Peavalu Autor: Ain-Elmar Kaasik

---

Viited: peavalu

---

Peavalu on väga paljudel inimestel perioodiliselt esinev iseseisev häire, harvem mõne teise haiguse (nt äge ninakõrvalurgete põletik, gripp, kõrgvererõhktõbi, ajukasvaja, ajupõrutus) sümptom. Peavalud võivad olla episoodilised või kroonilised. Krooniliste peavalude korral valutab pea enam kui pooltel päevadel kuus, episoodiliste peavalude korral harvem. Sõltuvalt sellest, millisena inimesed oma peavalu tajuvad ja seda kirjeldavad, on koostatud rahvusvaheline peavalude klassifikatsioon. Kõige sagedasemad peavalud on pingepeavalu, kobarpeavalu ja migreen.

Peavalusid diagnoosib ja ravib nii perearst kui ka neuroloog. Viimase vastuvõtule saamiseks on vajalik perearsti saatekiri. Kerge ja mööduva peavalu puhul ei ole tarvis kohe arsti poole pöörduda. Kindlasti tuleb aga seda teha siis, kui äkki alanud peavalu muutub kiiresti väljakannatamatuks või kui peavalu on väga tugev ja sage või kui kaasnevad teised tunnused, nagu kuklakangestus, perioodiline teadvusekadu, segasusseisund jms. Laps tuleks peavalude tekkimise korral kohe arsti juurde viia.

Kõige levinum on pingepeavalu, mis on tavaliselt kahepoolne, pressiv, suruv, kerge või mõõduka raskusega ning ei tugevne kehalise koormuse korral. Pingepeavalu ei too endaga kaasa oksendamist, võib esineda iiveldust. Pingepeavalu täheldatakse meestel ja naistel võrdse sagedusega. Kui peavalu esineb kuus ainult ühel päeval, on tegemist mittesagedase episoodilise pingepeavaluga. Rohkem kui ühel päeval, kuid vähem kui 15 päeval kuus esinevat peavalu nimetatakse sagedaseks episoodiliseks pingepeavaluks. Kui pea valutab rohkem kui pooltel päevadel kuus, on peavalu krooniline. Pingepeavalu tekkepõhjuseks peetakse kaela- ja õlavöötme piirkonna lihasepingeid, mis omakorda ärritavad süsteemi, kuhu kuuluvad nii närvilõpmed kui peaaju kelmete veresooned. Pingepeavalu võivad esile kutsuda ka varjatud masendus, stress või unehäired.

Mittesagedase või ka sagedase pingepeavalu korral saab abi peamiselt valuvaigistitest. Oluline on silmas pidada, et ravi tõhususe määrab tihti asjaolu, kui ruttu jõuab inimene peavalu tekkimisel valuvaigisti sisse võtta. Samuti on tähtis teada, et ohutumad on nn puhtad ehk ühe toimeaine põhised ravimid. Kombineeritud ravimid soodustavad pahatihti peavalu muutumist krooniliseks. Kroonilise pingepeavalu puhul rakendatakse teistsuguseid ravimeetodeid ning kindlasti tuleks nõu pidada oma perearstiga. Pingepeavalu aitavad leevendada liikumine, kehaline aktiivsus, piisav uneaeg, oskus lõõgastuda (sobivad saun, massaaž, ujumine, võimlemine, muusika kuulamine jms), lihaste pingeseisundit põhjustava tööasendi korrigeerimine, stressisituatsioonide vältimine.

Kobarpeavalu erineb pingepeavalust ja migreenist tunduvalt, sageli kirjeldatakse seda nagu “silma lõhkemise” valu. Peavalu on alati ühepoolne, enamasti silmapiirkonda koonduv, kiirgudes meelekohta ja lõua suunas. Tugeva piinava silmavaluga kaasneb silma punetus, pisaravool, võib esineda eritist ninast ja ninakinnisust. Valutav peapool muutub vahel higiseks ja punetab. Pooltel juhtudel täheldatakse iiveldust ja ka oksendamist. Üldiselt tekivad kobarpeavalud lühikeste teravate sööstudena, mis võivad kesta 10 minutist kuni 2–3 tunnini. Tihti kordub valuhoog mitu korda päevas mingi perioodi, sageli 1–2 kuu jooksul – siit ka nimetus kobarpeavalu. Kobarpeavalu all kannatavad mehed sagedamini kui naised ja enamasti vanemas eas. Erinevalt migreenist sunnib kobarpeavalu inimest rahutult ja närviliselt ringi kõndima, tihti võib see näiteks vihastamise järel uuesti puhkeda. Ravi osas tuleks kindlasti konsulteerida perearstiga.

