OMEPRAZOLE-RATIOPHARM

Täiskasvanud
- Kaksteistsõrmikuhaavandite raviks ja retsidiivide vältimiseks
- Maohaavandite raviks ja retsidiivide vältimiseks
- Helicobacter pylori (H. pylori) infektsiooniga seotud peptilise haavandi raviks koos sobivate
antibiootikumidega
- MSPVA-dest tingitud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite raviks
- MSPVA-dest tingitud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite vältimiseks suurenenud riskiga
patsientidel
- Refluksösofagiidi raviks
- Paranenud refluksösofagiidi korral retsidiivide ennetamine.
- Gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomaatiliseks raviks
- Zollingeri-Ellisoni sündroomi raviks

Lapsed
Lapsed vanuses üle 1 aasta ja kehakaaluga ≥ 10 kg
- Refluksösofagiidi raviks
- Gastroösofageaalse reflukshaigusega seotud kõrvetiste ja maohappe tagasivoolu sümptomite
raviks
Lapsed ja noorukid vanuses üle 4 aasta
- H. pylori infektsiooniga seotud kaksteistsõrmikuhaavandi raviks koos antibiootikumidega.

Kaksteistsõrmikuhaavandid:

Tavaline annus on 20 mg üks kord ööpäevas. Ravi kestus on 2…4 nädalat.

Maohaavandid:

Tavaline annus on 20 mg üks kord ööpäevas. Ravi kestus on 4…8 nädalat.

MSPVA-dest tingitud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite ravi:

Tavaline annus on 20 mg ööpäevas. Ravi kestus on 4…8 nädalat.

MSPVA-dest tingitud mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite vältimine suurenenud riskiga patsientidel:

Tavaline annus on 20 mg ööpäevas.

Refluksösofagiit:

Tavaline annus on 20 mg üks kord ööpäevas. Ravi kestus on 4…8 nädalat.

Märkused:

Kaksteistsõrmikuhaavandi, maohaavandi ja refluksösofagiidi korral saab üksikjuhtudel
suurendada omeprasooli annust 40 mg omeprasoolini üks kord ööpäevas.


Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandiga patsientidel kasutatakse omeprasooli monoteraapiana
üksnes juhul kui eradikatsioonravi ei ole näidustatud.

Paranenud refluksösofagiidi retsidiivide ennetamine:

Tavaline annus on 10…20 mg ööpäevas, sõltuvalt kliinilisest ravivastusest. Omeprazole-
ratiopharm, 20 mg gastroresistentsed kõvakapslid ei sobi 10 mg annuse manustamiseks. Selle
annuse kasutamiseks tuleb valida teised ravimvormid.

Gastroösofageaalse reflukshaiguse sümptomaatiline ravi:

Tavaline annus on 10…20 mg ööpäevas, sõltuvalt kliinilisest ravivastusest. Ravi kestus on
2…4 nädalat. Omeprazole-ratiopharm, 20 mg gastroresistentsed kõvakapslid ei sobi 10 mg annuse
manustamiseks. Selle annuse kasutamiseks tuleb valida teised ravimvormid.

Kui patsiendi sümptomid ei ole 2-nädalase raviga üldse paranenud, tuleb läbi viia täpsustavad
uuringud.

Zollinger-Ellisoni sündroom:

Annus tuleb määrata individuaalselt, ravi jätkatakse arsti järelevalve all niikaua kui see on
kliiniliselt näidustatud. Soovitatav algannus on 60 mg üks kord ööpäevas. Kui ööpäevane annus
ületab 80 mg, tuleb see jagada kaheks annuseks ning manustada kaks korda ööpäevas (iga 12 h
järel). Zollinger-Ellisoni sündroomi ravil puuduvad ajalised piirangud.

Eakad:

Eakatel ei ole vaja annuseid kohandada.

