vanemate tülid 10.10.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kõik sai alguse 3 kuud tagast, kui ema sai teada isa suhtest teise naisega. isa tunnistas, et armastab toda naist, kuid samas ta ei saanud ema maha jätta, kuna ema psühhika oli ebastabiilne. pean mainima, et mina elan "õnneks" eraldi, hoopis teises linnas olen 26.a. ema hakkas lausa märatsema. sõitsin sinna ja nägin kuidas tal vahepeal nn üle viskas. samas on ta olnud kogu aeg selline inimene, kes on teistest väga sõltuv, puudub eneseuhkus ja -austus. mäletan, et kui eraldi elama läksin, siis ta ka palus mind põlvili, et ma ära ei läheks. nüüd oli sama siis ka isaga. ühel päeval ta märatses, järgmisel hetkel laskus isa ette põlvili ja palus, et isa ära ei läheks. kuna ema seisund oli halb, siis isa jäi. ema käis ka 1 kord psühholoogi juures, kuid ega ta arsti juttu ei kuulanud. ta ajab ikka oma, et kui isa ära läheb, ei ole tal kedagi, ta ise on kõiges süüdi, ei ole mõtet enam elada jne jne. nüüd sööb ta ka mingisuguseid rahusteid, kuid mis neist kasu, kui isa tahab ikka ära minna. ma olen talle selgitanud, et tal on kaks võimalust: ta kas aktsepteerib ja elab edasi isaga või läheb lahku. kolm kuud nad said siis nii elada, kui seda võib eluks nimetada. ema pidev kontroll isa üle oli lihtsalt uskumatu. mitte kuhugi ta teda üksi ei lasknud, kuulas kõnesid pealt, soris asjades jne. ma saan aru, et tema usaldust on kuritarvitatud, kuid mul on sellest juba nii kõrini ja see nördimus ja isegi viha on juba läinud emale. parem on ju lahku minna, kui niimoodi edasi elada. ema aga ei arva nii. ta ütleb, et ta ei saa majanduslikult üksi hakkama, et milleks ta õhtul koju tuleb, kui kedagi ees ei ole, kellele ta süüa teeb, kelle jaoks ta koristab jne. olen ise 5.kuud rase ja püüan võimalikult rahulik olla, kuid mul on nende jagelustest nii kõrini. ema pidevalt helistab mulle ja kui ma ütlen,e t minge siis lahku, siis ta solvub ja ütleb, et kelle poolt sa siis oled jne. viimasel ajal ma ei võtagi enam ta kõnesid vastu. samas kui ta helistab, siis tean, et temaga on kõik ok, et ta ei ole endaga midagi teinud. tal ei ole eriti sõpru, ja ta ütleb, et neil ju oma pered, et kuidas ta läheb õhtul sinna juttu rääkima. mina aga neid aidata ei oska. eelkõige peavad nad ise lahendust otsima, kuid tundub, et see asi muudkui kerib ja kerib.
ema sõltuvust isasse ei saa ma kuidagi parandada, kuigi tahaks talle näidata, et elu läheb edasi. paha on olla kahe vanema vahel, sest mõlemad on mulle head vanemad olnud. mina näen ainukest pääseteed, et ma ignoreerin ema kõnesid või siis ei ütle enam ühtegi soovitust, ainult kuulan teda, mis on ka päris raske. oh, ei tea kaua see jama kestab. kuidas ma peaksin käituma?

Triin

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lugu keeruline, pingeline.
Mida keerulisem, seda tähtsam asjad õigesse pingeritta asetatada, reastada e tänapäevaselt - prioriteedid paika panna. Otsustama peavad osapooled loomulikult ise, aga olemasoleva info põhjal ja kõrvaltvaatajana oleks järgmist mõelda-öelda:
1) Teie rasedus on nr. 1 ja tehke kõik, et see kulgeks korralikult. Muud maailma mured-probleemid tõrjuge südamest (hingeelust-emotsioonidest) vaimu-mõttemaalima "kaugematele avarustele". Ka Ema-Isa probleemid jäägu praegu esiplaanilt tagaplaanile.
2) Tark naine (Teie Ema) käitub diplomaatiliselt e aegajalt "ei näe" mõningaid asju, veelgi enam, ei "moosi" neid nina peale. Siis, nagu kirjutate, on teatud kooselu (majanduslik, teatud lähedus-kooselu) võimalik. "Leelotades" katkeb see võimalus õige ruttu.
3) Ema pingete maandamiseks on teatud rahustavate (vajadusel ka uinutid jne) rohtude võtmisest kasu.
4) Lapselapse eest hoolitsemine ( Teie aitamine) annab Ema elule uue, ülla eesmärgi ja sisu.
Soovin Teile toredat Emaks edenemist.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?