FLUX

Depressioon
Obsessiiv-kompulsiivne häire
Bulimia nervosa: fluoksetiin on näidustatud täiendava ravina psühhoteraapiale, et vähendada
söömishoogusid ja ülemäärast tungi langetada kehakaalu.

Lapsed (8-aastased ja vanemad) ja noorukid
Mõõdukas kuni raske depressioon, mis ei ole allunud 4...6 psühhoteraapia seansile. Antidepressante
tohib kasutada mõõduka kuni raske depressiooniga lastel või noorukitel ainult samaaegselt
psühhoteraapiaga.

Suukaudne.

Depressioon
Täiskasvanud ja eakad: soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Annust tuleb täpsustada ja vajadusel
kohandada 3...4 nädala jooksul pärast ravi algust ning hiljem, kui see on kliiniliselt vajalik. Kuigi
suuremate annuste kasutamisel on võimalikud sagedasemad kõrvaltoimed, võib mõnedel patsientidel,
kes ei reageeri ravile annusega 20 mg, seda suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg (vt lõik
5.1). Annuseid korrigeeritakse ettevaatlikult, lähtuvalt patsiendi individuaalsetest vajadustest, et
säilitada patsiendile väikseim efektiivne annus.
Depressiooniga patsientide ravi peaks kestma vähemalt 6 kuud, et kindlustada sümptomite kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire
Täiskasvanud ja eakad: soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kuigi suuremate annuste kasutamisel
on võimalikud sagedasemad kõrvaltoimed, võib mõnedel patsientidel, kes ei reageeri 2 nädala
möödumisel ravile annusega 20 mg, seda järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg.
Kui 10 nädala jooksul paranemist ei täheldata, tuleb fluoksetiinravi vajadus ümber hinnata. Hea
ravivastuse saavutamisel võib ravi jätkata individuaalselt kohandatud annustega. Süstemaatilisi
uuringuid fluoksetiinravi pikkuse kohta ei ole tehtud ning seetõttu on ravile reageerivatel patsientidel

ravi jätkamise vajadus üle 10 nädala põhjendatud, sest OKH krooniline haigus. Annuseid tuleb
kohandada ettevaatlikult, lähtuvalt patsiendi individuaalsest vajadusest, et säilitada patsiendile
väikseim efektiivne annus. Ravivajadus tuleb perioodiliselt üle hinnata. Mõned klinitsistid soovitavad
farmakoteraapiale hästi reageerivatele patsientidele paralleelselt ka käitumuslikku psühhoteraapiat.
Pikaajalise ravi (üle 24 nädala) efektiivsust ei ole OKH puhul näidatud.

Bulimia nervosa
Täiskasvanud ja eakad: soovitatav annus on 60 mg ööpäevas. Pikaajalise ravi (üle 3 kuu) efektiivsust
bulimia nervosa korral näidatud ei ole.

Täiskasvanud - kõik näidustused
Soovitatud annust võib nii suurendada kui vähendada. Annuseid üle 80 mg ööpäevas ei ole
süstemaatiliselt hinnatud.

Fluoksetiini võib manustada ühekordse või jagatud annusena kas söögi ajal või söögikordade
vahel.

Pärast ravi katkestamist püsib toimeaine organismis veel mitu nädalat. Seda peab ravi alustamisel
ja lõpetamisel arvestama.

Kapslid ja vedelad ravimvormid on võrdse biosaadavusega.

Lapsed (8-aastased ja vanemad) ja noorukid (mõõdukas kuni raske depressioon)
Ravi tuleb alustada ja läbi viia kogenud spetsialisti jälgimisel. Algannus on 10 mg ööpäevas.
Annuseid tuleb kohandada ettevaatlikult, lähtuvalt patsiendi individuaalsest vajadusest, et hoida
patsienti madalaimal toimival annusel.

1...2 nädala pärast võib annust suurendada 20 mg ööpäevas. Kliiniliste uuringute kogemused 20
mg ööpäevas ületavate annustega on vähesed. Üle 9 nädala kestva ravi kohta on andmed piiratud.

Väikese kehakaaluga lapsed
Kuna madala kehakaaluga lastel tekib suurem plasmakontsentratsioon, saavutatakse ravitoime
väiksemaid annuseid kasutades (vt lõik 5.2).

Ravile reageerivate laste puhul tuleb üle 6 kuu kestva ravi vajadus üle vaadata. Kui 9 nädalaga
ravitoimet ei täheldata, tuleb ravi üle vaadata.

Eakad: eakatel tuleb annuse suurendamisel ettevaatlik olla ning ööpäevane annus ei tohi üldiselt
ületada 40 mg. Maksimaalne soovitatav annus on 60 mg ööpäevas.

Maksafunktsiooni häirega patsientide puhul on soovitatav kasutada väiksemat annust või pikema
intervalliga manustamist (nt 20 mg üle päeva)(vt lõik 5.2). Sama kehtib juhul, kus samaaegselt
kasutatakse ravimeid, mis võivad anda koostoimeid fluoksetiiniga (vt lõik 4.5).

Flux’i ärajätmisel tekkinud võõrutusnähud: Ravi ei ole soovitatav järsku katkestada. Ravi lõpetamisel
Flux’iga tuleb annuseid vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul järk-järgult vähendada et
võõrutusnähtude risk oleks võimalikult väike (vt lõik 4.4 ja 4.8). Kui annuse vähendamisel või ravi
katkestamisel tekivad talumatud sümptomid, võiks kaaluda eelnevalt kasutatud annusele
tagasiminekut. Edasi võib arst annust uuesti vähendada, kuid veelgi aeglasemalt.

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Monoamiinooksüdaasi inhibiitorid

Patsientidel, kes on samaaegselt kasutanud selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI)
ja MAO inhibiitoreid, või kes on lühikese aja jooksul pärast SSRI võtmist alustanud MAO inhibiitori
võtmist, on ilmnenud tõsiseid ja mõnel juhul ka fataalseid reaktsioone. Ravi fluoksetiiniga tohib
alustada alles 2 nädalat pärast pöördumatu toimega MAO inhibiitori ärajätmist ja järgmisel päeval
pärast pöörduva toimega MAO inhibiitor-A ravi lõppu.

