Diureetikumid Autor: Lembit Allikmets

Diureetikumid on uriini eritumist suurendavad ained. Ühtlasi on nad tursevastased vahendid. Diureetikumid soodustavad mitmesuguste mehhanismide kaudu elektrolüütide ja vee eritumist organismist, vähendades sel teel rakuvälist veekogust. Kuivõrd tursete põhjused võivad olla mitmesugused (naatriumi eritumise takistus, rakuvahevedeliku koguse suurenemine), võib neid ravida ka turseid tekitava põhihaiguse ravimitega, näiteks südametegevust, neerude vereringet või neerupealiste talitlust parandavate medikamentidega. Diureetikumid jaotatakse toimemehhanismi alusel rühmadesse: 1) osmootsed diureetikumid, mis soodustavad vedeliku liikumist kontsentreerituma lahuse suunas (mannitool); 2) neerutuubulite ensüümisüsteemidele toimivad diureetikumid (furosemiid, hüdrokloortiasiid jt); 3) kaaliumi säästvad diureetikumid (spironolaktoon jt). Nõrka diureetilist toimet avaldavad ka eeterlikud õlid, mis sisalduvad kadakamarjades, leesikalehtedes, põldosjas. Viimaseid kasutatakse teena või keedisena. Kõige enam kasutatakse neerutuubulite ensüümisüsteeme pärssivaid diureetikume, sest nende põhitoime on suunatud naatriumkloriidi (keedusool) ja sellega seotud vee väljutamisele organismist. Hüdrokloortiasiid jt selle rühma esindajad on valikravimid hüpertooniatõve korral, sageli kombineeritakse neid veresoonte toonust langetavate ainetega. Nende liigtarvitamisel võib organismis tekkida kaaliumipuudus: püüdes vältida naatriumikadu, asendab organism selle uriinis kaaliumiga. Säärast seisundit aitab vältida kaaliumirikas toit – eriti rohkesti leidub kaaliumi aed- ja puuviljades. Kaaliumi säästvad diureetikumid võivad aga põhjustada kaaliumi kuhjumist organismis.

Diureetikumide kõige otstarbekam manustamine on üks kord päevas hommikuti. Lisaks kõrgvererõhktõvele kasutatakse diureetikume südame- ja neerupuudulikkuse, ka rasedustoksikoosi korral. Diureetikumidest ei ole enamasti abi ravimimürgistuse puhul. Diureetikumid ei ravi neeruhaigusi ega kõrvalda neerupuudulikkust. Nad võivad vähendada kusiaine eritumist, mis võib viia podagra tekkele.