Sooletuppumus Autor: Ants Peetsalu

Sooletuppumus ehk invaginatsioon on soolesulguse selline variant, mille korral üks sooleosa tungib (tuppub) teise sooleosa sisse soole pikitelje suunas. Sagedamini esineb seda lastel. 80% haigestunutest on alla 2-aastased lapsed. Sooletuppumust täheldatakse enam kesksuvel või -talvel. Tihti on see seotud adenoviirusinfektsiooniga. Tavaliselt tuppub ülalpool asuv sooleosa allpool asuvasse sooleossa. Võib esineda peensoole sissetuppumist peensoolde, jämesoole sissetuppumist jämesoolde või peensoole sissetuppumist jämesoolde. Viimane vorm on kõige levinum. 95% juhtudest ei leita otsest tuppumise põhjust. Võimalikuks põhjuseks peetakse soole koordineerimata peristaltikat koos piiristunud sooleosa kestva spasmiga.

Sissetuppunud sooleosa veresoonte pitsumise tagajärjel häirub sooleseina verevarustus, tekib limaskesta kahjustus ja sooleseina kärbus, infektsioon levib soolevalendikust kõhuõõnde, mis põhjustab kõhukelmepõletikku. Haiguse kulg võib olla äge või krooniline.

Lastel algab haigus üldjuhul tugevate kõhuvalude ja oksendamisega. Lapse üldseisund halveneb kiiresti, tekib rahutus, väljaheide sisaldab verd ja lima. Komplemisel on kõht pingeta ja pehme, kuid läbi kõhukatete on tunda elastne pikliku kujuga moodustis. Täiskasvanutel ja üle 5-aastastel lastel võib sooletuppumus kulgeda krooniliselt. Põhiliseks tunnuseks on kõhukinnisus ja perioodiliselt tekkivad spastilised ehk krampvaluhood. Kõhu palpeerimisel on mõnikord tunda elastne kasvajaline moodustis, mis aja jooksul võib muuta suurust ja kuju.

Diagnoos pannakse enamasti ultraheliuuringu põhjal, kaasa aitab ka röntgenoloogiline uurimine – irrigoskoopia (kontrastaine viiakse jämesoolde klistiirina päraku kaudu). Kirurgiline sekkumine on vajalik, kui konservatiivne ravi ei anna tulemusi või on tekkinud soole mulgustumine ja varitseb kõhukelmepõletiku oht. Sooletuppumuse diagnostika ja ravi toimub haigla kirurgiaosakonnas.

Vt ka soolesulgus.