada veelgi tugevamat mõju, on soovitatav
jälgida patsiendi INR taset mirtasapiini ja varfariini samaaegse ravi korral.

Farmakokineetilised koostoimed
- CYP3A4 indutseerijad karbamasepiin ja fenütoiin suurendavad mirtasapiini kliirensit peaaegu
kahekordselt, mille tagajärjeks on mirtasapiini kontsentratsiooni vastavalt 60%-line ja 45%-line
vähenemine vereplasmas. Kui lisaks mirtasapiinravile manustada karbamasepiini või mõnda teist
maksa metabolismi indutseerijat (nt rifampitsiin), võib olla vajalik mirtasapiini annuse
suurendamine. Kui ravi nende ravimitega lõpetatakse, võib olla vajalik mirtasapiini annust
vähendada.
- Koosmanustamine CYP3A4 tugeva inhibiitori ketokonasooliga on suurendanud mirtasapiini
maksimaalset kontsentratsiooni vereplasmas ja kontsentratsioonikõvera alust pindala (AUC)
vastavalt ligikaudu 40% ja 50%.
- Kombinatsioonis tsimetidiiniga (CYP1A2, CYP2D6 ja CYP3A4 nõrk inhibiitor) võib
mirtasapiini keskmine kontsentratsioon vereplasmas suureneda rohkem kui 50% võrra. CYP3A4
tugevate inhibiitorite, HIV proteaasi inhibiitorite, asooli rühma seenevastaste ravimite,
erütromütsiini, tsimetidiini või nefasodooni koosmanustamisel mirtasapiiniga tuleb olla
ettevaatlik ja vajadusel selle annust vähendada.
-
Ravimite koostoimete uuringud ei ole näidanud olulist farmakokineetilist toimet kui samaaegselt
mirtasapiiniga manustati paroksetiini, amitriptülliini, risperidooni või liitiumi.

Rasedus
Piiratud andmed mirtasapiini kasutamise kohta rasedate naiste ravis ei ole näidanud kaasasündinud
väärarengute suurenenud riski. Loomkatsetes ei ole ilmnenud mingeid kliinilise tähtsusega
teratogeenseid toimeid, kuid täheldatud on arenguhäireid põhjustavat toksilisust (vt lõik 5.3).
Rasedatele patsientidele mirtasapiini ordineerimisel tuleb olla ettevaatlik. Juhul kui mirtasapiini
manustatakse sünnituseni või vahetult enne sünnitust, on soovitatav vastsündinut postnataalselt
hoolikalt jälgida, et tuvastada võimalikke ärajätunähte.

Epidemioloogilised andmed on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises
järgus, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinul (PPHN). Kuigi
uuringutes ei ilmne seost PPHN-i ja mirtasapiin-ravi vahel, ei saa seda potentsiaalset riski välistada,
võttes arvesse sarnast toimemehhanismi (serotoniini kontsentratsiooni suurenemine).

Imetamine
Loomkatsed ja piiratud andmed inimeste kohta on näidanud, et mirtasapiin eritub rinnapiima vaid väga
väikestes kogustes. Otsuse tegemisel, kas jätkata/katkestada imetamine või kas jätkata/katkestada
mirtasapiiniravi, tuleb kaaluda, kas imik saab rohkem kasu rinnapiimast või naine mirtasapiiniravist.

Mirtasapiinil on vähene või mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Mirtasapiin võib halvendada keskendumisvõimet ja erksust (eriti ravi algfaasis). Ravimi mõju all
peaksid patsiendid alati vältima potentsiaalselt ohtlikke, tähelepanu- ja head keskendumisvõimet
nõudvaid tegevusi, nt mootorsõidukijuhtimine või masinatega töötamine.

Depressiivsetel patsientidel esineb mitmeid haiguse endaga kaasnevaid sümptomeid. Seetõttu võib
mõnikord olla raske kindlaks teha, millised sümptomid on põhjustatud haigusest endast ning millised
on seotud mirtasapiiniraviga.


5
Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed, mis on ilmnenud enam kui 5%-l randomiseeritud platseebo-
kontrollitud uuringutes osalenud mirtasapiinravi saanud patsientidel (vt allpool), on unisus, sedatsioon,
suukuivus, kehakaalu tõus, suurenenud söögiisu, pearinglus ja väsimus.

Kõiki patsiente (sh muud näidustused peale depressiooni), kes on osalenud randomiseeritud platseebo-
kontrollitud uuringutes, on hinnatud mirtasapiini kõrvaltoimete suhtes. Metaanalüüs hõlmas 20
uuringut, kus planeeritud ravikuur kestis kuni 12 nädalat ja milles osales 1501 patsienti (134
patsiendiaastat), kes said kuni 60 mg mirtasapiini ja 850 patsienti (79 patsiendiaastat), kes said
platseebot. Platseeboga võrreldavuse huvides jäeti nende uuringute laiendatud faasid kõrvale.

