Foobia Autor: Anti Liiv

Foobia ehk foobne ärevushäire on psüühikahäire, mille korral ärevuse on põhjustanud ainult (või peaasjalikult) kindlad olukorrad või objektid. 

Foobia erinebki teistest ärevushäire tüüpidest üksnes selle poolest, et ärevus on seotud millegi konkreetse ja inimese suhtes välisega.

Kohtumisel hirmutekitajaga võib ärevuse tugevus kõikuda ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Näiteks tekib südamekloppimine, nõrkushoog, peataolek ja surmahirm. Ainuüksi mõte võimalikust sattumisest säärasesse olukorda või kokkupuutest hirmutava olendi/objektiga põhjustab sageli ebameeldiva ärevuse. Hirm sunnib niisugust objekti või olukorda vältima ja piirab inimese tegevust. Ärevust ei vähenda isegi teadmine, et teised inimesed ei pea seda olukorda ei ohtlikuks ega hirmutavaks.

Foobiaid on palju: hobusekartus ehk hipofoobia, koerakartus ehk künofoobia, kassikartus ehk felinofoobia, hiirekartus ehk musofoobia, mesilasekartus ehk apifoobia, ämblikukartus ehk arahnefoobia, hirm kuu ees ehk selenofoobia, kõrgusekartus ehk akrofoobia, hirm haigestuda ehk nosofoobia ehk patofoobia jt. Foobsete ärevushäirete hulka kuulub ka kinnise ruumi pelgus ehk klaustrofoobia, mis tähendab kartust sattuda suletud ruumi, näiteks lifti, keldrisse, veealusesse tunnelisse vm.

Kui inimene ei suuda ise oma foobsete ärevushäiretega toime tulla ja need põhjustavad probleeme suhetes, tööl, igapäevaelus, tuleb pöörduda perearsti, psühhiaatri või psühholoogi poole. Ravis kasutatakse nii medikamente kui ka erinevaid psühhoteraapiavõtteid.

Vt ka lagedapelgus, võõrapelgus.