Probleemne uinumine 09.12.10 / Lasteneuroloogia

Külastaja küsib:

Tere!
Meil tõsine mure veebruaris nelja-aastaseks saava tüdrukuga. Kuni käesoleva aasta maini magas laps emme-issiga ühes toas, küll oma voodis. Magamajäämisega probleeme polnud-õhtused protseduurid, unejutt, head-ööd-musi, ja laps uinus lindi pealt tuleva muinasjutu saatel. Mais kolisime lapse eraldi tuppa ja kõik jätkus kenasti, kuni perre sündis juulis väike venna. Tasapisi keelduti lindi muinasjutust...hakati otsima põhjuseid, miks mitte magama jääda: juua, pissile. Iga kuuga on probleem süvenenud. Vahepeal oli ka öösel mitu tundi järjest üleval, muudkui viuksus, et issi tule, tahan juua, pissile jne. Öised ärkvelolekud taandusid u.kuu tagasi, aga magamajäämine iga õhtuga üha keerulisem. Siis nõuab voodist ainult issit, ja korrutab:"issi, ma armastan sind, sa oled mulle nii kallis" ja sellele peab täpselt nende sõnadega vastama, seda aga mitte korra või paar, vaid jääbki kestma. Ning kui juba närvide proovilepanek hakkab issi või emme hääletoonis kajastuma, korrutab seda veel närvilisemalt.
Nimelt ei saagi enam me kumbki aru, kas tegemist armukadeduse, tähelepanu vajaduse või lihtsalt manipuleerimisega. Püüame mõlemad võtta eraldi aega, et tütrega koos olla, alati kaasame teda titaga tegevustesse, väljendame armastust, aga tundub, et mida rohkem tema päralt püüame olla, seda hullem on olukord voodisse jõudes. Olgu veel öeldud, et kui issi tööl ja emme last magama paneb, on kõik ok. Uinub kenasti ja magab. Nii siis pävaunedega. Aga kui issi kodus uneaegadel, pannakse kõigi närvid proovile. Võibolla ka seepärast, et emme meil konkreetsem ning üldiselt manipulatsioonile allumatu, aga issi enamasti pehmeke ja nii mõnigi kord laseb end ümber rääkida. Oleme püüdnud tema tuppa luua mõnusa atmosfääri-öine hämar valgus, soovitud kaisuloom, aga ei miskit.
Nüüd mõlemil mõistus otsas. Ja täna õhtul sai laps vitsa, sest tundub, et heaga enam ei saa. Aga vitsaga ka ei tahaks. Üldiselt meil füüsilist karistust ei ole, vaid väga erandkordades. Paraku on sellega rohkem ähvardatud kui teoks tehtud. Ja täna arvas issi, et ehk ongi selles viga, et laps teab, et võib ja midagi sellele ei järgne, isegi kui lubatakse.
Tüdruk muidu ka iseloomult paras pähkel ja oma tahtmist ikka titest saati läbi surunud. Nüüd ei teagi, kas probleem hirmudes, armukadeduses või lihtsalt kiuslikkuses? Ja mismoodi oleks õige käituda? Täna sai paar suska vitsakest, rahunes maha ja jäi magama...
Tänud vastamast.

Arst vastas:

dr Anu Sööt

Laste neuroloog

Elite Erakliinik

Tere,
arvan, et olete selle probleemi enda jaoks küllaltki selgelt sõnastanud ja analüüsinud. Teil on terve arukas laps, kes katsetab piiridega-kui kaugele võib oma nõudmistes ja tahtmistes minna.
Soovitus: olge konkreetsed oma nõudmistes ning samas jagage lapsele võimalikult palju armastust. Vitsa ehk poleks vaja anda.
Edu Teile!
Lugupidamisega,
Anu Sööt

Kas see arutelu oli kasulik?