paanikahäire 29.01.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen 24 aastane ja abielus võrratu mehega, meie omavahelised suhted on korras, pinged kui sellised peaaegu üldse puuduvad . Kuid sellegipoolest kannatan paanikahäire all. See on mul juba aastaid kestnud, esimest korda sai see alguse töö juures, kui sai ühte sünnipäeva peetud.Seal nagu sünnipäeval ikka sai palju kohvi joodud ja veidi veini , kui ma tundsin , et hakkas kuidagi paha süda peksis meeletult ei suutnud enam paigal püsida pea hakkas ringi käima, tekkis selline ebareaalne tunne, et kohe minestan. Nii läks mõni päev mööda kui oli jälle hommikune kohvilauas istumine ja kordus kõik sama.Peale seda läksin arsti juurde, mõõdeti vererõhku, uuriti ka kilpnääret ja südant ja pandi diagnoosiks paanikahäire. Arst kirjutas välja Cipramili ja Xanaxit. Tegin mõne kuise kuuri läbi, nii pool aastat oli asi korras ja siis vaikselt hakkas jälle pihta pearinglus, kätehigistamine, südamekloppimine ja ka aegajalt kõravdes kohin.Praegu on asi seal maal, et väldin igasugu lauas istumist, ka kohvikutes ei käi, muide olen täheldanud, et kohv mõjub eriti halvasti loob sellise ülierutatud seisundi. Vahepeal olin jälle sunnitud ravikuuri läbi tegema seekord siis proovisin Cipralexi, jälle pool aastat kindlamat tunnet aga varsti on kõik jälle platsis. Nii olengi võtnud juba sellise elustiili, et vältimaks seda hoogu väldin igasugu suhtlemist ja olukordi kus see võib peale tulla. Nii on tulnud see hoog peale poes järjekorras, hambaarsti juurde ei saa ammugi minna, kui midagi rahustavat sisse ei võta.Ma saan sellest täiesti mõistusega aru , et mingit reaalset hädaohtu pole neis olukordades, kuid vahel saab suur hirm minust võitu ja see lööb nagu pea blokki.On olnud mitmeid olukordi kus ma suure vaeva ja pingutusega saan sellest võitu,aga tihtilugu just hirm selle hoo kordumise ees taaselustab need uuesti.Väga piinlik moment on veel siis kui keegi "tähelepanelik" märkab et ma kuidagi pinges ja küsib ,et kas kõik korras jne.Saan aru väga hästi,et see kõik tegelikult toimub minu peas, vahel vältab vaid sekundeid, aga tajumine on põrgulik ja tundub ,et teised märakavad seda, seda hullem on häbi kui märkavadki, keegi ju ei tea mis mul on ja ega ma julge rääkida ka sellest. Kuna olen kodune praegu, siis on mul see võimalus igasuguseid selliseid olukordi vältida, mis tegelikult ei ole lahendus, ma tean seda, see teeb asja isegi hullemaks.Olen proovinud nii ja naa, kuid ma pole sellist võitlejat tüüpi et üritan proovida.Vajun lihtsalt kössi ja tuleb selline suur enesehaletsus peale. Olen lugenud ka paljusid alternatiivmeditsiini ja psühholoogia valdkondadest raamatuid ja püüdnud oma probleemi tuumani jõuda, olen aru saanud, et tegelikult kardan ma iseennast, oma enesevalitsust kaotada.Tean ka kust see pärit on.Lapsepõlves olin tagasihoidlik ja pigem häbelik tüdruk.Koolis läks enam-vähem hästi, kuid kodus olid probleeemid isaga. Just isa joomine ja vahel agressiivne käitumine panid mind endasse tõmbuma ja viha koguma.Oli mitmeid olukordi kus haudusin vägivaldseid mõtteid kogunisti selliseid, kas olen võimeline oma ise tapma, et ema kaitsta ja päästa sellest olukorrast.Siis hakkas tulema selliseid olukordi ,kus ma vahel enesevalitsuse kaotasin ,mõne asjaga virutasin vms. Kuid miskipärast hakkasin aja jooksul ka ennast kartma ja oma mõtteid, mis nähtavasti aja jooksul progresseerus ja siis ühel pingelisel ajal lõpuks paanikahoona vallandus. Kõike seda teoorias võin ju teada, aga neid negatiivseid mõtteid ja hoiakuid mis aja jooksul on sisse kogunenud ei oska siiani endast vabaks anda. Kas sellistest asjadest välja kasvada või muutuda on üldse võimalik? Kuidas sellist problemi lahendada? vajan ma rahusteid või psühholoogi või hoopis haiglaravi? Kui suur on oht, et sellise probleemi korral ma päris hulluks lähen? Teid ette tänades ja vastust ootama jäädes !

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Hulluks ei lähe, terveks saate KINDLASTI!
Asja lahendus on neljatahuline:
a) minevikumurede-probleemide pihtimine psühhiaatrile, b) antidepressandi võtmine teatud vajaliku perioodi, c) organismi keha-meele(vaimsuse)-hinge(tundeelu) karastamine ja tugevdamine, d) hoiakute muutmine (nii endasse kui ka välisilma).
Haiglaravi Te ei vaja.
Kas Loodus lubab Teil Titejuttu ette võtta Võrratu Mehega?
Parimate soovidega Teile kolmele,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?