abi 04.11.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Avastasin alles paar päeva tagasi teie lehekülje, ilmselt on see ka hea, sest otsides vastust oma murele lugesin ju ka läbi meeletu hulga kirjasid kus üks ja sama mure vaevab tohutul hulgal erinevas vanuses inimesi. Nimelt-paanikahäire. Kunagi 14 aastat tagasi oli ka mul sama probleem, ca 1,5 aastat, ja ma arvasin et peangi nii edasi elama. Abi sain muide mitte ravimitest mida ma ka erinevaid proovisin vaid ühelt altervatiivravijalt ehk"nõijalt". Cipramili meil siis veel ei olnud ja võibolla oli see ka hea. Igal juhul sain ma terveks 5 minutiga ja pärast seda , kui isegi juhtub mõmikord mingi mureke kallale ronima oskan ma ta väga hästi kuidagi ära sorteerida nii et kaob kuhugi.
Mure on aga selles et minu elukaaslane, suur ja terve, tugeva psüühikaga inimene,41 aastane, on järsku täiesti haige. Algas see vererõhu tõusuga ja oli abi vaja ka kiirabilt, kolm korda. Rõhk võeti maha, kuid haigus jäi.
Ta tunneb ennast pidevalt nõrgana, süda klopib või rõhub, jalad nagu algul suriseks ja pärats nagu on nõrgad. Süda läheb pahaks ja tekib pööritus tunne. Kõige parem on olla pikali aga ka siis on loid tunne. Unepealt ehmatab üles ja ütleb et nagu süda jätaks lööka vahele.¨
Oleme ¨mõõtnud rõhku, see on viimasel jal korras ka siis kui tal on pahahood.120/70
Veri, maksa -ja neerutegevus on analüüside järgi korras, tehtud on aju ja pearöntgen ja südame 24-tunniline lindistuskontroll. Kõik on normaalne.
Ta hakkab muide juba ise ka natuke uskuma et äkki on mingi psühiika viga kuna füüsiliselt in ta ji nii korras kui peaks.
Me käime muidugi arste pidi edasi aga kõik lükkub kogu aeg ja me tahaks abi küll kohe! kes ka ei tahaks.
Kas Teil, austatud doktor, on võimalik selle põhjal mida kirjutasin meid aidata?
Jään vastust ootama
M

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lp. M.
Teie Elukaaslasel on sama häire, mis Teil aastaid tagasi oli. Saite Teie abi (alternatiiv-nõialt), saab abi ka Elukaaslane.
Teie aastatetagune juhtum näitab selgelt, et mõnedel kordadel arstirohtu (antidepressanti, millele viitate) vaja ei olegi, mõnedel kordadel aga ilma selleta toime ei tule. Rõhutada tahan ka seda, et arstirohi üksi jääb väheseks, vaja on muuta suhtumist (Teie näite puhul - alternatiiv-nõiabil), hoiakuid.
Ärge kannatage, pöörduge tohtri poole. Saate abi.
Teile edu soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?