Mõned nendest juhtudest on sarnanenud serotoniinisündroomile (mis võib sarnaneda ja olla
diagnoositud kui maliigne neuroleptiline sündroom). Selliste reaktsioonidega patsientidel võib määrata
tsüproheptadiini või dantroleeni. Fluoksetiini ja MAO inhibiitorite koostoime sümptomid võivad olla
järgmised: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos
elutähtsate funktsioonide võimalike kiirete kõikumistega, psüühilise seisundi muutused alates
segasusest, ärritatavusest ja äärmisest agiteeritusest kuni deliiriumi ja koomani välja.

Seetõttu on fluoksetiini ja mitteselektiivsete MAO inhibiitorite kombineerimine vastunäidustatud.
Pärast fluoksetiinravi lõpetamist ei tohi ravi MAO inhibiitoritega alustada enne 5 nädala möödumist.
Kui fluoksetiini on kasutatud pikema aja vältel ja/või suurtes annustes, tuleks arvestada isegi pikema
intervalliga.

Fluoksetiini kombinatsioon pöörduva toimega MAO inhibiitoritega (nt moklobemiid, linesoliid,
metüültioniinkloriid (metüleensinine; preoperatiivne visualiseeriv aine, mis
on pöörduv mitteselektiivne MAO inhibiitor)) ei ole soovitatav. Ravi fluoksetiiniga tohib alustada
järgmisel päeval pöörduva toimega MAO inhibiitorite ärajätmist.

Erandjuhtudel tohib linesoliidi (antibiootikum, mis on pöörduv mitteselektiivne MAO inhibiitor) anda
kombinatsioonis fluoksetiiniga, kui on olemas võimalused serotoniinisündroomi sümptomite ja
vererõhu tähelepanelikuks jälgimiseks.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Kliinilistes katsetes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes
rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt
vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Fluoksetiini tohib 8...18-aastastel lastel ja noorukitel
kasutada ainult mõõduka kuni raske depressiooni raviks ja mitte muudel näidustustel. Kui kliiniline
seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas
hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta
laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele, emotsionaalsele ning käitumuslikule
arengule (vt lõik 5.3).

19-nädalases kliinilises uuringus täheldati fluoksetiiniga ravitud lastel ja noorukitel pikkuse- ja
kaaluiibe vähenemist (vt lõik 4.8). Ei ole teada, kas see puudutab ka normaalset täiskasvanu pikkuse
saavutamist. Välistada ei saa ka puberteedi hilinemist (vt lõigud 5.3 ja 4.8). Ravi ajal ja pärast ravi
fluoksetiiniga tuleb jälgida kasvu ja puberteedi ealist arengut (pikkus, kehakaal, Tanner'i skaala). Kui
üks neist aeglustub, tuleb pediaatriga konsulteerida.

Lastega läbi viidud uuringutes teatati sageli mania ja hüpomania tekkest (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb
lapsi regulaarselt mania/hüpomania sümptomite suhtes jälgida. Kui patsient läheb üle maniakaalsesse
faasi, tuleb fluoksetiini kasutamine lõpetada.

On väga oluline, et ravimit välja kirjutav arst kaaluks hoolikalt raviga seonduvat kasu ja riski suhet
lapse/nooruki ja/või tema vanematega.

Lööve ja allergilised reaktsioonid
Registreeritud on löövet, anafülaktoidseid reaktsioone ja progresseeruvaid süsteemseid (nahka,
neerusid, maksa või kopse haaravaid) reaktsioone. Lööbe või teiste allergilist tüüpi reaktsioonide
ilmnemisel, mida ei ole võimalik ühegi muu etioloogiaga seostada, tuleb fluoksetiinravi katkestada.


Krambid
Krambid on antidepressantide kasutamisega kaasuv risk. Seetõttu tuleb sarnaselt teiste
antidepressantidega fluoksetiini määrata krambi anamneesiga patsientidele ettevaatusega. Krampide
tekkel või krambihoogude sagenemisel tuleb fluoksetiinravi katkestada. Ebastabiilse
krambistaatuse/epilepsiaga patsientidel tuleb fluoksetiini kasutamisest hoiduda, kontrollitud epilepsia
korral tuleb patsiente hoolikalt jälgida.

Mania
Mania/hüpomania anamneesiga patsientide ravimisel antidepressantidega tuleb olla ettevaatlik.
Sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb ka ravi fluoksetiiniga katkestada, kui patsient läheb üle
maniakaalsesse faasi.

Maksa- /neerufunktsioon
Fluoksetiin metaboliseerub peamiselt maksas ja eritub neerude kaudu. Märkimisväärse
maksafunktsioon häirega patsientidel on soovitatav kasutada väiksemat annust või vahelduvat
ööpäevast annustamist. Fluoksetiini manustamisel annuses 20 mg ööpäevas 2 kuu jooksul raske,
dialüüsi vajava neerupuudulikkusega (GFR <10 ml/min) patsientidele, ei täheldatud normaalse
neerufunktsiooniga kontrollgrupiga võrreldes fluoksetiini ega norfluoksetiini
plasmakontsentratsioonides muutusi.

Tamoksifeen
Tugevatoimelise CYP2D6 inhibiitorina võib fluoksetiin põhjustada tamoksifeeni ühe tähtsaima
aktiivse metaboliidi - endoksifeeni kontsentratsiooni vähenemist. Seepärast tuleb ravi ajal
tamoksifeeniga võimalusel fluoksetiini manustamist vältida (vt lõik 4.5).

Südame haigused
Turuletulekujärgsel perioodil on teatatud QT-intervalli pikenemise ja ventrikulaarse arütmia, sh
torsade de pointes'i tüüpi rütmihäire juhtudest (vt lõigud 4.5, 4.8 ja 4.9).

