Metaboolne sündroom Autor: Anu Hedman

Metaboolne sündroom. Metaboolse sündroomi ehk ainevahetussündroomi korral esinevad inimesel teatud haigused ja häired korraga: nimelt ülekaalulisus, kõrgvererõhktõbi, vererasvade ainevahetuse häire ning kõrgenenud veresuhkur. Üheskoos toimides on need ohtlikumad kui ükshaaval.

Isikuid, kellel võib metaboolset sündroomi diagnoosida, on üsna palju. Metaboolset sündroomi on nimetatud ka “surmavaks kvartetiks”, sest selle sündroomiga inimestel on suremus südamelihase infarkti üle kolme korra suurem kui sündroomita inimestel. Samuti on neil viis korda suurem oht haigestuda suhkurtõppe.

Metaboolse sündroomi kindlakstegemisel arvestatakse mitmeid komponente. Esiteks, suurenenud vööümbermõõt võib olla ohumärk ka normaalkaalulisel inimesel. Ainevahetushäirete oht on suurenenud meestel, kelle vööümbermõõt on üle 102 cm, ja naistel, kelle vööümbermõõt on üle 88 cm. Kehakaalu tõus suurendab igal juhul metaboolse sündroomi tekke ohtu. Kehamassiindeks arvutatakse inimese kaalu ja pikkuse ruudu suhte põhjal: 

kehakaal (kg)/ kehapikkus (m) × kehapikkus (m)

Kehamassiindeksi normaalne vahemik on 20–25, indeks üle 25 on juba ülekaalu näitaja. Sellele, miks mõõdetakse just vööümbermõõtu, on oma kindel seletus. Nimelt on kohal, kuhu rasv ladestub, suurem tähendus tervisele kui keha rasvasisaldusel üldiselt.

Eristatakse peamiselt kaht rasvumuse tüüpi: 1) õunatüüpi rasvumus ehk rasva ladestumine eeskätt kõhupiirkonda; 2) pirnitüüpi rasvumus ehk rasva ladestumine eeskätt puusadele ja reitele. Õunatüüpi rasvumust peetakse väga suureks südamehaiguste ohuteguriks, pirnitüüpi aga mõõdukaks. Rasvkude, eriti kõhu piirkonnas, pole mitte lihtsalt rasvarakkude kogum, vaid väga aktiivne kude. See toodab aineid, mis kaugemas perspektiivis häirivad organismi rasvade ja suhkru ainevahetust.

Rasvtõvel on metaboolse sündroomi kujunemisel keskne koht. Mitmed teadlased on esitanud teooria, mille kohaselt inimkonna viimase tuhande aasta jooksul suhteliselt muutumatuna püsinud geenikaart on tänapäevase elustiili juures kujunenud tervisele ohtlikuks. Seda genotüüpi iseloomustab tegutsemine ellujäämise nimel: pidev võitlusvalmidus, toiduahnus ning toidukülluse perioodil varude soetamine rasvkoe näol, et näljaaega üle elada. Tänapäeva elulaadi juures ei ole aga selline toimimine enam otstarbekas, sest nälga pole karta.

Vereanalüüsis ilmnevad muutused vererasvade tasakaalus on üks esimesi metaboolse sündroomi märke. Tähtsaim on vere kolesteroolisisaldus. Kõige ohtlikumaks tuleb pidada seda kolesterooli, mis vereanalüüsis kajastub kui LDL-kolesterool ehk nn paha kolesterool. Ülemäärane kolesterool on üks ateroskleroosi peamisi põhjusi, mis aegamööda viib südame- ja/või ajuarterite lubjastumiseni. Tagajärjeks on südame- või ajuinfarkt ehk insult.

Kolesteroolisisalduse vähendamiseks on oluline piirata loomsete rasvade (NB! ka piimarasvade) osakaalu toidus. Vere kolesteroolisisalduse vähendamiseks on olemas head ravimid – statiinid. Statiinravi on väga vajalik südame isheemiatõvega inimestele. Praegu Eestis kehtivate juhiste kohaselt peaks ravima haigeid, kellel on üldkolesterool üle 7,8 mmol/l või on esinenud südamelihase infarkt. Nendel tuleb vere kolesteroolisisaldust langetada vähemalt kuni tasemeni 5 mmol/l ning LDL-kolesterooli sisaldust kuni tasemeni 2,5 mmol/l. Uuringutest on selgunud, et LDL-kolesterooli alandamine 1,5 mmol/l võrra vähendab südamehaiguste riski umbes kolmandiku võrra, olenemata vanusest, soost, kaasuvatest haigustest või sellest, milline oli LDL-kolesterooli sisaldus enne ravi. HDL-kolestrooli ehk nn head kolesterooli võib võrrelda “prügiveoautoga”, mis viib “paha” kolesterooli maksa tagasi. “Head” kolesterooli on naistel rohkem vaja kui meestel. HDL-kolesterooli sisaldust veres suurendab eelkõige kaalulangus ja kehalise koormuse tõus. Suitsetajatel ja rasvunud isikutel on tavaliselt vähe HDL-kolesterooli.