Annustamine lastele

Lapsed vanuses üle 1 aasta ja kehakaaluga ≥ 10 kg

Refluksösofagiidi ravi
Gastroösofageaalse reflukshaigusega seotud kõrvetiste ja maohappe tagasivoolu sümptomite
ravi

Annustamissoovitused on järgmised:

Vanus
Kehakaal
Annustamine
≥ 1 aasta
10…20 kg
10 mg üks kord ööpäevas. Vajaduse korral võib annust
suurendada 20 milligrammini üks kord päevas.
≥ 2 aasta
> 20 kg
20 mg üks kord ööpäevas. Vajaduse korral võib annust
suurendada 40 milligrammini üks kord päevas.

Refluksösofagiit: ravi kestus on 4…8 nädalat.

Gastroösofageaalse reflukshaigusega seotud kõrvetiste ja happe regurgitatsiooni sümptomaatiline
ravi: ravi kestus on 2…4 nädalat. Kui 2…4 nädala jooksul ei ole saavutatud sümptomite üle kontrolli,
tuleb patsiendile teha edasised uuringud.

Lapsed ja noorukid vanuses üle 4 aasta

H. pylori poolt põhjustatud kaksteistsõrmikuhaavandi ravi
Sobiva kombinatsioonravi valikul tuleb arvestada ametlikke riiklikke, regionaalseid ja kohalikke
antibiootikumravi juhiseid seoses bakterite resistentsuse, ravi kestuse (tavaliselt 7 päeva, aga
mõnikord kuni 14 päeva) ning antibiootikumide õige kasutamisega.

Ravi peab kontrollima spetsialist.

Annustamissoovitused on järgmised.

Kehakaal
Annustamine
15…30 kg
Kombinatsioon kahe antibiootikumiga: omeprasooli 10 mg, amoksitsilliini
25 mg/kg kehakaalu kohta ja klaritromütsiini 7,5 mg/kg kehakaalu kohta
manustatakse korraga, kaks korda ööpäevas, ühe nädala jooksul.
31…40 kg
Kombinatsioon kahe antibiootikumiga: omeprasooli 20 mg, amoksitsilliini
750 mg ja klaritromütsiini 7,5 mg/kg kehakaalu kohta manustatakse korraga,
kaks korda ööpäevas, ühe nädala jooksul.
> 40 kg
Kombinatsioon kahe antibiootikumiga: omeprasooli 20 mg, amoksitsilliini 1 g
ja klaritromütsiini 500 mg manustatakse korraga, kaks korda ööpäevas, ühe
nädala jooksul.

Neerufunktsiooni kahjustus:

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole annust vaja kohandada.

Maksafunktsiooni kahjustus:

Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel võib piisav ööpäevane annus olla 10…20 mg (vt
lõik 5.2).

Kapslid neelatakse alla tervelt koos piisava koguse (nt 1 klaasitäie) veega, eelistatult hommikuti enne
söögikorda (hommikusööki) (vt ka lõigud 4.5 ja 5.2).

- Ülitundlikkus omeprasooli või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- Sarnaselt teiste prootonpumba inhibiitoritega (PPI-d) ei tohi omeprasooli kasutada samaaegselt
nelfinaviiriga (vt lõik 4.5).

Ükskõik milliste hoiatavate sümptomite olemasolul (nt oluline tahtmatu kehakaalu langus, korduv
oksendamine, düsfaagia, veriokse või veriroe) ning kui esineb maohaavand või kahtlus sellele, tuleb
välistada pahaloomuline kasvaja, sest ravi võib leevendada sümptomeid ja diagnoosimist edasi lükata.

Atasanaviiri samaaegne kasutamine koos prootonpumba inhibiitoritega ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).
Kui atasanaviiri kombinatsiooni prootonpumba inhibiitoriga peetakse vältimatuks, on soovitatav
tähelepanelik kliiniline jälgimine (st viiruskoormus) kombinatsioonis atasanaviiri annuse
suurendamisega 400 milligrammini koos 100 mg ritonaviiriga. Omeprasooli annust 20 mg ei tohi
ületada.