Fluoksetiini tuleb kasutada ettevaatusega kaasasündinud pika QT sündroomiga patsientidel ja neil,
kelle pereanamneesis on pikenenud QT või mõni muu arütmia teket soodustav kliiniline seisund (nt
hüpokaleemia, hüpomagneseemia, bradükardia, äge müokardiinfarkt või dekompenseeritud
südamepuudulikkus) või kui fluoksetiini kontsentratsioon seerumis on tõusnud (nt maksakahjustuse
puhul). Stabiilse südamehaigusega patsientide puhul tuleb enne ravi alustamist kaaluda EKG tegemist.
Kui ravi ajal fluoksetiiniga tekivad südamerütmihäire tunnused, tuleb ravi katkestada ja teha EKG.

Kaalulangus
Fluoksetiini kasutavatel patsientidel võib esineda kaalulangus, kuid enamasti on see proportsionaalne
algse kehakaaluga.

Diabeet
Diabeedihaigetel võib ravi SSRI-ga muuta veresuhkru kontrolli. Ravi ajal fluoksetiiniga võib tekkida
hüpoglükeemia ja pärast ravi hüperglükeemia. Insuliini ja/või suukaudsete diabeediravimite annuseid
tuleb vajadusel korrigeerida.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni märkimisväärse remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei
pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni
paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides
suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks fluoksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.

Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Fluoksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv
või ahastust tekitav rahutus ja vajadus ennast pidevalt liigutada, millega võib kaasneda võimetus
rahulikult istuda või seista. See tekib kõige suurema tõenäosusega ravi esimestel nädalatel. Selliste
sümptomite ilmnedes võib annuse suurendamine olla kahjulik.

SSRI-ravi lõpetamisel ilmnevad sümptomid
Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes
uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud ligikaudu 60% patsientidest nii fluoksetiinravi
grupis kui ka platseebogrupis. Oma olemuselt olid need kõrvaltoimed 17% fluoksetiinigrupi ja 12%
platseebogrupi patsientidest rasked.

Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestusest, ravimi annusest
ja annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini on kirjeldatud pearinglust, tundlikkushäireid (sh
paresteesia), unehäireid (sh unetus ja hirmuunenäod), jõuetust, agiteeritust või ärevust, iiveldust ja/või
oksendamist, treemorit ja peavalu. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel
patsiendil võib nende intensiivsus olla äge. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi
lõpetamist. Sümptomid kaovad tavaliselt ise, ilma ravi vajamata, 2 nädala jooksul, kuid mõnedel
patsientidel võivad kesta ka kauem (2...3 kuud ja enam). Seetõttu on soovitatav ravi Flux’iga lõpetada
järk-järgult, vastavalt patsiendi vajadustest lähtuvalt vähemalt 1...2 nädala jooksul (vt lõik 4.2 „Flux’i
ärajätmisel tekkinud võõrutusnähud“).

Verejooksud
SSRI-dega on seostatud nahasiseseid verejookse nagu ekhümoosid ja purpur. Fluoksetiinravi ajal on
ekhümoose registreeritud harva. Teisi verejookse (nt günekoloogilisi, seedetrakti või muud tüüpi naha
või limaskestade verejookse) on harva kirjeldatud. SSRI-sid kasutavate patsientide puhul tuleb olla
ettevaatlik eriti juhul, kui samaaegselt tarvitatakse suukaudseid hüübimisvastaseid ravimeid ja
ravimeid, mis teadaolevalt mõjutavad trombotsüütide talitlust (nt atüüpilised neuroleptikumid nagu
klosapiin, fenotiasiinid, enamus tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed
põletikuvastased ravimid), või teisi ravimeid, mis suurendavad veritsusriski. Samuti tuleb ettevaatlik
olla patsientide puhul, kellel on anamneesis verejookse.

Müdriaas
Fluoksetiiniga seoses on teatatud müdriaasist; seega tuleb fluoksetiini määramisel kõrgenenud
silmasisese rõhuga ja ägeda kitsanurga glaukoomi riskiga patsientidele olla ettevaatlik.
Elekterkrampravi (EKR).
Fluoksetiinravil olevatel patsientidel on EKR foonil täheldatud kestvaid krambihooge, seetõttu on
vajalik ettevaatus.

Naistepuna

Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite ja naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavate
taimsete preparaatide kombineerimise tagajärjel võib serotoninergiline toime tugevneda, nt võib
tekkida serotoniinisündroom.

Harvadel juhtudel on teatatud serotoniinisündoomi või maliigse neuroleptilise sündroomi laadsest
seisundist fluoksetiinravi ajal, eriti kui seda on manustatud koos teiste serotoninergiliste ravimitega (sh
L-trüptofaaniga) ja/või neuroleptikumidega. Kuna nimetatud sündroomid võivad olla potentsiaalselt
eluohtlikud, tuleb nendele viitavate nähtude (mida iseloomustavad paljud sümptomid , nt hüpertermia,
rigiidsus, müokloonus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus võimalike kiirete muutustega
elulistes näitajates, psüühika muutused k.a segasus, ärrituvus, ülierutuvus, mis võivad progresseeruda
deliiriumi ja koomani) ilmnemise korral fluoksetiinravi katkestada ja alustada toetava sümptomaatilise
raviga.

Koostoime uuringuid on tehtud ainult täiskasvanutel.

Poolväärtusaeg: farmakodünaamilisi või farmakokineetilisi ravimitevahelisi koostoimeid arvestades
tuleb meeles pidada, et nii fluoksetiinil kui norfluoksetiinil on pikk poolväärtusaeg (vt lõik 5.2)(nt kui
minnakse üle fluoksetiinilt mõnele teisele antidepressandile).

Monoamiinooksüdaasi inhibiitorid (vt lõik 4.3).
Mittesoovitatavad kombinatsioonid: MAO inhibiitor-A (vt lõik 4.3).

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid: MAO inhibiitor-B (selegiliin): risk serotoniinisündroomi
tekkeks. Vajalik on kliiniline jälgimine.

