VALOCORDIN DIAZEPAM

Ärevusseisundid.
Alkoholi võõrutusnähud.
Skeletilihaste spastilisus ja spasmid.

Ärevusseisundite ambulatoorne ravi.
Annustamine sõltub patsiendi individuaalsest reaktsioonist, vanusest, kehakaalust, haiguse laadist ning
raskusest. Põhiprintsiibilt peab olema annus võimalikult väike ning ravi kestvus võimalikult lühike.

Üldiselt peaks ravi kestvma mõni päev kuni kaks nädalat ning ei tohiks ületada nelja nädalat, kaasa
arvatud ravi lõpetamise periood. Ravi kestvust ei tohiks pikendada üle selle perioodi ilma patsiendi
seisundi veelkordse hindamiseta.
Tilku võtta lahustamata kasutades lusikat või lahustada väheses koguses vees enne või pärast sööki.
Õhtul tuleb võtta tilku umbes pool tundi enne magamaminekut ning mitte võtta täis kõhuga, kuna see
võib pikendada ravitoime tekkimist ning pikendada toimet järgmisel hommikul.

Üldiselt soovitatakse järgmisi annuseid:
Ärevusseisundite sümptomaatiliseks raviks:

Ambulatoorne ravi:
Reeglina alustatakse ravi 3 mg diasepaamiga (vastavalt 9 tilka) üks kuni kaks korda päevas (nt
hommikuti ja õhtuti). Vajadusel võib annust 5 tilga kaupa suurendada, kuni piisava toime tekkimiseni
maksimaalselt 10 mg diasepaamini (28 tilka) jaotatuna mitmeks üksikannuseks. Suuremaid annuseid
võib kasutada ainult harvadel juhtudel (nt psühhiaatriliste ja neuroloogiliste häiretega patsientidel)
ning statsionaarsetes tingimustes. Suurem kogus ööpäevasest annusest tuleb võtta õhtul.

Statsionaarne ravi:
Raskete ärevusseisunditega patsientidel võib annust järk-järgult suurendada 20…60 mg diasepaamini
(vastavalt 56…168 tilka) päevas.

Skeletilihaste spastilisus:
Ravi alustamisel võtavad täiskasvanud 10…20 mg diasepaami päevas (28…56 tilka) jaotatuna 2…4
üksikannuseks. Ravi jätkamisel võtavad täiskasvanud 5…10 mg diasepaami päevas (14…28 tilka)
üksikannusena või jaotatuna kaheks annuseks.

Alkoholi võõrutusnähud:
10 mg 3 või 4 korda päevas esimesel ravipäeval, 5 mg 3 või 4 korda teisel ravipäeval. Ravimit võib
manustada ka ühekordse annusena 5…20 mg, mida võib vajadusel iga 2...4 tunni järel korrata.

Riskipatsiendid, lapsed ja noorukid:
Kõrges vanuses, nõrgestatud organismiga, ajuhaigustega, maksa-, neeru-, vereringe- hingamispuudulikkusega patsiendid peavad kasutama poole väiksemaid annuseid, nt ambulatoorsel
ravil maksimaalselt 5 mg diasepaami (vastavalt 14 tilka).

Lastel ja noorukitel võib diasepaami kasutada ainult erandjuhtudel (vt lõik 4.4.) ja väiksemates
annustes. Alla 6 kuu vanustel lastel ei tohi diasepaami kasutada.
Tserebraalse spastilisuse korral kasutatakse lastel annuseid 2...40 mg ööpäevas, annusteks jagatuna.
Teetanuse korral lihasspasmide kontrollimiseks kasutatakse lastel annuseid 3...10 mg/kg ööpäevas.

- Teadaolev ülitundlikkus bensodiasepiinide või mõne ravimis sisalduva abiaine suhtes.
- Äge intoksikatsioon alkoholi-, uinuti- või mõne muu psühhotroopse ravimiga.
- Dekompenseeritud hingamispuudulikkus
- Raske maksapuudulikkus
- Varem esinenud alkohol- või ravimsõltuvus (erandiks on alkoholist võõrutamine)
- Myasthenia gravis
- Uneapnoe sündroom
- Alla 6 kuu vanused lapsed

ValocordinDiazepam ei ole kasutamiseks nn. eksamisituatsioonides ehk olukordades, mis nõuavad
kõrgendatud kontsentratsiooni ja tähelepanu.