Vere üldkolesterooli näitajat võib tõsta ka kõrge vabade rasvade ehk triglütseriidide sisaldus veres. Triglütseriidide hulk langeb enim, kui loobutakse rasvarikastest toitudest, tarvitatakse vähem alkoholi (eriti õlut ja kanget alkoholi) ning kui väheneb vööümbermõõt.

Metaboolse sündroomi üks olulisi komponente on kõrgenenud vererõhk. Uute Euroopa ravijuhiste kohaselt peetakse hüpertensiooni ehk kõrgvererõhktõve diagnoosi aluseks arsti vastuvõtul korduvalt mõõdetud vererõhuväärtusi ≥ 140/90 mmHg, kodus mõõdetult ≥ 135/85 mmHg ning ööpäevaringsel ambulatoorsel mõõtmisel keskmiselt ≥ 125/80 mmHg. Raviga tuleb saavutada vererõhk alla 140/90 mmHg, suhkruhaigeil alla 130/80 mmHg.

Mitmete teadlaste andmed osutavad, et suhkurtõve diagnoosimise ajaks on kõhunäärme töö ja organismi suhkru omastamine olnud häiritud tegelikult juba 20 aastat. Kui isegi tühja kõhu korral ilmnevad veresuhkru väärtused annavad alust diabeeti diagnoosida, on kõhunäärme insuliini tootvate rakkude häire kestnud ligikaudu 10 aastat ning 50% rakkudest hävinud. Ennetustööga tuleks alustada maast madalast, sest kahjuks on 50%-l esmaselt diagnoositud suhkruhaigetel südame pärgarterite haigus ning ka mitmete muude elundite veresoonte kahjustused juba olemas.

Ravida tuleks metaboolset sündroomi siis, kui südamehaiguste risk on kõrge, st mitmed riskitegurid esinevad korraga ning ka haige lähisugulastel on teada veresoonkonna haigusi. Ravimeid ei tohi karta, need on mõeldud südame, aju, veresoonte ja neerude kaitseks. Tänapäeval on ravimiturul vaid need retseptiravimid, mis on läbinud range turvakontrolli ja on tervisele ohutud.

Palju odavam kui ravimine, kuid kindlasti palju raskem on muuta eluviisi. Selle põhieesmärk peab olema langetada kehakaalu, tarbida vähem küllastunud rasvhappeid (neid leidub rohkesti võis ja loomses rasvas) ning suurendada kehalist aktiivsust. Organismi rasvade ja suhkru ainevahetus hakkab paranema juba 5%-lise kaalulanguse puhul. Näiteks vööümbermõõdu vähenemine 1 cm võrra tähendab tavaliselt 1 kg rasvkoe kadumist.

Füüsiline aktiivsus aitab lihaskoel ka ilma insuliinita suhkrut paremini omastada. Uuringud on tõestanud, et kehaliselt aktiivsed inimesed on tervemad ja õnnelikumad isegi siis, kui neil on veidi ülekaalu. Kõige ilmekamalt näitab seda soomlaste korraldatud uuringu tulemus: aastaga tõi elustiili otsustav muutus kaasa kaalulanguse 4,2 kg (NB! vaid 5% kehakaalust), süstoolne vererõhk langes 5 mmHg ning vererasvade tasakaal paranes. Diabeedi tekkimise risk aga langes seejuures 58%. Soomes on suremus südamehaigustesse alla 65-aastastel 2,5 korda madalam kui Eestis. Eesti tööealiste inimeste suremus südamehaiguste tagajärjel on hetkel Euroopa kõrgeim, Vahemeremaades on aga suremus poole ning Hiinas isegi neli korda väiksem kui Euroopas. Tõenäoliselt peituvad põhjused toitumisharjumustes ja eluviisis.

Soovitatav on iga nädal kulutada sportlikule tegevusele energiat 1500–2000 kcal, mis võimaldab hoida kehakaalu normi piires. Kaalu langetamiseks võib vajalikuks osutuda kulutada 2500–2800 kcal. Energiakulu alla 1000 kcal nädalas tähendab passiivset eluviisi. Kui kulutada regulaarselt lisaks igapäevategevusele energiat 2000 kcal nädalas, väheneb tunduvalt II tüübi diabeedi ja südame isheemiatõve oht.

Tabelis 2 on toodud mõned näited sportliku tegevusega kaasnevast energiakulust, tabelis 3 on aga näidatud, kui palju peab 70 kg kaaluv inimene tegutsema, et kulutada toidu ja joogiga saadavat energiahulka.

Metaboolset sündroomi on väga lihtne diagnoosida. Tuleb teada oma vööümbermõõtu, triglütseriidide ja nn hea kolesterooli sisaldust veres, vererõhku ja suhkrusisaldust vereplasmas (vt tabel 4).

Vt ka diabeet, kehamassiindeks, kõrgvererõhktõbi, laborianalüüs, toidurasvad.

Metaboolse sündroomi ja vööümbermõõdu seos.