Fenütoiin: fluoksetiiniga kombineerimisel on täheldatud muutusi fenütoiini
seerumikontsentratsioonides. Mõningatel juhtudel on ilmnenud mürgistusnähud. Valmis tuleb olla
fenütoiini annuse ettevaatlikuks tiitrimiseks ja kliinilise seisundi jälgimiseks.

Serotoninergilised ained: teiste serotoninergiliste ravimite (nt tramadol, triptaanid) samaaegne
kasutamine fluoksetiiniga võib tõsta serotoniinisündroomi tekke riski. Triptaanide kasutamine võib
olla eluohtlik ka võimaliku koronaarse vasokonstriktsiooni ja hüpertensiooni tekke tõttu.

Liitium ja trüptofaan. SSRI-de manustamisel koos liitiumi või trüptofaaniga on teatatud
serotoniinisündroomi tekkest ja seetõttu tuleb fluoksetiini manustamist koos nende ravimitega
hoolikalt kaaluda. Kui fluoksetiini tuleb koos liitiumiga kasutada, on vajalik patsienti kliiniliselt
sagedamini ja hoolikamalt jälgida.

CYP2D6 isoensüüm: et fluoksetiini metabolism (nagu tritsüklilistel antidepressantidel ja teistel
serotoniini tagasihaarde inhibiitoritel) toimub maksa tsütokroomsüsteemi CYP2D6 isoensüümi
vahendusel, võib samaaegne ravi teiste selle ensüümsüsteemi poolt metaboliseeritavate ravimitega viia
ebasoovitavate koostoimete tekkeni. Samaaegset ravi valdavalt selle isoensüümi poolt
metaboliseeritavate ja kitsa terapeutilise vahemikuga ravimitega (nt flekainiid, enkainiid,
karbamasepiin ja tritsüklilised antidepressandid) tuleb alustada madalaimate terapeutiliste annustega
või kohandada nendeni. See kehtib ka juhul, kui fluoksetiini on kasutatud eelneva 5 nädala jooksul.
Kirjanduses on kirjeldatud CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni vastastikust mõju, mille tagajärjel on
tamoksifeeni ühe aktiivseima vormi, endoksifeeni, plasmasisaldus vähenenud 65...75%. Mõnede
uuringute andmetel on SSRI antidepressantide ja tamoksifeeni koosmanustamisel tamoksifeeni
efektiivsus vähenenud. Kuna tamoksifeeni efektiivsuse vähenemist ei saa välistada, tuleb võimalusel
vältida selle manustamist koos tugevatoimeliste CYP2D6 inhibiitoritega (k.a fluoksetiin) (vt lõik 4.4).
Suukaudsed antikoagulandid: mõningatel juhtudel on fluoksetiini ja suukaudsete antikoagulantide
samaaegsel kasutamisel täheldatud antikoaguleeriva toime tugevnemist (laboratoorsete näitajate
muutuste ja/või kliiniliste nähtudena), mille tunnused ei ole üheselt määratletud, kuid sisaldavad

suurenenud veritsust. Fluoksetiinravi alustamise ja lõpetamise korral tuleb varfariinravil patsientide
hüübimisnäitajaid hoolikalt jälgida. (vt lõik 4.4 „Verejooksud”).

Elekterkrampravi (EKR): fluoksetiinravil olevatel patsientidel on EKR ravi foonil täheldatud kestvaid
krambihooge, seetõttu on vajalik ettevaatus.

QT-intervalli pikenemineFarmakokineetilisi ja farmakodünaamilisi uuringuid fluoksetiini ja teiste QT-
intervalli pikendavate ravimite koostoimete kohta ei ole tehtud. Ei saa välistada nende ravimite ja
fluoksetiini aditiivse efekti tekkimist. Seepärast tuleb olla ettevaatlik fluoksetiini kasutamisel koos
QT-intervalli pikendavate ravimitega nagu IA ja III klassi antiarütmikumid, antipsühhootikumid (nt
fenotiasiini derivaadid, pimosiid, haloperidool), tritsüklilised antidepressandid, teatud antimikroobsed
preparaadid (nt sparfloksatsiin, moksifloksatsiin, intravenoosne erütromütsiin, pentamidiin),
malaariavastased ravimid, eriti halofantriin ja teatud antihistamiinsed ravimid (astemisool,
misolastiin).

Alkohol: ametlikes uuringutes ei suurendanud fluoksetiin alkoholisisaldust veres ega mõjutanud
alkoholi toimeid. SSRI-de ja alkoholi kombineerimine ei ole siiski soovitatav.

Naistepuna ürt: sarnaselt teistele SSRI-dele võivad ilmneda farmakodünaamilised fluoksetiini ja ravimtaime naistepuna (Hypericum perforatum) vahel, mille tagajärjel võib suureneda
kõrvaltoimete esinemissagedus.

Fertiilsus
Loomuuringute andmed näitavad, et fluoksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3).
Inimeste haigusjuhtude kirjeldustes on mõningate SSRIde puhul näidatud pöörduvat mõju sperma
kvaliteedile.
Inimese viljakust mõjutavat toimet pole siiani täheldatud.

Rasedus
Mõned epidemioloogilised uuringud viitavad suurenenud riskile kardiovaskulaarsete väärarengute
tekkeks seoses fluoksetiini kasutamisega raseduse esimese trimestri jooksul. Toimemehhanism on
teadmata. Andmed näitavad, et pärast emapoolset fluoksetiini manustamist on üldine risk
kardiovaskulaarse väärarenguga lapse sünnitamiseks 2/100 piires, võrreldes selliste väärarengute
oodatava esinemissagedusega üldpopulatsioonis, mis on ligikaudu 1/100.

Epidemioloogilised andmed näitavad, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises
staadiumis, võib suurendada riski persisteeriva pulmonaarse hüpertensiooni (PPHN) tekkeks
vastsündinul. Täheldatud risk oli ligikaudu 5 juhtu 1000 raseduse kohta. Üldpopulatsioonis esineb
1 kuni 2 PPHN juhtu 1000 raseduse kohta.