Valocordin Diazepam'i tuleb kasutada ettevaatlikult terebellaarse ja spinaalse ataksia korral.

Puuduvad piisavad kliinilised uuringud diasepaami kasutamisest lastel ja noorukitel. Seetõttu tohib
diasepaami kasutada lastel ja noorukitel ainult tungivatel näidustustel ja pärast hoolikat võimaliku
riski/kasu hindamist.

Mitte kõik pinge, ärevus ja erutusseisundid ei vaja medikamentoosset ravi. Sageli on need mõne teise
füüsilise või vaimse haiguse väljenduseks ning neid saab mõjutada teiste meetoditega või põhihaiguse
raviga.

Pikaajalise ravi korral tuleb jälgida vere ja maksanäitajaid.
See ravim sisaldab 39 mahu% alkoholi.

Sõltuvuse tekkimine
Toime kadumine (tolerantsus) võib tekkida pärast bensodiasepiinide korduvat kasutamist pikemalt kui
mõne nädala jooksul.
Bensodiasepiinide kasutamine põhjustab psühholoogilist ja füüsilist sõltuvust. Juba igapäevasel
kasutamisel mõne nädala jooksul on oht sõltuvuse tekkeks. See ei kehti mitte ainult suurte annuste,
vaid ka terapeutiliste annuste kasutamisel. Sõltuvuse tekke risk suureneb annuste suurenedes ja ravi
pikenemisel. Risk on suurem patsientidel, kel on varem esinenud alkoholi, ravimite või uimastite
sõltuvus.
Sõltuvuse tekkimise järgselt kaasnevad ravi järsul katkestamisel ärajätunähud. Need võivad avalduda
peavalu, lihasvalu, ekstreemse ärevuse, pinge, rahutuse, segaduse ning ärrituvusena. Rasketel juhtudel
võivad tekkida derealisatsioon, isiksuse häired, ülitundlikkus valguse, heli ja füüsilise kontakti suhtes,
jäsemete kangus ja paresteesia, hallutsinatsioonid või epileptilised seisundid.

Mööduvad ärajätunähud (taastekke fenomen) võivad tekkida ka pärast lühiajalise ravi järsku
katkestamist, mil ravieelsed sümptomid uuesti ilmnevad. Nendega võivad kaasneda ka teised
reaktsioonid nagu meeleolu muutused, ärevus ja rahutus.
Kuna ärajätunähtude tekkimise risk on suurem ravi järsul katkestamisel, soovitatakse annust
vähendada järk-järgult.

Ravi kestvus.
Ravi kestvus peaks olema võimalikult lühike (vt lõik 4.2). Ravi alustamisel soovitatakse patsienti
informeerida ravi limiteeritud kestvusest ning selgitada annuse järkjärgulist langetamise vajadust ravi
lõpetamisel. Samuti on tähtis patsienti teavitada nn. sümptomite taastekke fenomenist, et vähendada
ärevuse tekkimist selliste sümptomite ilmnemisel ravimi ärajätmisel.

Amneesia
Bensodiasepiinid võivad indutseerida anterograadse amneesia tekkimist. See tähendab, et mitme tunni
jooksul pärast ravimi võtmist patsient ei pruugi mäletada teatud toiminguid. Risk suureneb annuste
tõustes ning seda saab vähendada piisava, katkestamatu une võimaldamisega vähemalt 7…8 tunni
jooksul.

Psühhiaatrilised ja paradoksaalsed reaktsioonid
Bensodiasepiinravi ajal võivad tekkida eriti vanemaealistel patsientidel ja lastel nn paradoksaalsed
reaktsioonid, nagu rahutus, ärrituvus, agressiivsus, raev, halvad unenäod, hallutsinatsioonid,
psühhoosid, ebaadekvaatne käitumine ning teised käitumishäired. Selliste sümptomite tekkimisel tuleb
ravi diasepaamiga katkestada.

