Siberi katk Autor: Kadri Kõivumägi

Siberi katk ehk põrnatõbi ehk antraks on bakter Bacillus anthracis’e põhjustatud nakkushaigus. Bakterit levitavad taimtoidulised loomad (veised, lambad, hobused jt). Inimene nakatub, kui ta on kontaktis haigete loomadega (sh loomade naha või villaga) või sööb haige looma liha. Harva võib nakkus levida haigustekitajaid sisaldava tolmu sissehingamisel.

Haiguse peiteperiood on mõnest tunnist ühe nädalani. Nakatumisviisi järgi eristatakse siberi katku nahavormi, soolevormi ja kopsuvormi.

Nahavormi haigestutakse kõige sagedamini (90% juhtudest). Haige nahale ilmub väike sügelev tähn, mis laieneb, muutub villiks ning haavandub: tekib tugevast paistetusest ümbritsetud mädane haavand, mis kattub koorikuga. Üldjuhul on haavand valutu. Lööbega võib kaasneda palavik ja lümfiteede põletik. Soolevormi korral esineb kõrge palavik, tugev kõhulahtisus (veriroe) ja oksendamine (veriokse). Kopsuvorm algab kergete gripilaadsete haigusnähtudega, millele järgneb raske kopsukahjustus. Haigus võib 2.–3. päeval lõppeda surmaga.

Siberi katku diagnoosimiseks tehakse verekülv ning külv haavandist võetud materjalist. Raviks süstitakse antibiootikume. Kasutusel on vaktsiin, millega vaktsineeritakse riskirühma inimesi (loomaarstid, farmitöötajad, laborandid, kaitseväelased). Vaktsineeritakse ka koduloomi.

Nakatumise ärahoidmiseks tuleb hoiduda kokkupuutest haigete loomadega, järgida loomade talitamisel hügieeninõudeid. Haiged loomad tapetakse, korjused põletatakse ning laudad desinfitseeritakse.