bpd 25.10.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

tere,
olen 24 n, mul on diagnoositud ebatsabiilne piiriala isksushäire (rohkem kui pool aastat tagasi). Põhiprobleem on iseendaga - kui jääb liiga palju aega (mis ei ole organiseeritud, nt õppimisega või muu kohustuslikuga), siis võin kergesti minna ärevaks ja jõuda musta masenduseni välja (kõikvõimalikud halvad asjad tulevad meelde ja tulevik tundub tume, samuti kahtlen siis enda võimetes ja "materdan" ennast - et ma olen rumal ja laisk jne). Võib ka olla vastupidi, et tahaks küll midagi teha, või õppida, aga ei suuda keskenduda või end kätte võtta, tegevust alustada. Tihti võin jõuda olukorda, kus tundub lahenduseks olevat enesetapp... (kuigi viimasel ajal ei ole midagi teinud, varemalt aga isegi ei mäleta, kui palju olen üritanud - arvates et see on lahendus, aga mingil hetkel kahelma löönud ja üldjuhul siis ise ka abi otsinud. Mõte on siis, et ma ei taha ilmtingimata surra, aga ma EI TAHA ENAM enda nahas olla).
Küsimus tegelikult on, et kas ka teie arvate, et isiksusehäire on püsiv ja ravimatu?
Niipalju kui olen ise lugenud või loengutest kuulnud, siis seda ikkagi nii tõlgendatakse. Minu jaoks on see suhteliselt vastuvõetamatu, tundub siis ju mõttetu ennast ravida (käin psühhiaatri juures ja võtan erinevaid ravimeid), samuti kardan, et kui kunagi ülikooli lõpetan, kas ma olen siis võimeline ka kusagil töötama, ilma et mu häire jälle kuidagi välja ei löö? (on paar kogemust, kus mu tööl käimine jäi üsna lühiajaliseks, kuna ei suutnud inimestega suhelda - enda arust, võib-olla teised ei arva, et ma olen imelik, küll aga mulle endale tihti tundub nii).
Kas mul on lootust, et see meeletu ebastabiilsus kunagi saab möödanikuks?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lp. 24n,
teema Teile eluliselt oluline, teoreetiliselt ja praktiliselt aga põnev. Minu mõttekonspekt:
1) diagnoos e seisundi hinnang ei ole alati 101 % täpne. Aja möödudes ja ka teiste tohtride "silmavaade" teevad (võivad teha) siin korrektiive.
2) Spetsiifilised isiksusehäired (sh ebastabiilne piiriaalane) on "loomulikult" suhteliselt jäiga tunnetusmustri ja käitumis(reageerimis)tavaga. Aga suhteline on ju mõjutatav, muudetav, korrigeeritav.
3) Spetsiifilised isiksusehäired on arenguseisundid, seega arengut annab-tuleb mõjutada. Inimene on arendatav seni, kuni elab!
4) "Laias laastus" tuleb tegeleda Mina-pildi korrigeerimisega, tundeelu-emotsioonide "juhendamise"-treenimisega ja tahtesfääri korrastamisega.
a) Mina küsimused: kes ma ikkagi olen ja kus-kuidas oma isikupära eeliseid kasutada. Yoga (jt sisekaemused), et leida väärtusskaalad enda seest.
b) Tundeelu-emotsioonid: sõbrad, lähisuhe, sünnitus, lapsed, lemmikaine-tööd ja edu-tegelemine selles valdkonnas. Teatud perioodil "kerge" ravimitega korrigeerimine. Elu võtmine mängulisemalt.
c) Elus Browni liikumine asendada põhieesmärkidele suunatud tegevusega.
5) USK: endasse, sõpradesse, elukaaslasesse.
Kui Saulusest on võimalik saada Paulus, siis iseloomu-hoiakute muutmine ja kujundamine on kindlasti võimalik (aga muster jääb). See muster on nagu laul "Saaremaa valss", viis jääb, aga helistikku, rütmi, orkestratsiooni, esitluslaadi jne. on võimalik muuta.
Jah, Teil on Lootust. Tegutsege, võtke appi usk endasse (vajadusel ka hingetohtrisse) ja armastus-lähisuhe lähedasega.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?