Patsientide erigrupid
Bensodiasepiine ei tohi kasutada monoteraapias depressiooniraviks või ärevusega kaasneva
depressiooni raviks. Kui ei kasutada adekvaatset antidepressiivset ravi, võivad teatud tingimustel
depressiooni sümptomid tugevneda (suureneb suitsiidirisk).

Ettevaatus on vajalik vanemaealistel patsientidel ning raske maksa- ja neerufunktsioonihäirega
patsientidel. Vajadusel tuleb annust vähendada. Respiratoorse funktsiooni pärssimise riski tõttu
soovitatakse kasutada väiksemaid annuseid ka kroonilise respiratoorse puudulikkusega patsientidel.

Riski/kasu suhte kohta bensodiasepiinide pikaajalisel kasutamisel (rohkem kui 2 kuu jooksul)
krooniliste ärevusseisunditega patsientidel puuduvad siiani teaduslikult tõestatud andmed.

Bensodiasepiinide kasutamisega on seotud järgmised riskid:
Diasepaami kasutamisel alaneb reaktsioonivõime (ohtlik liikluses), võivad tekkida paradoksaalsed
reaktsioonid, risk teatud ainete kumulatsiooniks (eriti kõrges vanuses patsientidel), kuritarvitamine ja
sõltuvuse tekke risk ka väikestes annustes kasutamisel. Diasepaamravi alustamine või järsk lõpetamine
patsientidel kel esineb epilepsia või krambi hoogusid, võib esile kutsuda krambihoo või epileptilise
seisundi.
Vajalikud on järgmised ettevaatusabinõud:

1. Hoolikas näidustuste jälgimine!
2. Patsientidel, kel on anamneesis sõltuvus, kasutada eriti ettevaatlikult. Reeglina diasepaami mitte
määrata!
3. Määrata kõige väiksem pakendi suurus!
4. Annus määrata võimalikult väike, kuid samas piisav. Annuseid võimalusel esimestel ravinädalatel
vähendada või annustamise intervalle pikendada.
5. Patsiendiga tuleb ravi kestvus juba ravi alguses kokku leppida ning kontrollida ravi jätkamise
vajadust lühikeste ajavahemike tagant. Ka täiesti normaalsed, väikesed annused võivad põhjustada
sõltuvuse teket.
6. Pärast pikaajalist kasutamist vähendada annuseid järk-järgult, et vältida ärajätunähtude (nt rahutus,
hirm, unehäired, deliirium, krambivalmidus) tekkimist. Isegi kerged ärajätunähud võivad põhjustada
ravimite pikendatud kasutamise.
7. Tähelepanu ravimitootja poolt antavale informatsioonile ja teaduslikele materjalidele.
8. Selgitada patsiendile, et bensodiasepiine ei tohi mingil juhul edasi anda kolmandatele isikutele.
9. Bensodiasepiinide väljakirjutamine peab olema õigustatud.

Diasepaamravi saavad patsiendid ei tohi kasutada alkoholi, kuna see võib ettearvamatult muuta või
intensiivistada diasepaami toimet.

Samaaegne kasutamine teiste kesknärvisüsteemi toimivate ravimitega (neuroleptikumid,
antidepressandid, uinutid, narkootilised preparaadid, narkootilised valuvaigistid, epilepsiavastased
ravimid ja sedatiivsed uinutid) põhjustab toime vastastikust tugevnemist ning seda tuleb arvestada.
Kombineerimine narkootiliste valuvaigistitega võib põhjustada eufooriliste toimete intensiivistumist
ning põhjustada seeläbi sõltuvuse teket.
Lihastoonust alandavate ravimite toime tugevneb, eriti vanemaealistel patsientidel ja suuremates
annustes (kukkumise risk).

Disulfiraami, tsimetidiini, omeprasooli, propanolooli, metoprolooli, fuoksetiini, suukaudsete
rasestumisvastaste vahendite ning greipfruidimahla samaaegne manustamine pikendab ja tugevdab
diasepaami toimet.

Ensümaatilise induktsiooni tõttu võivad fenobarbitaal ja fenütoiin kiirendada diasepaami metabolismi
(toime väheneb).
Suitsetajatel võib Valocordin Diazepami eritumine olla kiirem.

