Olla või mitte olla - järg 25.05.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tänan vastuse eest. Minu kommentaar on järgmine:

Ma ei tea, kas mu jutt jättis tõesti sellise mulje, et ma olen armuvalus pubekas, kelle kutt teise pärast maha jättis, ja kes nüüd kaastunde norimiseks või kättemaksuks vms end ära tappa tahab ja veene lõigub....

Nooruslikku armuvalu on minulgi olnud - siis kui ma 13 olin. Siis ma võtsin peotäie tablette, ja muide - see muutis kõik. Tolleaegne armastus on abielus, ja ma loodan, et õnnelikult.
Oleks vist pidanud ka lisama, et see praegune juhus polnud ühepoolne, sest ma tean, et ta hoolib minust ka, aga oma tüdrukust hoolib lihtsalt rohkem.
Ennast lõikan ma sellepärast, et see rahustab, füüsiline valu tasakaalustab hingevalu, ja nii on kergem seda taluda. Ma ei käi ringi ega eputa oma randmetega, tema ise ei tea sellest midagi, ega saagi teada, kuna me ei suhtle enam.
Tablettide kuritarvitamine sellel eesmärgil, et tähelepanu ja kaastunnet äratada, ei ole tõesti lahendus, seda ma tean. Aga surm oleks minu jaoks lahendus.
Sellele noormehele ei pruugi sellised tüdrukud meeldida, inimesed on erinevad, ja samuti tema.
Sõbralikul suhtlemisel on nüüd juba lõpp, ja ma ei saa teda kuskile kutsuda, pole kunagi saanudki, kuna tal on tüdruk, ja igast meie kokkupuutest tekkisid kuulujutud.
Lastepsühhiaatri poole pöörduksin ma juhul, kui ma end lapsena tunneksin, aga tuleb tunnistada, et ma olen 18, mitte 13...
Ema nägi täna mu kätt. Küsis, mis see on, ja ütles, et ta peab mu vist arsti juurde viima. (Ta ei vii). Siis ta ütles, et teab küll, et see selle poisi pärast on, ja et tema on tolmukübe ja et maailmas on poisse palju jne. Ütles seda, mida ma tean, aga kuulda ei taha. Maailmas võib ju poisse palju olla, aga mina armastan ainult teda ja ma pole teistest huvitatud. Pole ka teised minust huvitatud.
Ja nagu juba mainitud, mind ei huvita mitte miski, ja seega pole ka kool mitte see kõige-kõige...

Tänan tähelepanu eest...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tore, et kirjutasite ja teada andsite, et ma "puusse panin". Kirja teel võib selliseid asju juhtuda, sest sõnad ja kirjapilt on üks ning konkreetsel kohtumisel saadud kõne, paus, intonatsioon, miimika, liigutus, vaikimine jne on kõik tohtrile või siis abiandjale vajalik. Soovitan seega ikkagi psühhiaatri jutule minna. Täiskasvanute tohtrile registreerimine Tallinnas tel. 697 44 44.
Oskate oma hingesügavustesse, murekaevu vaadata. Oletame, et minul on KÕIK need mured, millest kirjutasite ja millest ka kirja teel märkugi ei andnud. Ja oletame, et Teie olete hingetohter. Palun aidake mind. Mida peaksin ma tegema? Mida soovitate?
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?