Nahamädapõletik Autor: Helgi Silm

Nahamädapõletik. Kuigi meid ümbritsevas keskkonnas on bakterite hulk väga suur, on ainult mõned neist nahahaiguste põhjustajad. Nahka kaitsevad tema anatoomilised ja füsioloogilised iseärasused. Kaitse tagavad marrasknaha (epidermise) sarvkihi terviklikkus ja selle pidev uuenemine, naha rasukiht ja selles sisalduvad vabad rasvhapped, happeline keskkond ning rakuline ja humoraalne (kehavedelikega seotud) immuunsüsteem.

Nahamädapõletikku tekitavad stafülokokid satuvad nahale käte ja riietusesemete kaudu. Tervel kuival nahal nad hävivad. Krooniliste nahahaiguste põdemisel aga paljunevad stafülokokid nahal kiiresti. Näiteks kroonilise atoopilise dermatiidi koldes leidub Staphylococcus aureus’t 91%-l haigetest, ägedates leemendavates kolletes 100%-l. Nahamädapõletike tekkimist mõjutavad paljud välised ja sisemised tegurid. Välistest teguritest on esikohal mitmesugused nahavigastused. Mädapõletike teket soodustavad soe ja niiske kliima, halb hügieen, kleepplaastrite kasutamine, naha määrdumine õlidega, umbne riietus, aga ka halb toitumus, alkoholism, suhkurtõbi, neerupuudulikkus, verehaigused ja teised organismi kaitsevõimet pärssivad haigused või seisundid, näiteks HIV-nakkus. Sagedasemad nahamädapõletikud on impetiigo, karvanääpsu(mäda)põletik ehk follikuliit, furunkul (nn koeranael), karbunkul ehk mädamuhk. 

Impetiigo ehk mädavill-lööve on pindmine kergesti nakkav nahamädapõletik, mille tekitajaks on mädapisik stafülokokk või streptokokk. Sagedamini haigestuvad koolieelikud ja algklasside lapsed, täiskasvanute hulgas mehed. Haigestumist soodustavad ülerahvastus, halb hügieen, muud nahahaigused. Kõige sagedamini haigestutakse hilissuvel. Impetiigo korral kahjustub nahk näol, eriti nina ja suu ümbruses, jäsemetel ning tuharatel. Kroonilistele nahahaigustele (sügelised, atoopiline dermatiit) lisanduv impetiigo võib tekkida nahal igal pool, pedikuloosi ehk täitõve korral on impetiigokolded juustega kaetud peanahal ja kaelal. Esmalt ilmub väga õhukese seinaga villike, mis paikneb punetaval alusel. Villikesed lõhkevad kiiresti ning haiguskolded kattuvad kollakaspruunide koorikutega. Kolle suureneb, kusjuures keskosa ei parane ja üksikud kolded võivad laatuda. Lõpuks koorikud kuivavad ja mõne päeva pärast kukuvad ära, jättes nahale lillakaspunase laigu, mis mõne aja pärast samuti kaob. Arme ei teki. Rasketel juhtudel võivad kolde läheduses paiknevad lümfisõlmed suureneda ning lisanduvad palavik, väsimus, peavalu. Impetiigo võib 2–3 nädala pärast iseenesest paraneda, kuid tavaliselt kestab haigus ilma ravita palju kauem, eriti siis, kui impetiigo kaasneb muu nahahaigusega või kui kliima on soe ja niiske.

Impetiigo ravi on tavaliselt paikne, kusjuures ravimi valik sõltub koldes ülekaalus olevatest lööbeelementidest. Leemendavaid nahakoldeid võib peitsida briljantrohelise või metüleensinisega. Kuna nahakahjustus on pindmine, ei ole ohtu, et nahk jääb püsivalt roheliseks. Et vältida nahamädapõletiku levimist, tuleb alustada ravimi määrimist kolde servast. Kui kolle enam ei märgu, võib kasutada antibiootikume sisaldavaid, apteegist retsepti alusel väljastatavaid salve. Kui impetiigo on ulatuslik ja raske kuluga, määratakse lisaks paiksele ravile antibiootikume ka suu kaudu.

Allergilised või sageli nohu ja ninakõrvalurgete põletike all kannatavad isikud, peamiselt lapsed, võivad põdeda ka nn kuiva impetiigot ehk näoketendustõbe. Selle haiguse korral tekivad näole õrnroosad valgete peenehelbeliste kettudega kaetud ümarad laigud, mis erilisi vaevusi ei põhjusta. Raviks sobivad antibiootikume sisaldavad salvid ja kreemid.

