kartlik beebi 14.09.04 / Lasteneuroloogia

Külastaja küsib:

Tere! Paluksin Teie arvamust enda 8,5-kuuse poja kartlikkuse kohta. Tean, et võõrastamine on osa beebi normaalsest arengust, aga kas ka nii äärmuslikul moel? Meie poeg hakkas tugevalt võõrastama juba pisut enne 4-kuuseks saamist. See nägi välja nii, et kui meile tuli keegi külla või näiteks tänaval astus mõni tema jaoks võõras inimene meie juurde ja hakkas juttu rääkima, puhkes laps otsekohe lohutamatult nutma. See on tõeline hirmunutt, erinev sellest, kui ta lihtsalt mingis igapäevaolukorras nutab, nt üleväsimusest vms. Praegugi on nii, et võõra inimese lähedal olles (seejuures mitte nt. poes, kus on küll ka võõrad inimesed, aga meiega ei räägi ega temale otsest tähelepanu ei pööra) tõmbub laps silmnähtavalt pingesse (kui laps on süles, siis on tunda, kuidas tema lihased pingesse lähevad), nutt on väga kerge tulema, vaatab üksisilmi seda võõrast inimest, ei võta mänguasju, ei lalise. Kui ta nutma puhkeb, on teda väga raske rahustada, hakkab lõpuks lausa nuuksuma-kõõksuma. Kui talle otsest tähelepanu ei pöörata ja räägitakse rahulikul-vaiksel toonil, ta pikapeale siiski harjub ja muutub rahulikumaks. Tuttavas ja turvalises keskkonnas on ta aga väga rõõmsameelne, aktiivne, energiline laps; tegutseb, "jutustab", naerab. Kas niisugune väga tugevalt väljendunud võõraste kartus on ikka tavapärane ja normaalne? Millal see võiks mööduda? Tänan juba ette vastuse eest! Kati

Arst vastas:

dr Anu Sööt

Laste neuroloog

Elite Erakliinik

Tere Kati!
Aitäh küsimast! Lapsed on väga erinevad ja selline võõrastamine kuulub laste arengus normi piiridesse. Väga raske on vastata küsimusele, millal see möödub. Kui mitte enne, siis tavaliselt 3-nda eluaasta jooksul. Tundke rõõmu oma toredast lapsest! Võõrastamine on täiesti normaalne nähtus!
Lugupidamisega,
dr. Anu Sööt

Kas see arutelu oli kasulik?