Fluoksetiini tohib raseduse ajal kasutada, kuid sellegipoolest on vajalik ettevaatus, eriti raseduse
hilisstaadiumis või vahetult enne sünnitust, sest vastsündinul on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:
ärrituvus, treemor, hüpotoonia, püsiv nutt ja imemis- või uinumisraskused. Need sümptomid võivad
viidata kas serotoninergilisele sündroomile või ärajätunähtudele. Nende sümptomite avaldumisaeg ja
kestvus võivad olla sõltuvad fluoksetiini ja tema peamise metaboliidi, norfluoksetiini, pikkadest
poolväärtusaegadest, vastavalt 4…6 päeva ja 4…16 päeva.

Imetamine
Teadaolevalt erituvad fluoksetiin ja selle aktiivne metaboliit rinnapiima. Rinnapiimatoidul imikutel on
täheldatud kõrvatoimeid. Kui peetakse vajalikuks ravi fluoksetiiniga, tuleks mõelda imetamise
lõpetamisele, kui aga imetamist siiski jätkatakse, tuleks kasutada väikseimat fluoksetiini annust.

Kuigi fluoksetiin teadaolevalt ei avalda tervetel vabatahtlikel psühhomotoorsele võimekusele mõju,
võib iga psühhotroopne ravim sellegipoolest mõjutada otsustusvõimet või oskusi. Patsientidele tuleb
soovitada, et nad hoiduksid auto juhtimisest ja ohtlike masinate kasutamisest, kuni nad on kindlad, et
nende tegutsemisvõime ei ole häiritud.

Kõige sagedamini on teatatud peavalu, iivelduse, unetuse, väsimuse ja kõhulahtisus tekkest.
Soovimatute toimete tugevus ja sagedus võivad ravi jooksul väheneda ja ei ole üldiselt ravi lõpetamise
põhjuseks.
Allpool toodud loetelus on kliinilistes uuringutes (n = 9297) täheldatud ja spontaansete kõrvaltoimete
teatiste abil registreeritud kõrvaltoimed.
Mõned nimetatud kõrvaltoimetest on teiste SSRIde puhul sageli esinevad.
Esinemissagedus on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt
(≥ 1/1000 kuni ≤ 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni ≤ 1/1000), väga harv (≤ 1/10 000) või teadmata (ei saa
hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas sagedusrühmas on kõrvaltoimed järjestatud raskuse
vähenemise alusel.

Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Harv: anafülaktiline reaktsioon, seerumtõbi

Endokriinsüsteemi häired
Sagedus teadmata: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage: vähenenud isu1Harv: hüponatreemia

Psühhiaatrilised häired
Väga sage: unetus2
Sage: ärevus, närvilisus, rahutus, pingetunne, vähenenud libiido4, unehäired, ebanormaalsed unenäod3
Aeg-ajalt: depersonalisatsioon, kõrgendatud meeleolu, eufooria, häirunud mõtlemine, häirunud
orgasm5, bruksism (hammaste kiristus)
Harv: hüpomania, mania, hallutsinatsioonid, agiteeritus, paanikahood
Sagedus teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine14, segasus, düsfeemia (kogelemine)

Närvisüsteemi häired
Väga sage: peavalu
Sage: tähelepanuhäired, pearinglus, düsgeusia, letargia, somnolentsus6, treemor
Aeg-ajalt: psühhomotoorne hüperaktiivsus, düskineesia, ataksia, tasakaaluhäired, müokloonus
Harv: krambid, akatiisia, bukoglossaalne sündroom (tahtmatud liigutused)
Sagedus teadmata: serotoniinisündroom, mälu halvenemine

Silma kahjustused
Sage: hägune nägemine
Aeg-ajalt: müdriaas

Kõrva ja labürindi kahjustused
Sagedus teadmata: tinnitus

Südame häired
Sage: palpitatsioonid
Harv: ventrikulaarne arütmia, sh torsade de pointes, pikenenud QT-intervall EKG-l


Vaskulaarsed häired
Sage: nahapunetus7
Aeg-ajalt: hüpotensioon
Harv: vaskuliit, vasodilatatsioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Sage: haigutamine
Aeg-ajalt: düspnoe
Harv: farüngiit
Sagedus teadmata: probleemid kopsudega (erineva histopatoloogiaga põletikulised protsessid ja/või
fibroos), epistaksis (ninaverejooks)

Seedetrakti häired
Väga sage: diarröa, iiveldus
Sage: oksendamine, düspepsia, suukuivus
Aeg-ajalt: düsfaagia
Harv: ösofageaalne valu
Sagedus teadmata: seedetrakti verejooks15

Maksa- ja sapiteede häired
Väga harv: idiosünkraatiline hepatiit

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve8, urtikaaria, pruritus, hüperhidroos
Aeg-ajalt: alopeetsia, suurenenud kalduvus verevalumite tekkele, külm higi
Harv: angioödeem, ekhümoos, valgustundlikkusreaktsioon, purpura
Sagedus teadmata: multiformne erüteem13

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: artralgia
Aeg-ajalt: lihastõmblused
Sagedus teadmata: müalgia

Neerude ja kuseteede häired
Sage: sage urineerimine9
Aeg-ajalt: düsuuria
Harv: uriini retentsioon
Sagedus teadmata: urineerimishäire

Reproduktiivsüsteemi ja rinnanäärme häired
Sage: günekoloogiline verejooks11, erektsioonihäired, ejakulatsioonihäired10
Aeg-ajalt: seksuaalfunktsiooni häired
Harv: galaktorröa, hüperprolaktineemia
Sagedus teadmata: priapism

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage: väsimus12
Sage: närviline tunne, värinad
Aeg-ajalt: üldine halb enesetunne, ebatavaline enesetunne, külmatunne, kuumatunne
Sagedus teadmata: limaskestade veritsus