Migreen on primaarse ehk idiopaatilise ehk iseseisva peavalu vorm, seda iseloomustavad valuhood, mis algavad puberteedieas ja kaovad hilises keskeas. Migreeni esineb sagedamini naistel ja selle tekkes etendab olulist osa pärilikkus. Haigusel on mitmeid alavorme, millest levinumad on nn aurata ehk tavaline migreen ja auraga ehk klassikaline migreen. Klassikalise migreeni hoogudele eelnev aura on 99% juhtudest nägemishäire, millega 1/3 juhtudest võib kaasneda tundlikkushäireid, harvem kõnehäireid ning lihasenõrkust. Tüüpiliseks auraks on skotoom ehk nägemisväljatumend (tavaliselt ühe silma ees), kuid ka valgussähvatused ja virvendus silme ees. Tundlikkushäiretest esineb nii tuimust kui ka sipelgate jooksmise tunnet. Aurafaasile järgnev peavalu on vähemalt haiguse kujunemise järgus ühepoolne ja erinevalt aurata migreenist häirib see tunduvalt inimese tegevust.

Tavaliselt ei suuda inimene klassikalise migreenihoo korral oma tegevust jätkata, ta vajab rahu, pimedat ruumi ja lamamist. Migreenivalu on pulseeriva iseloomuga, erinevalt primaarse peavalu levinuimast vormist – pingepeavalust, mille korral valu on suruv ja pigistav. Migreenipeavalu progresseerub suhteliselt kiiresti, saavutades haripunkti 1–2 tunniga, ning hakkab siis vaibuma, kuid võib kesta ka kuni 2–3 päeva. Valuga kaasneb iiveldus, mõnikord oksendamine. Inimene ei talu müra, valgust ega lõhnu. Kuigi migreenihoo kujunemisel on oma osa pea (eelkõige koljuväliste ja ajukelmeid varustavate) veresoonte toonuse muutumisel, ei ole siiski põhjust pidada seda ajuvereringehäireks. Nagu peavalu teistegi vormide puhul, nii etendavad ka migreeni korral suurt osa talitluslikud muutused tsentraalsetes valutundlikkuse mehhanismides ning kolmiknärvis, mis varustab tundekiududega pea artereid.

Migreenihaiged on valuvabal perioodil täiesti terved ning paljud neist taluvad valuhoogusid üsna hästi. Migreen muutub mõnikord tõsiseks haiguseks valdavalt psühhosomaatiliste tegurite lisandumisel. Hoogude vältimiseks on tarvis oma töö ja puhkus õigesti korraldada, hoolitseda keha vormisoleku eest ning hoiduda kahjustavatest teguritest (suitsetamine, alkoholi tarvitamine), mõnedel juhtudel isegi šokolaadi söömisest.

Migreenihoo leevendamiseks kasutatakse tänapäeval edukalt triptaane, kuid sageli piisab ka ibuprofeenist või paratsetamoolist. Hoogu vältivat ennetavat ravi rakendatakse harva. Ravimite (peavalutablettide) pidev tarvitamine võib soodustada valu krooniliseks muutumist, mille eelsoodumuseks võivad olla isiksuse iseärasused (introvertsus, kalduvus enesevaatlusele ja -analüüsile) ning suur psühhoemotsionaalne pinge. Kroonilise migreeni ravi on pikaajaline ning inimene vajab õigete raviskeemide leidmisel abi perearstilt. Mõnikord tuleb tarvitada ka antidepressante.

Vt ka aura, nägemisväli.

---

Peavalu piirkonnad.