Nagu kõik hapet blokeerivad ravimid, võib ka omeprasool vähendada vitamiin B (tsüanokobalamiin)
12
imendumist hüpo- või akloorhüdria tõttu. Seda tuleb arvestada pikaajalist ravi saavatel, organismi
vähenenud varudega patsientidel või neil, kel esinevad riskitegurid vitamiin B vähenenud
12
imendumise näol.

Omeprasool on CYP2C19 inhibiitor. Ravi alustamisel või lõpetamisel omeprasooliga tuleb mõelda
koostoimete võimalikkusele ravimitega, mis metaboliseeruvad CYP2C19 kaudu. Esineb koostoime
klopidogreeli ja omeprasooli vahel (vt lõik 4.5). Selle koostoime kliiniline tähtsus on ebaselge.
Ettevaatusabinõuna ei soovitata omeprasooli ja klopidogreeli korraga kasutada.

Prootonpumba inhibiitorite kasutamine, eeskätt suurte annuste ja pikaajalise ravi (> 1 aasta) korral,
võib mõõdukalt suurendada riski puusa, randme ja lülisamba luumurru tekkeks, seda peamiselt eakatel
või teiste tuntud riskitegurite olemasolul. Jälgimisuuringute andmetel võib prootonpumba inhibiitorite
kasutamine suurendada üldist luumurru riski 10…40% võrra. Osa sellest suurenemisest võib olla
tingitud teistest riskiteguritest. Osteoporoosi riskiga patsientide ravi peab olema vastavuses kliiniliste
ravijuhistega ning nad peavad saama piisavalt D-vitamiini ja kaltsiumi.

Hüpomagneseemia
On teatatud raskest hüpomagneseemiast patsientidel, kes said ravi PPI-ga (nt omeprasooliga) vähemalt
kolme kuu, kuid enamikul juhtudest aasta jooksul. Võivad esineda hüpomagneseemia tõsised ilmingud
nagu kurnatus, tetaania, deliirium, konvulsioonid, pearinglus ja ventrikulaarne arütmia, mida on aga
hiiliva alguse tõttu kerge mitte tähele panna. Enamiku patsientide puhul paranes hüpomagneseemia
pärast PPI ära jätmist ja magneesiumi asendusravi.
Patsientide puhul, kes eeldatavasti peavad saama pikaajalist ravi või võtavad PPI-d koos digoksiini või
hüpomagneseemiat põhjustavate ravimitega (nt diureetikumidega), peab tervishoiutöötaja kaaluma
magneesiumi taseme määramist enne PPI ravi alustamist ja perioodiliselt ravi ajal.

Mõned krooniliste haigustega lapsed võivad vajada pikaajalist ravi, kuigi see ei ole soovitatav.

Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada riski haigestuda seedetrakti
infektsioonidesse, mida põhjustavad Salmonella ja Campylobacter (vt lõik 5.1).

Nagu iga pikaajalise ravi korral, peab patsiente regulaarselt jälgima, eriti kui raviperiood ületab
1 aasta.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele
CgA taseme tõus võib häirida neuroendokriinsete kasvajate uuringuid. Selle kõrvaltoime
ärahoidmiseks tuleb ravi omeprasooliga ajutiselt katkestada viis päeva enne CgA määramiseks
analüüsimaterjali võtmist.

Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või
glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Omeprasooli toimed teiste toimeainete farmakokineetikale

Toimeained, mille imendumine sõltub pH-st
Maohappesuse vähenemine omeprasoolravi ajal võib suurendada või vähendada nende toimeainete
imendumist, mille absorptsioon sõltub mao pH-st.

Nelfinaviir, atasanaviir
Nelfinaviiri ja atasanaviiri sisaldus plasmas väheneb manustamisel koos omeprasooliga.

Omeprasooli samaaegne manustamine koos nelfinaviiriga on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Omeprasooli samaaegne manustamine (40 mg üks kord päevas) vähendas keskmist nelfinaviiri
ekspositsiooni umbes 40% ja farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi M8 keskmine ekspositsioon
vähenes umbes 75…90%. Koostoime võib hõlmata ka CYP2C19 inhibeerimist.

