Pahad kogemused 27.05.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minule on jätnud üks negatiivne kogemus oma jälje. Nimelt, aasta tagasi randa sõites ühel lapsel läks bussis süda pahaks ja hakkas oksele. Kuna ta oli sellises kohas, kust ukseni päris pikk tee ja buss oli ka täis, siis tema ema kallutas ta lihtsalt ette poole ja isegi lapse oksendamise pausi ajal ei teinud nägugi, et maha minna või ukse juurde. Ja nii reostati väikese inimese poolt ära terve bussi vahekäik selles bussi osas (ta ikka päris kõvasti oksendas) ja taga pool istuvad maha minna soovijad pidid sealt oma lahtiste kingadega kuidagi mööda (läbi) saama, mis oli peaaegu võimatu (olin ka taga pool ja üldiselt teel piknikule, mida pidas tuttav sünnipäeva tähistamise eesmärgil). Oli palav ja lämbe isegi ja kogu buss haises selle vahejuhtumi pärast. Sellest ajast ma ei talu bussis väikesi lapsi, kuigi mõistuslikult tean, et igal lapsel ei hakka paha ja iga emme pole nii ull, et jätab kilekoti koju (lapsel võib ju kõike juhtuda) ja maha ka ei lähe.Ka mitte siis, kui laps kurdab, et on paha ja paneb käe kõhu peale. Aga eemale olen hakanud hoidma neist küll ja tunnen, kuidas ärritun, kui bussi peale minnes sealt mõne väikese lapse avastan. Tahaks, et bussiga sõita oleks rahulik ja hea (maksan ju ka nagu selle eest eeskujulikult). Aga kord on buss täis, suvel palav, kusagil mõni asotsiaal (kehvemal juhul prügikott näpus), sulidest ma ei räägigi parem. Äkki oskate soovitada, kuidas bussiga sõit enda jaoks paremaks saada, sellest, mis häirib, üle olla ja üle saada ja et oleks nii, et hommikul poleks bussisõit midagi sellist, mis tuju rikub j,a mida alustad äärmise vastumeelsustundega. Autoinimeseks hakkamiseks pole ei finantsilisi ega oskuslikke eeldusi.
Tänud teile ette ja ilusat mai lõppu!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kui reaalse elu teatud olukorrad meie taluvusläve häirivalt ületavad, siis saab seda häret teatud rohtudega mõjutada, et ei häiriks nõnda palju. Teiseks, on võimalus end selliste oludega "harjutada, karastada". Sundhirmu e foobia ravi puhul domineerib esimesel etapil arstirohi. Kuhu panna nn normipiir, seda las otsustab arst.
Lugege ja tutvuge sundhirmude küsimuste-vastustega. Sundhirmu puhul inimesel on olemas kriitika, ta saab asjadest aru, teab neid situatsioone ning püüab neid ka vältida.
Pöörduge psühhiaatri poole.
Parimate soovidega Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?