Uuringud
Sage: kehakaalu vähenemine
Sagedus teadmata: kõrvalekalded maksafunktsiooni analüüsides
1
sh anoreksia
2
sh liigvarane ärkamine, uinumisraskused, öised ärkamised

3
sh õudusunenäod
4
sh libiido kadumine
5
sh anorgasmia
6
sh hüpersomnia, sedatsioon
7
sh kuumad hood
8
sh erüteem, eksfoliatiivne lööve, kuumalööve, lööve, erütematoosne lööve, follikulaarne
lööve, generaliseerunud lööve, makuloosne lööve, makulo-papuloosne lööve, morbilliformne lööve,
papuloosne lööve, sügelev lööve, vesikulaarne lööve, naba piirkonna erüteem
9
sh pollakisuuria
10
sh ejakulatsiooni puudumine, ejakulatsiooni düsfunktsioon, enneaegne ejakulatsioon,
pikenenud ejakulatsiooniaeg, retrograadne ejakulatsioon
11
sh emakakaela hemorraagia, emaka düsfunktsioon, emakaverejooks, verejooks suguelunditest,
menometrorraagia, menorraagia, metrorraagia, polümenorröa, menopausijärgne hemorraagia,
emakaverejooks, tupeverejooks
12
sh asteenia
13
võib progresseeruda Stevensi-Johnsoni sündroomiks või toksiliseks epidermaalseks
nekrolüüsiks (Lyelli sündroom)
14
need sümptomid võivad olla tingitud olemasolevast haigusest
15
sh sagedamini igemete veritsus, veriokse, vere leidumine väljaheites, verejooks pärakust,
hemorraagiline diarröa, veriroe, verejooks maohaavandist.

On teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest fluoksetiinravi ajal või varsti pärast ravi
katkestamist (vt lõik 4.4).

Luumurrud
Peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel tehtud epidemioloogilised uuringud näitavad SSRI-sid
ja tritsüklilisi antidepressante saavate patsientide suurenenud riski luumurdude tekkeks. Riski
põhjustav mehhanism on teadmata.

Fluoksetiinravi katkestamisega seoses täheldatud võõrutussümptomid
Fluoksetiini võtmise lõpetamine põhjustab sageli võõrutussümptomeid. Pearinglus, tajuhäired (sh
paresteesia), unehäired (sh insomnia ja intensiivsed unenäod), asteenia, agiteeritus või ärevus, iiveldus
ja/või oksendamine, treemor ja peavalu on kõige sagedamini registreeritud reaktsioonid. Need nähud
on üldiselt kerged ja mööduvad iseenesest, kuid mõnedel patsientidel võivad olla tugevalt väljendunud
ja/või pikaajalised (vt lõik 4.4). Seetõttu soovitatakse siis, kui ravi fluoksetiiniga enam ei vajata,
annust järk-järgult vähendada (vt lõik 4.4 ja 5.1).

Lapsed ja noorukid (vt lõigud 4.4 ja 5.1)
Selles populatsioonis on täheldatud teisi, spetsiifilisi kõrvaltoimeid, mida on kirjeldatud allpool.
Lastel tehtud kliinilistes uuringutes täheldati suitsiidiga seotud käitumist (suitsiidikatsed ja -mõtted) ja
vaenulikkust antidepressante saavatel lastel ja noorukitel sagedamini võrreldes platseebot saanutega.
Teatati ka maanilistest reaktsioonidest, sh mania ja hüpomania esinemisest (2,6% fluoksetiinravil
patsientidest vs 0% platseebot saanud kontrollrühmast), mis oli enamikel juhtudel ravi lõpetamise
põhjuseks. Neil patsientidel ei olnud varem hüpomania/mania episoode olnud.

Kliinilise kasutamisega seoses on teateid üksikutest kasvupeetuse juhtudest (vt ka lõik 5.1).

Lastel tehtud kliinilistes uuringutes registreeriti sageli ninaverejooksu ja ravi fluoksetiiniga seostati
leelisfosfataasi taseme langusega.

Seoses kliinilise kasutamisega lastel on teatatud üksikutest kõrvaltoime juhtudest, mis võivad viidata
sugulise küpsemise hilinemisele või seksuaalsele düsfunktsioonile. (Vt ka lõik 5.3).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
10

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See
võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist
võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Ainult fluoksetiinist põhjustatud üleannustamise juhud on tavaliselt oma kulult kerged.
Üleannustamise sümptomid võivad olla iiveldus, oksendamine, krambid, kardiovaskulaarsed häired
alates asümptomaatilisest arütmiast kuni südame seiskumiseni, kopsufunktsiooni häired ja KNS
seisundi muutused alates erutusest koomani. Ainult fluoksetiini üleannusest põhjustatud
surmajuhtumeid on olnud äärmiselt harva. Soovitatav on jälgida südame ja teisi elulisi funktsioone,
koos üldise sümptomaatilise ja toetava raviga. Spetsiifilist antidooti ei ole teada.
Forsseeritud diurees, dialüüs, hemoperfusioon ja verevahetus on tõenäoliselt väheefektiivsed.
Aktiveeritud söe manustamine koos sorbitooliga võib osutuda oksendamise esilekutsumisest või
maoloputusest efektiivsemaks. Üleannustamise korral tuleb arvestada ka võimalusega, et tegemist on
mitme ravimi koosmanustamisega. Pikemaajalist meditsiinilist jälgimist võivad vajada patsiendid, kes
on manustanud liigses koguses tritsüklilist antidepressanti ning on samaaegselt või hiljuti kasutanud
fluoksetiini.

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid; ATC-kood: N06AB03
Fluoksetiin on selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitor ja sellel põhineb tõenäoliselt ka tema
toimemehhanism. Fluoksetiinil ei ole peaaegu mingit afiinsust teiste retseptorite, nagu alfa-1-, alfa-2-ja beeta-adrenergiliste, serotoninergiliste, dopaminergiliste, histaminergiliste (H1), muskariini ega
GABA retseptorite suhtes.