Karvanääpsu(mäda)põletik ehk follikuliit on väga levinud alaäge või krooniline nahahaigus, mille korral põletik piirdub ainult karvanääpsu avausega või levib üsna vähe sellest allapoole. Pindmisi karvanääpsupõletikke võivad tekitada stafülokokid või teised mikroorganismid, samuti füüsikalised ja keemilised ärritid. Viimasel juhul mädavilli sisust mikroobe ei leita. Väikesi steriilseid pustuleid (mädaville) võib tekkida kleepplaastrite ja liibuvate riietusesemete alla, samuti inimestel, kes eemaldavad karvu või puutuvad kokku mineraalõlide või tõrvaga. Karvanääpsupõletikku soodustab ka hormoonsalvide ja -kreemide kasutamine. Tavaliselt kaovad follikuliidikolded kiiresti ja arsti poole nende tõttu ei pöörduta, kuid mõnikord muutub karvanääpsupõletik krooniliseks. Vanematel lastel ja täiskasvanutel võib infektsioon levida sügavamale ja siis tekib furunkul või sükoos.

Keemiliste või füüsikaliste ärritite põhjustatud follikuliit paraneb, kui ärritite toime lakkab. Kergekujuline stafülokokiline follikuliit paraneb paiksete antiseptiliste vahendite või bakterivastaste seepide toimel. Raskematel juhtudel tuleb pöörduda arsti poole, kes määrab antibiootikumravi.

Habemekarvanääpsupõletik ehk sükoos (vana nimetus habesammaspool) on kogu karvanääpsu haarav alaäge või krooniline habeme piirkonnas esinev mädapõletik. Esineb ainult meestel, eriti 20–40-aastastel. Infektsiooni põhjustajateks on stafülokokid ning tekke eelduseks on tõenäoliselt veel mingid seni selgitamata pärilikud tegurid, sest tavaliselt stafülokokid ei tungi karvanääpsu avausest sügavamale. Paljudel sükoosihaigetel on rasune nahk. Kinnistes ruumides töötavad mehed haigestuvad sagedamini kui need, kes töötavad väljas. Kõigepealt tekib karva ümbritsev punetav turseline sõlmeke või mädavillike. Sõlmekesed paigutuvad tavaliselt üksikult. Enim levinud on alaäge sükoosivorm, mille kolded on kas ebaühtlaselt habeme piirkonnas või rühmadena ülahuulel ja allpool lõualuu nurki. Kroonilisele vormile on omane aastaid püsiv lööve eriti ülahuulel ja lõual. Aeg-ajalt tekib koorikuid ja ketendust, kuid karvakasv ei kahjustu ja arme ei teki.

Sükoosi haigestumisel tuleb kindlasti pöörduda arsti poole. Alaägeda vormi korral on paiksed antibiootikumi sisaldavad salvid piisavalt tõhusad, kuid haigus kipub uuesti tekkima, kui nende kasutamine lõpetatakse. Kroonilise stafülokokikandluse puhul ninaõõnes tuleb salvi määrida ka ninakäikudesse. Krooniliste ja ravile halvasti alluvate juhtude korral määratakse 10–14 päevaks antibiootikume suu kaudu ning paikselt antibiootikumi ja glükokortikoidi sisaldav kreem. Kõik kroonilised protsessid ninaneelus tuleb välja ravida.

Ektüüm on sügav haavanduv nahamädapõletik. Tekitajateks on streptokokid, stafülokokid või nende segainfektsioon. Haigestuvad halbades hügieenitingimustes elavad nõrgestatud organismiga täiskasvanud või lapsed, kellel esinevad putukahammustustest, kratsimiskriimustustest, sügeliste põdemisest vms tingitud naha mikrotraumad. Kollete piirkonnas esineb valulikkust ja mõõdukat sügelust. Ektüümikolded tekivad tavaliselt üksikutena alajäsemetele: säärtele, reitele ja tuharatele. Esmalt tekib valulik sõlm. Selle keskele ilmub villike või mädavill, mille sisaldis kuivab kiiresti kõvaks, tihedalt kinnituvaks hallikaskollakaks paksuks koorikuks. Koorik, mida ümbritseb kitsas punetav põletikuvöönd, laieneb väljapoole. Koorikut on raske eemaldada. Selle all on ümar või ovaalne lameda põhjaga, mädaeritisega kaetud 0,5–3 cm läbimõõduga haavand. Ektüüm paraneb mõne nädala jooksul, jättes armi.

Ravis on olulisel kohal hügieeniharjumuste ja toitumuse parandamine ning kaasnevate haiguste (nt sügeliste) väljaravimine. Vajalik on antibakteriaalne ravi, kusjuures eelnevalt määratakse tekitaja tundlikkus antibiootikumide suhtes.

Vt ka furunkul, karbunkul.

Habemekarvanääpsupõletik.