Jäigastav lülisambapõletik Autor: Riina Kallikorm

Jäigastav lülisambapõletik ehk anküloseeriv spondüliit ehk anküloseeriv spondülartriit (ka Behterevi tõbi) on lüliliigesepõletike ehk spondülartriitide rühma kuuluv haigus. Spondülartriite iseloomustab pikaajaline, aeglaselt süvenev põletik lülisambaliigestes (spondüliit) ning sageli kaasuv põletik ka jäsemete liigestes (artriit). Rühma kuulub 5 haigust: anküloseeriv spondüliit, psoriaatiline artriit, põletikulise soolehaigusega kaasnev artriit, Reiteri sündroom (mida iseloomustavad liigesepõletikud, silma sidekestapõletik, kusitipõletik ja psoriaasilaadne lööve) ning eristumata spondülartriit. Neile kõigile on iseloomulik põletik lülisamba struktuurides, liigestes ja ka kõõluste kinnituskohtades. Lisaks võib esineda silmapõletik, harvem südame- ja suurte veresoonte kahjustus. Jäigastavat lülisambapõletikku diagnoositakse naistel ja meestel võrdselt, kuid meestel on selle kulg raskem. Haiguse põhjust täpselt ei tunta. 

Jäigastav lülisambapõletik algab tavaliselt enne 45. eluaastat valuga alaseljas (naistel ka kaelas), mida on eriti tunda hommikupoole ööd ja hommikuti. Et valu ja hommikune liigesejäikus liikumisega taanduvad ja valugi pole tugev, lähevad haiged arsti juurde enamasti mitu kuud pärast valude algamist. Alaseljavalu põhjuseks on põletik ristluu (ld sacrum) ja niudeluu (ld ilium) vahelises liigeses, siit ka nimetus sakroiliit. Põletik võib levida samuti teistesse lülisamba piirkondadesse ning aastatega tekib lülisamba liikuvuse piiratus, mis võib viia lülisamba jäigastumiseni. Lülisid ühendavate sidemete luustumine ning lülide deformatsioon (moondumine) põhjustab raskematel juhtudel terve selgroo jäigastumise küürusasendisse, mis omakorda suurendab survet lülisambakanalist väljuvatele närvijuurtele. Tagajärjeks on üha süvenev sundasend ning valud seljas ja jäsemetes. Vereanalüüs näitab põletikule iseloomulikke muutusi. Diagnoosi täpsustamiseks tehakse lülisamba kujunduuring, millelt nähtuvad nimme-ristluuliigese põletiku tunnused ja põletiku käigus tekkinud luusillad selgroolülide vahel. 

Ravis on väga oluline ravikehakultuur, sh võimlemine, milleta ka muud ravivõtted jäävad vähetõhusaks. Kehaliste harjutuste kompleksi koostab taastusravispetsialist igale patsiendile individuaalselt. Ravimitest kasutatakse valu vaigistavaid ja põletikuravimeid, mida tuleb tarvitada aastaid. Ehkki tervendavat ravi veel ei tunta, pole haigus enamasti eluohtlik. Väikesel osal haigestunutest kulgeb haigus nii raskelt, et kujuneb selgroo täielik jäikus ja tekib elundite kahjustus. Ravi jälgib reumatoloog, kelle vastuvõtul tuleb käia vähemalt 2–4 korda aastas.

Vt ka entesiit.