Teofülliin ja füsostigmiin võivad nõrgendada bensodiasepiinidest indutseeritud sedatatsiooni.

Diasepaam võib inhibeerida levodopa toimet.

Diasepaami ja tema metaboliitide aeglase eritumise tõttu võivad koostoimed tekkida ka pärast ravi
lõppemist.

Rasedus ja imetamine

Rasedus
Diasepaam ja tema peamine metaboliit N-desmetüüldiasepaam läbivad platsenta. Diasepaam
kumuleerub loote organismis, kus kontsentratsioon võib ületada kuni kolm korda ema vereseerumi
kontsentratsiooni. Väärarengute tekke risk on madal, kui kasutada bensodiasepiine raseduse varajases
staadiumis, kuigi mõnes epidemioloogilsed uuringud on näidanud seost suulaelõhe riski tekkimisega.
On esinenud üksikuid juhtumeid väärarengute ja vaimse mahajäämuse tekkimisest lastel, kel on olnud
bensodiasepiinide üleannustamist või mürgistust prenataalses perioodis. Raviarst peab informeerima
fertiilses eas patsienti, et rasestumisel diasepaamravi ajal tuleb koheselt informeerida arsti, kes
otsustab edasise ravi jätkamise või ravi katkestamise üle.
Raseduse ajal kasutada diasepaami ainult erandjuhtudel ja tungiva vajaduse korral. Diasepaami
pikaajaline kasutamine rasedal võib põhjustada vastsündinul füüsilist sõltuvust ning
abstinentsisündroomi sünnijärgsel perioodil. Suurte annuste kasutamisel raseduse lõpus või sünnituse
ajal võib põhjustada imikul hüpotermiat, hüpotooniat, kerget hingamise pärssimist ja imemisnõrkust.

Imetamine
Diasepaam ja tema metaboliidid erituvad rinnapiima. Kuna diasepaami metabolism on vastsündinutel
tunduvalt aeglasem kui lastel ja täiskasvanutel, ei tohi diasepaami kasutada imetamise ajal. Ravi
tungival vajadusel tuleb imetamine lõpetada.

Sedatsioon, amneesia, kontsentratsioonivõime langus, lihasfunktsioonide pärssimine võivad
kahjustada autojuhtimise ning masinate käsitsemise võimet. Toimeaine ja metaboliitide pikk
poolestusaeg võib põhjustada jääknähtude esinemist isegi pärast küllaldaselt pikka uneperioodi.
Seetõttu tuleks vältida diasepaami ravi ajal autojuhtimist ning masinate käsitsemist.

Kõrvaltoimete hindamine põhineb esinemissageduse järgmistel kriteeriumitel:

Väga sage (>1/10)
Sage (>1/100 …<1/10)
Aeg-ajalt (>1/1000….<1/100)
Harv (>1/10000…<1/1000)
Väga harv (<1/10000)
Sagedus teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Immuunsüsteemi häired
Aeg-ajalt: allergilised nahareaktsioonid (sügelemine, urtikaaria, naha punetus)

Ainevahetus ja toitumishäired:
Aeg-ajalt: söögiisu suurenemine

Psühhiaatrilised häired:
Väga sage: segasus.
Aeg-ajalt: rusutus (depressioon), liibido vähenemine.

Sümptomid võivad olla rohkem väljendunud eelneva depressiooniga patsientidel (vt lõik 4.4).
Diasepaamravi tuleb katkestada hallutsinatsioonide ja paradoksaalsete reaktsioonide tekkimisel (vt
lõik 4.4.)
Bensodiasepiinide kasutamine isegi terapeutilistes annustes võib põhjustada sõltuvuse teket: ravi
katkestamine võib tekitada ärajätunähtusid või taastekke fenomeni. Diasepaami korduval või
pikaajalisel kasutamisel võib tekkida tolerantsus. Esinenud on väärkasutamist.

