Astma Autor: Helle Leesik

Astma ehk bronhiaalastma ehk kopsuastma on hingamisteede krooniline põletikuline haigus, mida iseloomustab hooti tekkiv hingeldus ja õhupuudus. Vaevused astma korral on tingitud bronhide silelihaste kokkutõmbest, liigsest limaeritusest ning bronhide limaskesta tursest. Haiguse tekkepõhjuseks võivad olla nii allergia (ülitundlikkus) mitmesuguste ainete suhtes kui ka erinevad infektsioonid. Allergia võib olla pärilik. Allergeenideks on kassi- ja koerakarvad, kodutolm (kodutolmulestad), heinatolm, linnusuled jm. Kõige sagedasem allergeen on kodutolmulestade väljaheide. Tolmulestad on väikesed (0,1–0,5 mm suurused) ämblikulaadsed olevused, kes toituvad inimese nahakõõmast ning elavad voodipesus, madratsites, pehmes mööblis, vaipades jm. 

Astma peamised tunnused on hootine köha, sitke röga eritus ja õhupuudushood. Sageli kuulevad astmahaiged ise, kuidas hingamisel rinnus vilistab ja kiunub. Astmahood esinevad tihti öösiti, peamiselt hommikupoole ööd. Hoo ajal on eriti raskendatud väljahingamine. Hoogude vallandajaiks võivad olla nii allergeenid kui külm õhk, suitsulõhn, füüsiline koormus jm. Astmahood sagenevad viirusinfektsioonide korral. Raskusastme järgi eristatakse kergeid, mõõduka raskusega ja raskeid astmahooge. Raske hoo ajal ei suuda haige isegi kõnelda ega kõndida.

Astma diagnoosimise aluseks on tüüpilised haigushood ja hingamisfunktsiooni uuringul sedastatav pöörduv hingamisteede obstruktsioon ehk ahenemine. Obstruktsiooni tunnuseks on forsseeritult (tahtlikult võimalikult sügavalt ja kiirelt) väljahingatava õhuvoolu kiiruse langus sekundis, võrreldes normväärtusega. Ahenemise pöörduvuse selgitamiseks antakse haigele pärast spirogrammi tegemist sisse hingata bronhilõõgastit ehk bronhodilataatorit ning 15–20 minuti pärast registreeritakse spirogramm uuesti. Pöörduvaks peetakse ahenemist, kui sekundi jooksul väljahingatava õhuvoolu kiirus on suurenenud algväärtusega võrreldes vähemalt 15% võrra.

Astmahaige kopsude kuulatlusel esineb mitmesuguseid kiuneid, vilesid, urinaid, rasketel juhtudel tundub, nagu “mängiks orkester”. Uuringute kompleksi kuulub ka allergeeni täpsustamine nahatorketesti abil. Testimisel kantakse haige küünarvarre sisepinna nahale ridamisi põhilisi olmeallergeene, tehakse torge läbi allergeenitilga ja hinnatakse 20 minuti jooksul tekkivat nahareaktsiooni.

Astmahaige peab igati püüdma vältida kokkupuudet allergeeni(de)ga. Raviks määratakse põletikuvastaseid medikamente, mis pärsivad ülitundlikkusreaktsiooni tekke. Põletikuvastaseks põhiravimiks on glükokortikosteroid (nt budesoniid, flutikasoon, beklometasoon), samuti kasutatakse bronhe lõõgastavaid vahendeid. Põhilised lühitoimelised bronhilõõgastid on salbutamool ja fenoterool ning pika toimeajaga salmeterool ja formoterool.

Enamik tänapäeval kasutatavaid astmaravimeid on inhaleeritavad ehk sissehingatavad kas aerosoolina või pulbrina. Inhalaatoritest on kasutusel aerosooliinhalaator ning erinevad pulbriinhalaatorid. Astmahaige peab alati kaasas kandma kiirelt toimiva bronhilõõgastiga taskuinhalaatorit, et katkestada või leevendada äkki tekkida võivat astmahoogu. Astma raske ägenemise korral tuleb kasutada ka süsteemseid, st sissevõetavaid glükokortikosteroide. Eriti raskel juhul vajab haige ravi intensiivraviosakonnas. Astmahoog võib olla eluohtlik. 

Bronhiaalastma kulg võib olla kerge, mõõdukas või raske. Vastavalt sellele rakendatakse ka astmelist ravi. Tänapäeval on enamikul juhtudest võimalik hoida astmat ravimitega kontrolli all, st tagada patsiendile normaalne elu. Astmast võib tervistuda, kuid enamasti on astma siiski krooniline haigus. Oluline on õige ravirežiim, ravimite järjekindel kasutamine, koostöö raviarstiga.

Vt ka allergeen, allergia, inhalatsioon, spiromeetria.

Sagedasemad allergeenid Ballooni täituvuse kontrollimine veeanumas: 1 – tühi, 2 – 1/4 täis, 3 – 1/2 täis, 4 – 3/4 täis, 5 – täis.