Omeprasooli samaaegne manustamine koos atasanaviiriga ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). Omeprasooli
(40 mg üks kord ööpäevas) ja atasanaviiri (300 mg) või ritonaviiri (100 mg) samaaegne manustamine
tervetele vabatahtlikele andis tulemuseks 75%-lise atasanaviiri ekspositsiooni vähenemise.
Atasanaviiri annuse suurendamine 400 milligrammini ei kompenseerinud omeprasooli mõju
atasanaviiri ekspositsioonile. Omeprasooli (20 mg üks kord ööpäevas) samaaegne manustamine koos
400 mg atasanaviiri või 100 mg ritonaviiriga tervetele vabatahtlikele andis tulemuseks umbes 30%-lise
atasanaviiri ekspositsioon vähenemise võrreldes 300 mg atasanaviiri või 100 mg ritonaviiriga üks kord
ööpäevas.

Digoksiin
Tervete vabatahtlike samaaegne ravi omeprasooli (20 mg päevas) ja digoksiiniga suurendas digoksiini
biosaadavust 10% võrra. Digoksiini toksilisusest on teatatud harva. Siiski tuleb olla ettevaatlik suurte
omeprasooli annuste manustamisel eakatele patsientidele. Sel juhul tuleb jälgida digoksiini sisaldust
veres.

Klopidogreel
Ristuvas kliinilises uuringus manustati klopidogreeli (300 mg küllastusannus, millele järgnes 75 mg
ööpäevas) üksi ja koos omeprasooliga (80 mg samal ajal klopidogreeliga) viie päeva jooksul.
Klopidogreeli aktiivse metaboliidi ekspositsioon vähenes 46% (1. päeval) ja 42% (5. päeval), kui
klopidogreeli ja omeprasooli manustati koos. Keskmine trombotsüütide agregatsiooni inhibeerimine
(IPA) oli vähenenud 47% võrra (24. tunnil) ja 30% võrra (5. päeval), kui klopidogreeli ja omeprasooli
manustati koos. Teises uuringus näidati, et klopidogreeli ja omeprasooli manustamine erinevatel
aegadel ei vältinud nende koostoimet, mille põhjuseks on tõenäoliselt omeprasooli inhibeeriv toime
CYP2C19-le. Jälgimis- ja kliinilistest uuringutest pärinevad andmed selle
farmakokineetilise/farmakodünaamilise koostoime kliinilise mõju kohta suurte kardiovaskulaarsete
sündmuste seisukohalt on vasturääkivad.

Muud toimeained
Posakonasooli, erlotiniibi, ketokonasooli ja itrakonasooli imendumine on oluliselt vähenenud ja seega
võib nende kliiniline tõhusus väheneda. Posakonasooli ja erlotiniibi puhul tuleb samaaegset kasutamist
vältida.

CYP2C19 poolt metaboliseeritavad toimeained
Omeprasool on mõõdukas CYP2C19 inhibiitor, mis on peamine omeprasooli metaboliseeriv ensüüm.
Seega võib samuti CYP2C19 poolt metaboliseeritavate korraga manustatavate toimeainete metabolism
olla vähenenud ja nende süsteemne ekspositsioon suurenenud. Selliste ravimite näideteks on R-
varfariin ning muud vitamiin K antagonistid, tsilostasool, diasepaam ja fenütoiin.

Tsilostasool
Ristuvas uuringus tervetele isikutele manustatud omeprasool annuses 40 mg suurendas tsilostasooli
C -i ja AUC-d vastavalt 18% ja 26% võrra ning ühe selle aktiivse metaboliidi vastavaid näitajaid
max
29% ja 69%.

Fenütoiin
Fenütoiini plasmakontsentratsiooni jälgimine on soovitatav esimese kahe nädala jooksul pärast ravi
alustamist omeprasooliga ning kui fenütoiini annust kohandatakse, tuleb omeprasoolravi lõpetamisel
jälgida fenütoiini sisaldust veres ja kohandada annuseid.