Närvisüsteemi häired:
Väga sage: unisus, reaktsiooniaja pikenemine, pearinglus, peavalu, ataksia, anterograadne amneesia.
Sagedus teadmata: diasepaami suurte annuste ja pikaajalise kasutamise korral võivad tekkida pöörduv
kõne aeglustumine ja ebaselge kõne. Pärast diasepaami õhtust manustamist võivad järgmisel
hommikul esineda nn. järeltoimed (kontsentratsioonihäired, jääkväsimus), mis võivad mõjutada
reaktsiooniaega.

Silmahaigused:
Sagedus teadmata: suurte annuste ja pikaajalisel kasutamisel võivad tekkida nägemishäired
(kahekordne nägemine, nüstagm).

Südamehäired:
Aeg-ajalt: bradükardia

Vaskulaarsed häired:
Aeg-ajalt: vererõhu langus, minestamine.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Aeg-ajalt: glottise spasm, respiratoorne depressioon. Respiratoorne depressioon võib sagedamini
esineda hingamisteede obstruktsiooniga patsientidel või ajukahjustuse korral. Seda peaks arvestama
teiste tsentraalselt aktiivsete ravimite samaaegsel manustamisel.

Seedetrakti häired:
Aeg-ajalt: iiveldus, oksendamine, valud ülakõhus, kõhukinnisus, kõhulahtisus, suu kuivus.

Maksa ja sapiteede häired:
Aeg-ajalt: ikterus, maksatalitluse näitajate muutused (SGPT, SGOT kui ka alkaalse fosfataasi
aktiivsuse suurenemine).

Neerude ja kuseteede häired:
Aeg-ajalt: uriinipeetus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
Aeg-ajalt: menstruatsioonitsükli häired, valu rindades.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Väga sage: väsimus, kurnatus
Sagedus teadmata: ebakindlad liigutused ja kõnnak, eriti suurte annuste ja pikaajalisel kasutamisel.

Diasepaami lihaseid lõõgastava toime tõttu ettevaatus vanemaealistel patsientidel (kukkumise oht).

Sarnaselt teistele bensodiasepiinidele ei ole diasepaami üleannustamine reeglina eluohtlik (suurem oht
esineb mitme ravimi kooskasutamisel ).

.Sõltuvalt annuse suurusest iseloomustab bensodiasepiinide mürgistust üldiselt kesknärvisüsteemi
erineva raskusega pärssimine, alates somnoletsusest, vaimsest segasusest, letargiast, visuaalsetest
häiretest, düstooniast kuni ataksia, teadvuseta oleku, hingamise ja tsirkulatoorse depressiooni ja kooma
tekkimiseni. Lisaks võivad tekkida paradoksaalsed reaktsioonid (rahutus, hallutsinatsioonid) teadvuse
häirete kontekstis.

Mürgistuse ravi põhineb sümptomaatilistel meetmetel: kerge mürgistusega patsientidele tuleb
võimaldada magada jälgides hingamis- ja tsirkulatoorset funktsiooni. Tugeva mürgistuse korral on
vajalik maoloputus, aktiivsöe manustamine, vereringe stabiliseerimine, ventilatsioon ning intensiivne
jälgimine.
Kõrge plasmaproteiinide siduvuse ning suure jaotusmahu tõttu on forsseeritud diureesil või
hemodialüüsil väike toimeefekt.
Bensodiasepiinide kesknärvisüsteemi toime vähendamiseks võib kasutada flumaseniili.

Farmakoterapeutiline grupp: Anksiolüütikumid, bensodiasepiini derivaadid; ATC kood N05BA01

Diasepaam on 1,4-bensodiasepiini derivaatide hulka kuuluv psühhotroopne aine, superessiivse
toimega pinge, erutus ja ärevuseisundite korral, rahustava ja und soodustava toimega. Diasepaamil on
ka lihastoonust alandav ja krambivastane toime.
Diasepaam intensiivistab GABAergiliste neuronite inhibeerimist spetsiaalsete bensodiasepiini
retseptorite kaudu (GABAA retseptorkompleks).

Diasepaami farmakokineetilised omadused varieeruvad individuaalselt.

Imendumine:
Suu kaudu manustamisel imendub diasepaam väga kiiresti ja täielikult. Maksimaalne kontsentratsioon
vereplasmas pärast suu kaudu manustamist saabub keskmiselt 1 tunni möödumisel, lahuse kasutamisel
isegi varem. Biosaadavus pärast suukaudset manustamist on 80%.

