2-aastasel lapsel hüsteeriahood 16.09.11 / Lasteneuroloogia

Külastaja küsib:

Tere!
Minu kaheaastasel pojal on viimase nädala jooksul olnud äärmiselt kõikuv meeleolu. Ta ärritub pisimagi meie poolt tehtud "vale" liigutuse või tema poole heidetud pilgu peale.

Veidi taustast ka. Ta on praktiliselt siiamaani saanud kõige muu kõrval ka rinnapiima. Et imemise soov ea kasvades järjest intensiivsemaks muutus, võtsin nüüd augusti viimasel nädalal ette võõrutamise. Jõudsime omadega niikaugele, et septembri algusest saadik saab ta piima ainult õhtuti, enne magamajäämist.

Ka tahan ära nimetada, et umbes nädala eest tekkis tal ootamatult palavik (tal oli küll olnud väike nohu, kuid minu hinnangul ei midagi tõsist), mis tipnes öösel 38,8 kraadi juures voodis vappumisega (arvan, et see võis olla palavikukramp, kuid kuna ma varem näinud ei ole, siis täpselt ei tea) - vappumise vaigistamiseks lasin tal rinda imeda ning andsin pool teelusikatäit Panadoli. Vappumine vaibus vast minuti-pooleteise jooksul.

Ning nüüd, paar ööd tagasi ärkas ta suure nihelemise peale, hakkas nutma ning mulle tundus, et ta püüdis samal ajal oma jalgu katsuda - tundus, et need tegid talle valu. Jalgu silitades tundsin käe all sääremarjades kergeid krampe.

Tagasi hüsteeriahoogude juurde. Kui ta juhtub samal ajal istuma, siis ta hakkab end ääritunult ette-taha õõtsutama ning pead nt vastu diivani seljatuge prõmmima. Kui ta seisab, siis ta kas viskab end pikali ning hakkab mõne aja möödudes pead täiesti valimatult kuhugi vastu taguma või hüppab õhku ning maandub põlvedele (seda teeb ta korduvalt - pärast maandumist tõuseb püsti ja hüppab uuesti). Ise ta sealjuures röögib täiest kõrist.

See lapsuke on meie pere kolmas laps, kuid olukord on minu jaoks täiesti uudne ning teeb mind väga murelikuks. Ühest küljest mõtlen, et tegemist võib olla minu proovilepanekuga - nii mõeldes laseksin tal igal muul juhul veidi aega omaette karjuda, lootes, et see iseenesest vaibub, ning seejärel järjest harvemini ette tuleb. Selle mõtte kasuks räägib asjaolu, et kui laps on nt vanaema -vanaisa pool, siis tal selliseid hoogusid ei esine. Vanaema ütleb, et ta küll vahest ärritub (nt siis, kui vanaisa kohukest "õigelt" poolt ei ava), kuid see on täiesti tühiasi, võrreldes sellega, mis meil kodus sünnib.

Teisalt näen, et laps ei tule kirjeldatud olukorraga ise väga hästi toime - jääb mulje, et ta kaotab nende hoogude ajal iseenda üle igasuguse kontrolli - ma ei julge teda üksi jätta, kuna kardan, et ta võib end tõsiselt vigastada.

Nende hoogude ajal hakkab ta lähedalolijaid ka käte ja/või jalgadega lööma.

Olen (ja kogu meie pere on) püüdnud temaga sel ajal rahulikult rääkida, sülle võtta, ringi kõndida ja tähelepanu mujale juhtida, silitada - täiesti lootusetu. Olen talle paaril korral, eriti ärevate hoogude ajal rahustuseks ka rinnapiima pakkunud - ma näen, et laps läheb nii endast välja (näost punane ja süda peksleb kõvasti), et olen mõelnud, et 'tea, kas lastel ka seesuguse suure pingutuse peale infarkt või insult võib tekkida.

Kogu meie pere on lapse seesugusest käitumisest äärmiselt häiritud - me kõik püüame praktiliselt kikivarvul käia, et teda mitte millegagi ärritada, sest tema reaktsioon võib olla väga ettearvamatu ning selle pealtvaatamine tekitab täiesti abitu tunde.


Ma olen väga tänulik, kui leiate aega minu mure peale veidi mõelda ning head nõu anda. Kas see võib olla lihtsalt jonn või võib seesuguse käitumise taga olla mõni tõsisem neuroloogiline probleem? Kuidas ma/me peaksime sellistel puhkudel toimima?

Arst vastas:

dr Anu Sööt

Laste neuroloog

Elite Erakliinik

Tere,
aitäh pöördumast! Arvan, et 2 tegurit on kokku langenud: rinnast võõrutamine on väga hiljaks jäänud ja 2a vanuses hakkavad lapsed aru saama, et nad on midagi iseseisvat, s.t. vanematest sõltumatut ning see tekitab hirmu.Nõuanne: jätke rinna pakkumine täiesti ära ning püüdke jonnihoogudele mitte tähelepanu pöörata.
Kui sellised hood esinevad ka vanavanemate juures, siis tuleks lasteneuroloogi poole pöörduda.
Edu Teile!
Lugupidamisega,
Anu Sööt

Kas see arutelu oli kasulik?