Teadmata mehhanism

Sakvinaviir
Omeprasooli samaaegne manustamine koos sakvinaviiri/ritonaviiriga põhjustas sakvinaviiri sisalduse
suurenemist plasmas umbes 70% võrra, mis oli HIV-infektsiooniga patsientidele hästi talutav.

Takroliimus
On teatatud, et samaaegne manustamine koos omeprasooliga suurendab takroliimuse sisaldust
seerumis. Takroliimuse kontsentratsioone ja neerutalitlust (kreatiniini kliirensit) tuleb
tähelepanelikumalt jälgida ja vajaduse korral kohandada takroliimuse annust.

Metotreksaat
Mõnedel patsientidel on teatatud metotreksaadi taseme tõusust pärast manustamist koos prootonpumba
inhibiitoritega. Metotreksaadi suurte annuste manustamisel võib olla vajalik kaaluda omeprasoolravi
ajutist ärajätmist.

Teiste toimeainete toimed omeprasooli farmakokineetikale

CYP2C19 ja/või CYP3A4 inhibiitorid
Et omeprasooli metaboliseerivad CYP2C19 ja CYP3A4, võivad toimeained, mis teadaolevalt
inhibeerivad CYP2C19 ja CYP3A4 (nagu klaritromütsiin ja vorikonasool), põhjustada omeprasooli
sisalduse suurenemist seerumis, vähendades omeprasooli metabolismi kiirust. Samaaegne ravi
vorikonasooliga põhjustas omeprasooli ekspositsiooni enam kui kahekordistumise. Et omeprasooli
suured annused on hästi talutavad, ei ole omeprasooli annuse kohandamine tavaliselt vajalik. Siiski
tuleb annuse kohandamist kaaluda raske maksapuudulikkusega patsientidel ja juhul, kui on
näidustatud pikaajaline ravi.

CYP2C19 ja/või CYP3A4 indutseerijad
Toimeained, mis teadaolevalt indutseerivad CYP2C19 või CYP3A4 või mõlemat (nagu rifampitsiin ja
naistepuna), võivad põhjustada omeprasoolisisalduse vähenemist seerumis, suurendades omeprasooli
metabolismi kiirust.

Rasedus
Kolme prospektiivse epidemioloogilise uuringu tulemused (enam kui 1000 ekspositsiooni
lõpptulemust) ei näita omeprasooli negatiivseid toimeid rasedusele ega loote/vastsündinu tervisele.
Omeprasooli võib raseduse ajal kasutada.

Imetamine
Omeprasool eritub rinnapiima, kuid terapeutiliste annuste kasutamisel ei mõjuta tõenäoliselt last.

Omeprasool ei mõjuta tõenäoliselt autojuhtimise ja masinate kasutamise võimet. Võivad esineda
kõrvaltoimed nagu pearinglus ja nägemishäired (vt lõik 4.8). Nende esinemisel ei tohi patsiendid
juhtida autot ega töötada masinatega.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed (1…10%-l patsientidest) on peavalu, kõhuvalu, kõhukinnisus,
kõhulahtisus, kõhupuhitus ja iiveldus/oksendamine.

Kõrvaltoimete loetelu
Järgnevad kõrvaltoimed on kindlaks tehtud või neid on kahtlustatud omeprasooli kliiniliste uuringute
programmis või turuletuleku järgselt. Ükski neist ei olnud annusega seotud. Alltoodud kõrvaltoimed
on loetletud esinemissageduse ja organsüsteemi klasside alusel. Kõrvaltoimed on defineeritud
vastavalt järgmistele kategooriatele: väga sage (≥1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000
kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv:
Leukopeenia, trombotsütopeenia
Väga harv:
Agranulotsütoos, pantsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Harv:
Ülitundlikkusreaktsioonid, nt palavik, angioödeem ja anafülaktiline
reaktsioon/šokk

Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv:
Hüponatreemia
Teadmata:
Hüpomagneseemia (vt lõik 4.4)

Psühhiaatrilised häired
Aeg-ajalt:
Unetus
Harv:
Agiteeritus, segasus, depressioon
Väga harv:
Agressiivsus, hallutsinatsioonid

Närvisüsteemi häired
Sage:
Peavalu
Aeg-ajalt:
Pearinglus, paresteesia, unisus
Harv:
Maitsetundlikkuse häired

Silma kahjustused
Harv:
Hägune nägemine

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt:
Peapööritus (vertiigo)

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:
Bronhospasm

Seedetrakti häired
Sage:
Kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhupuhitus, iiveldus/oksendamine
Harv:
Suukuivus, stomatiit, seedetrakti kandidiaas, mikroskoopiline koliit

Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt:
Maksaensüümide aktiivsuse suurenemine
Harv:
Hepatiit koos ikterusega või ilma
Väga harv:
Maksapuudulikkus, entsefalopaatia eelneva maksahaigusega patsientidel

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
Dermatiit, kihelus, lööve, urtikaaria
Harv:
Alopeetsia, fotosensitiivsus
Väga harv:
Multiformne erüteem, Stevens-Johnsoni sündroom, toksiline epidermise nekrolüüs
(TEN)

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Aeg-ajalt:
Puusa, randme või lülisamba luumurd (vt lõik 4.4)
Harv:
Artralgia, müalgia
Väga harv:
Lihasnõrkus

Neerude ja kuseteede häired
Harv:
Interstitsiaalne nefriit

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Väga harv:
Günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Aeg-ajalt:
Halb enesetunne, perifeerne turse
Harv:
Suurenenud higistamine

Lapsed
Omeprasooli ohutust on hinnatud kokku 310 lapsel vanuses 0…16 aastat, kellel esines happega seotud
haigus. Olemas on piiratud pikaajalise ohutuse andmed 46 lapse kohta, kes said säilitusravi
omeprasooliga raske erosiivse ösofagiidi kliinilises uuringus kuni 749 päeva jooksul. Kõrvaltoimete
profiil oli üldiselt sama kui täiskasvanuil nii lühi- kui ka pikaajalise ravi korral. Puuduvad pikaajalised
andmed omeprasoolravi mõju kohta puberteedile ja kasvule.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Omeprasooli üleannustamise kohta inimestel puudub piisav informatsioon. Kirjanduses on kirjeldatud
annuseid kuni 560 mg ja üksikjuhtudel on teatatud suukaudsetest üksikannustest kuni 2400 mg
omeprasooli (120 korda suurem tavapärasest soovitatavast kliinilisest annusest). Teatatud on
iiveldusest, oksendamisest, pearinglusest, kõhuvalust, kõhulahtisusest ja peavalust. Samuti on
üksikjuhtudel kirjeldatud apaatiat, depressiooni ja segasust.

Omeprasooli üleannustamisega seoses kirjeldatud sümptomid on olnud mööduvad ja tõsistest
tagajärgedest ei ole teatatud. Eliminatsiooni kiirus oli suuremate annuste puhul muutumatu (esimese
järgu kineetika). Ravi on sümptomaatiline, vastavalt vajadusele.

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed prootonpumba inhibiitorid, ATC-kood: A02BC01

Omeprasool on prootonpumba inhibiitor, st omeprasool pärsib vahetult ja annusest sõltuvalt ensüümi
H+/K+ -ATP-aasi, mis tagab maohappe sekretsiooni mao parietaalrakkudest. Tänu selektiivsele
intratsellulaarsele toimemehhanismile, sõltumatu membraani histamiini (H ) ja muskariini (M )
2
1
retseptoritest või ka gastrinergilistest retseptoritest, kuulub omeprasool happeinhibiitorite klassi, mis
blokeerivad terminaalse sekretsiooniprotsessi.