Depressioon: depressiooniga patsientidel on läbi viidud kliinilised uuringud, milles on võrreldud
platseebot ja toimeainet saanud ravirühmi. Mõõtmine Hamiltoni depressiooni hindamisskaala (HAM-D) abil näitas, et fluoksetiin on platseebost märkimisväärselt tõhusam. Nendes uuringutes kutsus
fluoksetiin esile tunduvalt suuremal määral ravivastuseid (määratletud kui HAM-D skoori 50%
vähenemine) ja remissioone võrreldes platseeboga.

Ravivastuse sõltuvus annusest: depressiooniga patsientidel läbiviidud fikseeritud annusega uuringud
näitasid ühtlast annuse-ravivastuse kõverat, mis välistab oletuse, et soovituslikest suuremad annused
on tõhusamad. Siiski on kliiniline kogemus näidanud, et annuse suuremaks tiitrimisest võib mõnede
patsientide puhul kasu olla.

Obsessiiv-kompulsiivne häire: lühiajalised uuringud (alla 24 nädala) näitasid, et fluoksetiin on palju
efektiivsem kui platseebo. Ravitoime ilmnes annusega 20 mg ööpäevas, kuid suuremate annuste
(40 mg või 60 mg ööpäevas) korral oli ravivastus parem. Pikaajalistes uuringutes (kolme lühiajalise
uuringu pikendatud faas ja ägenemise ennetamise uuring) ei ole tõhusust tõestatud.

Bulimia nervosa: DSM-III-R-i bulimia nervosa kriteeriumile vastavate ambulatoorsete patsientidega
läbiviidud lühiajalistes uuringutes ilmnes, et fluoksetiini annused 60 mg ööpäevas olid söömis- ja
oksendamishoogude vähendamise osas tunduvalt tõhusamad kui platseebo. Pikaajalise tõhususe kohta
siiski järeldusi teha ei saa.

DSM-IV järgi premenstruaalse meeleoluhäire (PMMH) diagnostilisele kriteeriumile vastavate
patsientidega on läbi viidud kaks platseebokontrolliga uuringut. Nendesse kaasati patsiendid, kellel
esinesid sedavõrd rasked sümptomid, et need häirisid sotsiaalset ja kutsealast tegevust ning
inimestevahelisi suhteid. Suukaudseid kontratseptiive kasutavaid patsiente uuringusse ei võetud.
Esimeses uuringus, milles manustati kuue menstruaaltsükli vältel pidevalt 20 mg fluoksetiini
ööpäevas, täheldati paranemist tõhususe esmaste näitajate (ärrituvus, ärevus ja düsfooria) osas. Teises
11

uuringus, milles manustati annuseid vahelduvalt ainult luteaalfaaside vältel (20 mg ööpäevas 14 päeva
jooksul) kolme menstruaaltsükli vältel, täheldati paranemist tõhususe esmaste näitajate (Daily Record
of Severity of Problemsi skoor) osas. Lõplikke järeldusi ravi kestuse ja tõhususe kohta nende
uuringute alusel siiski teha ei saa.

Depressioon (lapsed ja noorukid): 8-aastastel ja vanematel lastel ning noorukitel on läbi viidud
platseebokontrolliga uuringuid. Kahes lühiajalises keskses uuringus on näidatud, et annuses 20 mg on
fluoksetiin platseebost tunduvalt tõhusam, mida mõõdeti CDRS-R-i (Childhood Depression Rating
Scale-Revised) koguskooridega ja CGI-I (Clinical Global Impression of Improvement) skooriga.
Mõlemas uuringus vastasid patsiendid mõõduka kuni raske depressiivse häire (MDD) kriteeriumitele
(DSM-III või DSM-IV) kolmel erineval seisundi hindamisel, mille viisid läbi praktiseerivad
lastepsühhiaatrid. Fluoksetiini uuringutes võis tõhusus sõltuda patsientide valikulisest kaasamisest
(need, kes ei olnud 3...5-nädalase ajavahemiku jooksul spontaanselt paranenud ja kellel depressioon
püsis ka osutatud suure tähelepanu tingimustes). Kauem kui 9 nädalat kestva ravi tõhususe ja ohutuse
kohta ei ole piisavalt andmeid. Üldiselt oli fluoksetiini tõhusus tagasihoidlik. Ravivastuste määras
(CDRS-R-i skoori 30%-lise langusena määratletud esmane tulemusnäitaja) ilmnes statistiliselt oluline
erinevus ühes kahest kesksest uuringust (58% fluoksetiinil vs 32% platseebol; p = 0,013 ja 65%
fluoksetiinil vs 54% platseebol; p = 0,093). Nendes kahes uuringus oli CDRS-R-i keskmine
absoluutne muutus algväärtuselt lõppväärtuseni 20 fluoksetiinil vs 11 platseebol, p = 0,002; ja 22
fluoksetiinil vs 15 platseebol, p < 0,001.

Mõju kasvule (lapsed ja noorukid) vt lõigud 4.4 ja 4.8.
Kliinilises uuringus fluoksetiiniga ravitud lastel oli pärast 19-nädalast ravi keskmiselt 1,1 cm võrra
väiksem pikkuskasv (p = 0.004) ja 1,1 kg võrra väiksem kaaluiive (p = 0,008) kui platseebot saanud
lastel. Retrospektiivses sobitatud kontrollrühmaga vaatlusuuringus, kus fluoksetiini kasutamise kestus
oli keskmiselt 1,8 aastat, ei ilmnenud fluoksetiinravi saanud laste kasvus erinevusi võrreldes neile
sobitatud ravimit mittesaanud laste oodatava pikkuskasvuga (0,0 cm, p = 0,9673).

Imendumine
Fluoksetiin imendub suukaudsel manustamisel hästi. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saavutub
6...8 tundi pärast ravimi manustamist.

Jaotumine
Fluoksetiin seondub ulatuslikult plasmavalkudega (95%) ja jaotub laialdaselt (jaotusruumala: 20…40
l/kg). Plasma püsikontsentratsioon saabub pärast mitmenädalast kasutamist. Püsikontsentratsioon
pikaajalise manustamise järel on samasugune nagu pärast 4...5-nädalast kasutamist.

