Stabiilsus ja rutiin 03.08.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere dr. Ennet!

Kas Te oskaksite nõu anda, kuidas oma kohanemisvõimet tõsta? Olen 30-ndates naisterahvas, kelle pere koosneb samast seltskonast, kellega sünnist saadik on koos elatud. Meil on üheskoos hea. Saame hästi läbi ja ma pole ka seda tüüpi, et võtaks kätte ja üüriks eraldi korteri. Raha on vähe (nagu vist paljudel) ja ma vajan seda, et mul oleks kellega suhelda õhtuti, kellega asju arutada. Võtame koos selle seltskonnaga ka ühisüritusi ette + paar peretuttavat. Aga ma saan aru, et olen nõiaringis, kuna nii ei leia ma endale ka meespoolt. Vahel tunnen, et aeg läheb ja bioloogiline kell tiksub ja sõbrannade lapsed on ka imearmsad. Kuigi nende abieluprobleeme kuuldes ei teki tahtmist endale midagi sellist kaela saada. Olen kodukeskne ja ma ei kohane muutustega, eriti kui neid on liiga palju. Mul peab nagu mingi rutiin ja stabiilsus elus paigas olema, et end hästi tunneksin. Kas see on normaalne mõtlemine? Kas ma peangi armastama end sellisena ja end sellisena aktsepteerimagi? Elu pole ainult selline, nagu tahaksin ja tuleviku suhtes on segane tunne (vanemad ju vananevad, juba neil on ka hädasid vahel). Kui mõtlen tulevikule, siis muutun kuidagi ärrituvaks ja mind haarab ebakindlustunne. Plaun väga Teie nõu.

Ette tänades:
Svea

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Iseloom, mõtteviis ja elulaad arvestagu isikuomadusi ja seda Te ka teete. See kõik on õige. Päevakorda tuleb tõsta (hing ihkab ja bioloogiline kell "kõlistab") tutvumine ja suhtlemine elukaaslase leidmiseks. See käib teinekord üle "kivide-kändude" ja eksimuste, aga nii ta käib. Raha ei ole siin kõige-kõige. Esikohal on ikkagi sobiva iseloomuga isiku leidmine.
Enesekindlust ja julgust!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?