Tulenevalt toimemehhanismist vähendab omeprasool mitte ainult basaalset, vaid ka stimuleeritavat
happesekretsiooni, sõltumata stiimuli tüübist. Omeprasool tõstab mao pH väärtust ja vähendab
sekretsiooni mahtu. Nõrga aluse ja eelravimina kontsentreerub omeprasool parietaalrakkude
happelises keskkonnas (pH < 4) ja muutub aktiivseks vormiks (omeprasoolsulfoonamiidiks). Üksnes
mao parietaalrakkudes täheldati piisavalt madalat pH väärtust, mis selgitab omeprasooli kõrget
spetsiifilisust.
Kui ensüümsüsteem on juba inhibeeritud, pH tase tõuseb ja mao parietaalrakkudes kumuleerub või
konverteerub vähem omeprasooli. Omeprasooli akumulatsioon on seega reguleeritud feedback-laadse
mehhanismiga.

Pikaajalise teraapia korral põhjustab omeprasool happesekretsiooni pärssimise tõttu mõõdukat
hüpergastrineemiat. Pikaajalisel kasutamisel on täheldatud kerget kuni mõõdukat ECL-rakkude
(enterokromafiinsed rakud) hüpertroofiat. Loomeksperimentides leitud kartsinoide (vt lõik 5.3) ei ole
inimestel seni täheldatud.

Pärast suukaudset manustamist algab peensooles omeprasooli vabanemine gastroresistentsetest
graanulitest. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 1…3 tunni möödumisel. Plasma
poolestusaeg on umbes 40 minutit ja plasma kliirens 0,3…0,6 l/min. Väikesel protsendil patsientidest
täheldati eliminatsiooni aeglustumist (nn "aeglased metaboliseerijad" seoses CYP2C19). Terminaalne
eliminatsiooni poolväärtusaeg võib pikeneda nendel juhtudel umbes 3 korda ja kontsentratsiooni-aja-
kõvera alune pindala (AUC) suureneda kuni 10 korda.
Omeprasoolil on suhteliselt väike jaotusruumala (0,3 l/kg). Plasmaproteiinidega seondub ca. 95%.
Nõrga alusena kontsentreerub omeprasool parietaalraku intratsellulaarses kanalisüsteemi happelises
keskkonnas. Happelises miljöös omeprasool protoniseeritakse ja konverteeritakse tegelikuks
toimeaineks omeprasoolsulfeenamiidiks. Toimeaine seondub kovalentselt mao parietaalraku
sekretoorse membraani prootonpumbaga (H+/K+ -ATP-aas) ja pärsib ensüümi aktiivsust. Happe teket
inhibeeriva toime kestus on seetõttu oluliselt pikem, kui omeprasool-aluse plasmas eksisteerimise aeg.
Happesekretsiooni pärssimise ulatus ei sõltu plasmakontsentratsioonist mingil ajahetkel, vaid
korreleerub plasma kontsentratsiooni-aja-kõvera aluse pindalaga (AUC).

Omeprasool metaboliseeritakse täielikult peamiselt maksas CYP2C19 vahendusel sulfooniks,
sulfiidiks ja hüdroksüderivaatideks, mis on inaktiivsed metaboliidid. Peaaegu 80% suukaudselt
manustatud annusest eritub metaboliitidena neerude kaudu. Põhimetaboliidid uriinis on hüdroksü-
omeprasool ja vastav karboksüülhape.
Omeprasooli kineetika neerupuudulikkusega patsientidel sarnaneb tervetele katsealustele. Kuna
renaalne eliminatsioon on omeprasooli metaboliitide tähtsaim eritumisviis, väheneb
eliminatsioonimäär sõltuvalt neerufunktsiooni langusest. Kumulatsiooni on siiski võimalik vältida
annustamisega 1 kord ööpäevas.