Biotransformatsioon
Fluoksetiinil on mittelineaarne farmakokineetiline profiil, mida mõjutab esmane maksapassaaž.
Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub üldjuhul 6...8 tundi pärast manustamist. Fluoksetiini
metaboliseeritakse ulatuslikult polümorfse ensüümi CYP2D6 abil.
Fluoksetiin metaboliseeritakse peamiselt maksas desmetüülimise teel aktiivseks metaboliidiks
norfluoksetiiniks (desmetüülfluoksetiiniks).

Eritumine
Fluoksetiini eritumise poolväärtusaeg on 4…6 ööpäeva, norfluoksetiinil 4…16 ööpäeva.
Pikkade poolväärtusaegade tõttu püsib ravim organismis 5...6 nädalat pärast kasutamise
lõpetamist. Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu (umbes 60%). Fluoksetiin eritub
rinnapiima.

Riskirühmad

Eakad
Tervetel eakatel on farmakokineetilised parameetrid samasugused kui noorematel.
12


Lapsed ja noorukid
Lastel on keskmine fluoksetiini kontsentratsioon ligikaudu kaks korda suurem kui noorukitel ja
keskmine norfluoksetiini kontsentratsioon 1,5 korda suurem. Tasakaalukontsentratsioon plasmas
sõltub kehakaalust ja on suurem väiksema kehakaaluga lastel (vt lõik 4.2). Nagu täiskasvanutelgi,
kuhjusid fluoksetiin ja norfluoksetiin pärast mitmekordset suukaudset manustamist suurel määral,
tasakaalukontsentratsioon saavutati pärast 3...4-nädalast igapäevast manustamist.

Maksapuudulikkus
Maksapuudulikkuse (alkohoolne tsirroos) korral on fluoksetiini ja norfluoksetiini
poolväärtusajad pikenenud vastavalt 7- ja 12-päevani. Kaaluda tuleb väiksemat või harvemini
manustatavat annust.

Neerupuudulikkus
Pärast ühekordse fluoksetiiniannuse manustamist ei erinenud kerge, mõõduka ega täieliku
(anuuria) neerupuudulikkusega patsientide farmakokineetilised näitajad tervete uuritavate
omadest. Siiski võib pärast korduvat manustamist täheldada plasma kõrgemat
tasakaalukontsentratsiooni.

In vitro katsetest või loomuuringutest ei ole saadud tõendeid kartsinogeensuse, mutageensuse
või sigimisvõime kahjustuse kohta.

Täiskasvanud loomadel läbiviidud uuringud
Rottide kahte põlvkonda hõlmanud reproduktsiooniuuringus ei põhjustanud fluoksetiin kõrvaltoimeid
rottide paaritumiskäitumises ega viljakuses, ei olnud teratogeenne ning ei mõjutanud järglaste kasvu,
arengut ega reproduktiivseid parameetreid. Fluoksetiini toiduga manustatavate annuste
kontsentratsioonid vastasid ligikaudu 1,5, 3,9 ja 9,7 mg-le kg kehakaalu kohta.
Isastel hiirtel, kellele manustati toiduga 3 kuu vältel fluoksetiini igapäevaselt annustes, mis vastasid
ligikaudu 31 mg/kg, täheldati munandi kaalu vähenemist ja spermatogeneesi langust. Samas ületas
manustatud annus ka maksimaalselt talutavat annust (MTD - ingl maximum-tolerated dose), kuna
täheldati ka olulisi toksilisuse nähte.

Noorloomade uuringud
CD-rottidel tehtud noorloomade toksikoloogilistes uuringutes põhjustas sünnijärgse perioodi 21. kuni
90. päeval annuses 30 mg/kg ööpäevas manustatud fluoksetiinvesinikkloriid pöördumatut munandite
degeneratsiooni ja nekroosi, munandimanuste epiteliaalset vakuolisatsiooni, emassuguelundite
ebaküpsust ja inaktiivsust ning viljakuse vähenemist. Isas- (10 mg ja 30 mg/kg ööpäevas) ja
emasrottidel (30 mg/kg ööpäevas) hilines suguküpsus. Nende leidude tähtsus inimesele on teadmata.
Rottidel, kes said 30 mg/kg, täheldati võrreldes kontrollrühma isenditega ka reieluu lühenemist ja
skeletilihaste degeneratsiooni, nekroosi ja regeneratsiooni. Loomadel annusega 10 mg/kg/päevas
saavutatud plasmasisaldus oli ligikaudu 0,8...8,8 korda (fluoksetiin) ja 3,6...23,2 korda (norfluoksetiin)
suurem võrreldes tavaliselt lastel täheldatava sisaldusega. Loomadel annusega 3 mg/kg/päevas
saavutatud plasmasisaldus oli ligikaudu 0,04...0,5 korda (fluoksetiin) ja 0,3...2,1 korda (norfluoksetiin)
suurem võrreldes tavaliselt lastel täheldatava sisaldusega.
Noortel hiirtel läbi viidud uuring näitas, et serotoniini transporteri inhibeerimine takistab luutekke
suurenemist, mida kinnitavad ka kliinilised leiud. Nimetatud toime pöörduvust ei ole kindlaks tehtud.
Teises noorhiirtega läbi viidud katses (raviti 4...21 sünnijärgse päevani) näidati, et serotoniini
transporteri inhibeerimisel oli pikaajaline mõju hiirte käitumisele. Puudub teave selle toime
pöörduvuse kohta. Leiu kliinilist tähtsust ei ole kindlaks tehtud.

13


Maisitärklis
Dimetikoon
Želatiin
Värvaine raudoksiidhüdraat (E172)
Värvaine patentsinine (E131)
Värvaine titaandioksiid (E171)

Ei ole kohaldatav.

5 aastat

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi

Originaalpakend sisaldab 14 või 28 želatiinkapslit blisterpakendis.

Erinõuded hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.