Soolesulgus Autor: Ants Peetsalu

Soolesulgus ehk iileus on soole (peensool on ca 5 m pikk ja jämesool ca 1,5 m pikk) läbimatuse seisund, mis on tingitud mehaanilisest takistusest (mehaaniline soolesulgus) või soolte peristaltika häiretest (dünaamiline soolesulgus). Eestis hospitaliseeritakse soolesulguse tõttu kirurgiaosakondadesse ligi 1000 inimest aastas, kellest 32–33% vajavad operatiivset ravi, ülejäänutel laheneb probleem konservatiivse raviga. Sagedamini esineb peensoole sulgust (85%), jämesoole sulgust tuleb ette palju harvem (15%). Peensoole sulgust põhjustavad kõhuõõnes operatsiooni või põletiku tõttu tekkinud liited (60%), kõhueesseina song, kasvajad, võõrkehad, põletikuline soolehaigus jm. Jämesoole sulguse peamisteks põhjusteks on jämesoolekasvajad (65%).

Mehaanilise soolesulguse korral eristatakse harilikult kaht varianti: 1) soolevalendiku ummistus ja 2) soole pitsumine koos verevarustushäirega. 

Ummistus suleb soolevalendiku ainult ühest kohast, kas seestpoolt (põhjuseks võõrkeha, sapikivi, sooleseina kasvaja, põletikuline soolehaigus) või väljastpoolt (põhjuseks survega liited, kasvaja). Ummistunud peensool täitub takistusest kõrgemal ning laieneb soolevedeliku ja gaasi juurdetekkimise tõttu. Gaasikogus moodustub allaneelatud õhust ja mikroobide elutegevusel tekkivast gaasist. Häirub vedeliku imendumine soolest. Peensoole ülaosas oleva soolesulguse puhul tekib sage oksendamine, mis põhjustab haigel vee ja elektrolüütide kaotuse ning vere ruumala vähenemise. See omakorda võib tingida mitme elundi puudulikkuse ja patsiendi raske üldseisundi. Valu, mis tekib soole peristaltika takistatuse tõttu, on sel puhul vahelduv, kuid võrreldes oksendamisega tagaplaanil. Peensoole allosas oleva takistuse korral on valdav hooti tekkiv nn krampvalu (kooliku tüüpi), mis on tingitud laienenud soole tugevnenud peristaltikast eespool takistust. Kõht on oluliselt suurenenud soolegaasi ja soolesisu kogunemise tõttu. Sellises olukorras tõuseb vahelihas kõrgemale, takistades hingamist, mistõttu kopsukomplikatsioonid on soolesulguse korral sagedased. Esineb oksendamist, okse on roojalõhnaline, seda enam, mida madalamal peensooles on takistus.

Jämesoole ummistus võib esineda kahe variandina:

1. Kui peensoole ja jämesoole vaheline klapp töötab normaalselt (st soolesisu liikumine jämesoolest tagasi peensoolde ei ole võimalik), siis jämesool laieneb peensoolest pidevalt lisanduva soolesisaldise tõttu. Rõhk jämesooles tõuseb peagi sedavõrd kõrgeks, et tekitab pinges sooleseinas verevarustushäire ja koekahjustuse – isegi kuni sooleseina gangreenini. Lõpuks sool mulgustub. Jämesoolesisu satub kõhuõõnde, tekitades fekaalse kõhukelmepõletiku. Tugev pidev kõhuvalu viitab sooleisheemiale või kõhukelmepõletikule.

2. Kui klapimehhanism peensoole ja jämesoole vahel ei tööta, siis liigub soolesisaldis pärast jämesoole täitumist ka peensoolde, mistõttu soolesulguse nähud kujunevad aeglasemalt.

Sool võib pitsuda peensoole, kuid sagedamini siiski jämesoole keerdumisel. Sel puhul kaasneb soolevalendiku sulgusega vastavalt peensoole või jämesoole kinnisti keerdumine, mille tagajärjel häirub kohalik verevarustus ja tekib kudede hapnikupuudus. Süvenedes põhjustab see sooleseina muutusi, isegi kuni gangreeni ja mulgustuseni. Peensoole keerdumist soodustab eriti pikk peensool või selle kinnisti, liigsöömine või eelnenud operatsioon ja sellest tekkinud liited. Jämesoole keerdumine esineb sagedamini käärsoole lõpposas, mis võib teha 360 °-se või veelgi suurema keeru. Soodustavateks teguriteks on pikk sool ja soolekinnisti ning kõhukinnisus, mis tingib tugevat punnitamist.

Soole pitsumise korral esineb gaaside peetus ja kõhukinnisus, kuid peamiseks kaebuseks on äge, järjest tugevnev kõhuvalu. Soolte peristaltika kaob, kõhukatete pinge suureneb, tekib palavik. Üldseisund halveneb järk-järgult, pulss kiireneb, vererõhk langeb, uriinieritus väheneb. Laborianalüüsid näitavad ägeda põletiku tunnuseid. Mehaanilise soolesulguse ravi toimub alati kirurgiaosakonnas.

Dünaamiline soolesulgus on tingitud soolte peristaltika häiretest. Sümptomid on samalaadsed, kuid tunduvalt nõrgemad kui mehaanilise soolesulguse korral. Iseloomulik on rooja ja gaaside väljumise osaline või täielik puudumine. Eristatakse kaht tüüpi dünaamilist soolesulgust: 1) paralüütiline ehk halvatuslik soolesulgus – soolesisu edasiliikumine aeglustub peristaltika nõrgenemise tõttu, kuni lakkab täielikult; 2) spastiline soolesulgus ehk krampiileus – soolevalendik kitseneb sooleseina lihaste spasmide ehk lihasekrampide tõttu, mistõttu soolesisaldise edasiliikumine on häiritud. 

Paralüütilise soolesulguse korral sool ei funktsioneeri, kuigi mehaanilist takistust ei ole: sooletegevus lakkab, soole tühjendamise vajadus puudub, gaasid ei liigu; kõht läheb punni, valud on nõrgad või puuduvad üldse. Paralüütiline soolesulgus võib kaasneda mitmesuguste haiguste või traumadega, samuti tekkida operatsioonijärgselt, mis on üsna tavaline 2–3 ööpäeva vältel pärast kõhuõõne operatsiooni. Paralüütiline soolesulgus tekib sageli seljaajuvigastuste puhul, kui soolenärvid on halvatud, samuti võib see esineda diabeetilise kooma, närvihaiguste, mürgistuste jt haiguste korral. Kui soolesulguse põhjuseks on äge põletik kõhuõõnes, näiteks äge ussripikupõletik või äge sapipõiepõletik, tekitab vaevusi peamiselt põletikuline elund. 

Paralüütilise soolesulguse ravi on konservatiivne ja eeskätt suunatud sooleparalüüsi esilekutsunud põhjuste kõrvaldamisele. Kirurgiline ravi võib olla vajalik soolesulguse põhjustanud haiguse raviks (nt apendektoomia ehk pimesoole eemaldamine).

Spastiline soolesulgus on väga harukordne ning on tingitud sooleseina lihaste tugevast ja kestvast kramplikust kokkutõmbest. Seda võib esineda raskmetallide mürgistuste, sooletrakti sattunud võõrkehade, soolehaavandite ning ainevahetushäirete (nt ureemia või porfüüria) korral. Spastiline soolesulgus on kõrvaldatav põhihaiguse raviga. Nii paralüütilise kui spastilise soolesulguse diagnostika ja ravi toimub haigla kirurgiaosakonnas.

Vt ka sooletuppumus.

Spastiline soolesulgus.