Biosaadavus
Omeprasooli üksikannuse (20 mg) biosaadavus on ligikaudu 35%. Korduval manustamisel tõuseb
biosaadavus ligikaudu 60%-ni. Maksafunktsiooni häiretega patsientidel võib biosaadavus vähenenud
esmapassaaži efekti tõttu tõusta 90%-ni.
Omeprasooli biosaadavus on eakatel veidi tõusnud ning eliminatsioonikiirus on veidi aeglustunud.
Individuaalsed väärtused on siiski peaaegu võrdsed noorte tervete isikutega ning ei ole tõendatud, et
omeprasooli tavapäraste annuste kasutamisel võiks väheneda ravimi talutavus.

Pärast 40 mg omeprasooli intravenoosset manustamist 5 päeva jooksul suurenes mõõdetud absoluutne
biosaadavus ligikaudu 50% võrra; seda selgitab hepaatilise kliirensi vähenemine, mille põhjuseks on
CYP2C19 ensüümi saturatsioon.

Kroonilise maksahaigusega patsientidel on omeprasooli kliirens vähenenud ning plasma
poolväärtusaeg võib pikeneda kuni ligikaudu 3 tunnini. Biosaadavus võib olla üle 90%. Omeprasool
oli hästi talutav annustes 20 mg üks kord ööpäevas 4 nädala jooksul, omeprasooli ja selle metaboliitide
kuhjumist organismis ei täheldatud.

20 mg omeprasooli kapslite kasutamisel on tõestatud bioekvivalentsus referentsravimiga nii
üksikannuse kui korduva annustamise uuringutes.

Samuti on uuritud samaaegselt manustatud toidu mõju omeprasooli 20 mg kapslite biosaadavusele.
Toidu mõjul hilines ning vähenes mõnevõrra omeprasooli imendumine nii geneerilise kui ka
referentsravimi kasutamisel.
Seetõttu võetakse Omeprazole-ratiopharm 20 mg kapsleid enne sööki.

Kroonilise toksilisuse uuringutes ei leitud viiteid siiani tundmatutele kõrvaltoimetele inimestel.
Rottidel, kellel viidi läbi eluaegsed uuringud (omeprasooli manustamine või osaline fundektoomia),
leiti mao ECL-rakkude hüperplaasiat ja kartsinoide. Nende muutuste põhjuseks on happe pärssimisest
tingitud püsiv hüpergastrineemia.
Mutageensuse uuringutes (in vivo ja in vitro) ei täheldatud kliinilise tähtsusega muutusi.

Kapsli sisu:
Suhkrusfäärid (sahharoos, maisitärklis)
Povidoon (K-30)
Hüpromelloos (viskoossusega 3 mPas)
Metakrüülhappe-etüülakrülaadi-kopolümeer (1:1)
Naatriumlaurüülsulfaat
Naatriumtärklisglükolaat (tüüp A)
Trinaatriumfosfaat
Talk
Trietüültsitraat
Titaandioksiid (E171)
Naatriumhüdroksiid

Kapsli kest:
Kinoliinkollane (E104)
Erütrosiin (E127)
Želatiin
Titaandioksiid (E171)
Destilleeritud vesi

Kapsli kate:
Erütrosiin (E127)
Indigokarmiin (E132)
Titaandioksiid (E171)
Destileeritud vesi
Želatiin

Valge trükivärv: šellak, veevaba etanool, isopropüülalkohol, propüleenglükool, n-butüülalkohol,
polüvinüülpürrolidoon, naatriumhüdroksiid, titaandioksiid (E171)

Ei kohaldata.

2 aastat

Hoida temperatuuril kuni 30 °C.
HDPE-pudel: Hoida originaalpakendis, tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.
Pärast esmast avamist kõlblikkusaeg 56 päeva.

Alu/alu blister: Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Kartongkarbis on polüpropüleenist korgiga HDPE-pudel, mis on varustatud polüetüleenist
kuivatusainega.
Pudelis on 15, 30, 60 või 100 gastroresistentset kõvakapslit
Alu/alu blistrid:
15, 30, 56 või 60 gastroresistentset kõvakapslit

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erinõuded puuduvad.