antidepressandid 11.08.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Olen neljakümnele lähenev naisterahvas. Aastal 1992 tabas mind kummaline tervisehäire -tagantjärele tundub paanikahäire moodi. Käisin perearstil-mõõdeti vererõhku,tehti vereanalüüs- öeldi,et olen terve.Enesetunne aga ei paranenud.Kannatasin aasta,siis olin täitsa läbi ning õnneks sattusi Paldisi mnt. neurooside osakonda.Sõin ca 1 aasta tablette,õiget kombinatsiooni otsiti jube kaua. Elasin elu edasi,vahetasin töökohta.1998 kasutasin jälle sama osakonna teenuseid,sõin Cipramili ca 6 kuud. 2000 jälle enesetunne halvenes ja sellest ajast peale olen väiksemate vaheaegadega tarvitanud antidepressante -algul Seroxat,nüüd Cipralex. Käisin selle aasta alguses ka psühho-neuroloogi vastuvõtul-diagnoosiks pärilik depressioon . Keegi mu lähikondlastest ei sellest aru,sest tegelikult olen ma väga positiivne inimene.Minu haiguse põhilisteks tunnuseks enne rohtude väljakirjutamist on olnud see,et kogu aeg on paha olla ( väsimus,süda paha,lõpuks tulevad unehäired).Kas ma peangi elu lõpuni jääma antidepressante sööma? Suuri muresid mul ei ole,perekond,töökaaslased,majanduslik seisukord-kõik on OK! Millest see halb enesetunne siis ikkagi tagasi tuleb? Mul on hobid,liigun jne. Elan rohtude toel igati täisväärtuslikku elu.
Jutt sai pikk ja lohisev,kuid loodan et saate probleemist aru.
Edu soovides Katriin