Jaotumine:
Regulaarse igapäevase kasutamise korral on diasepaami ja tema farmakoloogiliselt aktiivse
metaboliidi desmetüüldiasepaami poolväärtusaeg sõltuvalt patsiendi vanusest keskmiselt 5…15 päeva.
Järgneva igapäevase 10 mg diasepaami manustamisega saavutatakse plasmakontsentratsioon 90…225
ng/ml.
Plasmavalkudega seondub 95...99%, väiksemaid väärtusi on kirjeldatud neeru- ja
maksafunktsioonihäirete korral. Jaotusmaht (0,95…2 l/kg) sõltub vanusest.
Diasepaam on lipofiilne ning koos aktiivsete metaboliitidega eritub kiiresti tserebrospinaalsesse
vedelikku.
Diasepaam ja tema peamine metaboliit N- desmetüüldiasepaam läbivad platsentaarbarjääri ja erituvad
rinnapiima. Diasepaam kumuleerub loote organismis ning võib loote veres ületada kuni kolm korda
ema vereseerumi kontsentratsiooni.

Metabolism:
Diasepaam metaboliseerub (CYP2C19 ja CYP3A4 ensüümide toimel) peamiselt maksas N-
desmetüüldiasepaamiks, temasepaamiks ja oksasepaamiks, mis on samuti farmakoloogiliselt aktiivsed.
Aeglaseid metaboliseerijaid on umbes 3% (CYP2C19).

Eliminatsioon:
Vereplasmast elimineerub diasepaam väga aeglaselt.

Plasma poolväärtusaeg:
Diasepaam ca. 30 tundi.
N-desmetüüldiasepaam 30…100 tundi.
Temasepaam 10…20 tundi
Oksasepaam 5…15 tundi.
Eritumine toimub peamiselt neerude kaudu glükuroniididega, osaliselt ka biliaarselt.
Hepaatiline eliminatsioon aeglustub pikaajalisel kasutamisel. Eriti kumuleerub N-
desmetüüldiasepaam, kuna elimineerub aeglasemalt.
Eliminatsioon on aeglasem vanemaealistel inimestel, maksa- (maksatsirroos, hepatiit) ja
neeruhaigustega patsientidel.
Vastsündinutel metaboliseerub ja elimineerub diasepaam suhteliselt aeglasemalt kui lastel ja
täiskasvanutel. Enneaegsetel vastsündinutel võib eliminatsioon toimuda kuni 10 päeva ebaküpse
neeru- ja maksafunktsiooni tõttu.

Mitmetel loomaliikidel läbiviidud uuringud ei ole näidanud organmuutuste teket. Mitmed
genotoksilisuse uuringud on näidanud nõrka mutageenset potentsiaali suurte annuste kasutamisel.
Diasepaami kartsinogeense potentsiaali kohta pikaajalised loomkatsed puuduvad. Diasepaami
prenataalsel kasutamisel on hiirtel täheldatud suulaelõhe teket. Väga suurte prenataalsete annuste
kasutamisel on lisaks suulaelõhele hamstritel tekkinud entsefalopaatia ja jäsemete deformatsioonid.
Diasepaam ei ole näidanud rottidel ja primaatidel teratogeenset toimet. Loomkatsetes on täheldatud
käitumise häirete tekkimist järeltulijatel pärast diasepaami pikaajalist kasutamist emasloomal. Hiirtel
on täheldatud sperma anomaaliaid pärast 1…6 nädalast diasepaami ravi.

Etanool 96%
propüleenglükool
destilleeritud vesi
Sisaldab 39 mahu% alkoholi.

Ei ole teada.

4 aastat.
Kõlblikkusaeg pärast pakendi avamist on 6 kuud.
Pärast kõlblikkusaja möödumist ravimit mitte kasutada.

See ravim ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida pakend tihedalt suletuna.

Tilgapudel, mis sisaldab 25 ml lahust.

. Spetsiaalsed hoiatused käsitlemisel.

Puuduvad.