Tabel 1 toob välja kategoriseeritud kõrvaltoimete juhtumid, mille esinemissagedus oli kliinilistes
uuringutes mirtasapiiniga ravimisel statistiliselt oluliselt suurem võrreldes platseeboga ja millele on
lisatud spontaansetest teatistest kõrvaltoimed. Spontaansetest teatistest saadud kõrvaltoimete
esinemissagedus lähtub nende juhtude esinemissagedusest kliinilistes uuringutes. Spontaansetest
teatistest saadud kõrvaltoimete esinemissagedus, mille puhul mirtasapiini randomiseeritud platseebo-
kontrollitud uuringutes juhtusid ei esinenud, on klassifitseeritud kui „teadmata“.

Tabel 1. Mirtasapiini kõrvaltoimed

Organsüsteem Väga
sage Sage
Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
(≥1/10)
(≥1/100 kuni
(≥1/1000 kuni
(≥1/10000 kuni
<1/10)
<1/100)
<1/1000)
Vere ja



Luuüdi
supressioon
lümfisüsteemi
(granulotsütopeenia,
häired
agranulotsütoos,
aplastiline aneemia,
trombotsütopeenia),
eosinofiilia
Endokriin-


Antidiureetilise
süsteemi häired
hormooni liignõristus
Ainevahetus- ja
Söögiisu

Hüponatreemia
toitumishäired
suurenemine1,
kehakaalu
tõus1
Psühhiaatrilised
Ebanormaalsed Luupainajad2,
Agressiivsus Suitsiidimõtted
ja
häired
unenäod,
mania, agiteeritus2,
suitsidaalne
segasus,
hallutsinatsioonid,
käitumine6
ärevus2, 5,
psühhomotoorne
unetus3, 5
rahutus (sh
akatiisia,
hüperkineesia)
Närvisüsteemi
Unisus1, 4,
Letargia1,
Paresteesia2,
Müokloonus Krambid
(insuldid),
häired
sedatsioon1, 4, pearinglus,
rahutud jalad,
serotoniinisündroom,
peavalu2
treemor
sünkoop
oraalne paresteesia,
düsartria
Vaskulaarsed

Ortostaatiline
Hüpotensioon2


häired
hüpotensioon
Seedetrakti
Suukuivus
Iiveldus3,
Oraalne
Pankreatiit
Suu turse, süljeerituse
häired
kõhulahtisus2,
hüpoesteesia
suurenemine
oksendamine2
Maksa ja


Seerumi

sapiteede häired
transaminaaside
aktiivsuse
suurenemine
Naha ja

Eksanteem2

Stevensi-Johnsoni
nahaaluskoe
sündroom, bulloosne
kahjustused
dermatiit,
multiformne erüteem,

6
toksiline
epidermaalne
nekrolüüs
Lihas-skeleti ja

Artralgia,



sidekoe
müalgia,
kahjustused
seljavalu1
Üldised häired ja Perifeersed


Somnambulism
manustamiskoha
tursed1,
reaktsioonid
väsimus
1) Kliinilistes uuringutes oli nende nähtude esinemissagedus statistiliselt oluliselt sagedasem mirtasapiiniga
ravimisel võrreldes platseeboga.
2) Kliinilistes uuringutes esines neid nähtusid sagedamini platseeboga ravimisel kui mirtasapiiniga ravimisel,
kuid nende esinemissagedus ei olnud statistiliselt oluliselt suurem.
3) Kliinilistes uuringutes esines neid nähtusid statistiliselt oluliselt sagedamini platseeboga ravimisel kui
mirtasapiiniga ravimisel.
4) NB! Annuse vähendamine ei põhjusta reeglina väiksemat unisust/sedatsiooni, kuid võib halvendada
antidepressiivset toimet.
5) Üldiselt võib antidepressantidega ravimisel tekkida või süveneda ärevus ja unetus (mis võivad olla
depressiooni sümptomid). Mirtasapiinravi korral on teatatud ärevuse ja unetuse tekkimisest või süvenemisest.
6) Mirtasepiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise
juhtudest (vt lõik 4.4).

Kliiniliste uuringute laboratoorsetes hinnangutes on täheldatud transaminaaside ja
gammaglutamüültransferaasi mööduvat tõusu (kuigi sellega seotud kõrvaltoimete esinemissagedus ei
ole statistiliselt oluliselt suurem mirtasapiiniga ravimisel võrreldes platseeboga).

Lapsed:
Kliinilistes uuringutes lastega täheldati järgmisi kõrvaltoimeid sageli: kehakaalu tõus, urtikaaria ja
hüpertriglütserideemia (vt ka lõik 5.1).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Olemasolevad kogemused ainult mirtasapiini üleannustamisest näitavad, et sümptomid on üldjuhul
kerged. On täheldatud kesknärvisüsteemi pärssimist koos desorientatsiooni ja pikaajalise
sedatsiooniga, millega on kaasnenud tahhükardia ja kerge hüper- või hüpotensioon. Siiski on olemas
võimalus tõsisemate tagajärgede tekkeks (sealhulgas surmaga lõppenud juhud) annuste puhul, mis on
terapeutilisest annusest oluliselt suuremad, eriti kui üleannustatakse mitmeid ravimeid korraga.

Üleannustamise puhul tuleb rakendada sobivat sümptomaatilist ja elutähtsaid funktsioone toetavat
ravi. Vajalikuks võib osutada ravi aktiivsöega ja maoloputus.

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid
ATC-kood: NO6AX11

Mirtasapiin on tsentraalse toimega presünaptiline alfa-2-antagonist, mis suurendab tsentraalset
noradrenergilist ja serotonergilist neurotransmissiooni. Serotonergiline neurotransmissioon paraneb 5-

7
HT1 retseptorite kaudu, kuna mirtasapiin blokeerib 5-HT2 ja 5-HT3 retseptoreid. Arvatavasti
tugevdavad mõlemad mirtasapiini enantiomeerid antidepressiivset efekti: S(+) enantiomeer blokeerib
alfa-2- ja 5-HT2 retseptorid ja R(-) enantiomeer blokeerib 5-HT3 retseptorid.

Mirtasapiini sedatiivseid omadusi seostatakse tema histamiin H1-antagonistliku toimega. Mirtasapiinil
praktiliselt puudub antikolinergiline toime ning terapeutilistes annustes ei ole tal kardiovaskulaar-
süsteemile praktiliselt mingit toimet.

Lapsed:
Kahes randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus depressiooniga lastel, vanuses
7...18 aastat (n=259), kasutati paindlikku annust esimesed neli nädalat (15...45 mg mirtasapiini),
millele järgnes fikseeritud annus (15, 30 või 45 mg mirtasapiini) järgmised 4 nädalat, ei õnnestunud
näidata olulisi erinevusi mirtasapiini ja platseebo vahel esmastes ja kõigis teisestes tulemusnäitajates.
Olulist kehakaalu tõusu (≥7%) täheldati 48,8 % mirtasapiiniga ravitud isikutel võrreldes 5,7 %
platseebo grupis. Sageli täheldati ka urtikaariat (11,8% vs 6,8%) ja hüpertriglütserideemiat (2,9% vs
0%).

Pärast Mirtazapin Orion'i suukaudset manustamist imendub toimeaine mirtasapiin kiiresti ja hästi
(biosaadavus on ligikaudu 50%) ning maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub ligikaudu
kahe tunni pärast. Mirtasapiin seondub vereplasma valkudega ligikaudu 85% ulatuses. Eliminatsiooni
keskmine poolväärtusaeg on 20…40 tundi; mõnikord on kirjeldatud ka pikemat poolväärtusaega kuni
65 tundi ja noortel meestel lühemat poolväärtusaega. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on piisavalt pikk,
et õigustada ühekordse ööpäevase annuse manustamist. Püsiv kontsentratsioon vereplasmas saabub
3…4 päeva jooksul ning seejärel kumulatsiooni enam ei toimu. Soovitatud annuste vahemikus on
mirtasapiini farmakokineetika lineaarne. Toit ei mõjuta mirtasapiini farmakokineetikat.

Mirtasapiin metaboliseerub ulatuslikult ning elimineerub uriini ja väljaheitega mõne päeva jooksul.
Biotransformatsiooni peamised teed on demetülatsioon ja oksüdatsioon, millele järgneb
konjugatsioon. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidega on näidanud, et tsütokroom P450
ensüümid CYP2D6 ja CYP1A2 võtavad osa mirtasapiini 8-hüdroksü-metaboliidi moodustamisest,
kusjuures ensüüm CYP3A4 on seotud N-demetüül- ja N-oksiid-metaboliidi moodustumisega.
Demetüül-metaboliit on farmakoloogiliselt aktiivne ning tal on samasugune farmakokineetiline profiil
nagu lähteainel.

Mirtasapiini kliirens võib neeru- või maksakahjustuse korral väheneda.

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, kartsinogeensuse või genotoksilisuse prekliiniliste
uuringute andmed ei näita erilist ohtu inimesele.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes rottide ja küülikutega ei täheldatud mingeid teratogeenseid
toimeid. Kahekordse süstemaatilise annuse puhul võrreldes inimeste maksimaalse terapeutilise
annusega esines rottidel siirdamisjärgse kaotuse suurenemist, poegade sünnikaalu vähenemist ning
poegade ellujäämisprotsendi vähenemist esimese kolme imetamispäeva jooksul.

Mitmed geenmutatsiooni ning kromosoomi- ja DNA kahjustuse testid on näidanud, et mirtasapiin ei
ole genotoksiline. Rottidega läbiviidud kantserogeensusuuringutes avastatud kilpnäärmekasvajaid ja
hiirte kantserogeensusuuringutes avastatud hepatotsellulaarseid kasvajaid peetakse liigispetsiifilisteks
mittegenotoksilisteks vastusteks, mis on seotud pikaajalise raviga maksaensüümi indutseerijate suurte
annustega.

Krospovidoon (Tüüp B)
Mannitool (E 421)
Mikrokristalne tselluloos
Aspartaam (E 951)
Maasika-guaraana lõhna- ja maitseaine
Piparmündi lõhna- ja maitseaine
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Magneesiumstearaat.

Ei kohaldata.

3 aastat.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

PVC/polüamiid/alumiinium/polüester blister.

Pakendis on 30 (5x6) või 90 (15x6) tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.