elutüdimus 29.09.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Kas elul on mõtet ,kui rohkem väljapääsu ei näe. Olen otsinud abi ja tundub nagu teeb see kõikidele nalja ja seda ei võeta tõsiselt.Ma ei ole teinud veel enesatappu kuigi mõtted tiirlevad.Kus saada abi- nii et keegi usuks ,et jutt ei ole nali vaid aina tihemini peast läbikäiv mõte,tundub et hakkab muutuma kinnisideeks.Kasvatan lapsi ja on olemas ka abikaasa ,neile ma oma muresid ja mõtteid kurtma ei hakka,ei soovi neile haiget teha ega muretsema panna.Tean et olen neile vajalik,kuigi mulle tundub ,et elan ainult teiste jaoks.Oma sees puuduvad emotsioonid ja on minnalaskmise meeleolu.Tekkinud on täielik apaatia.Kes tunneb mind lähemalt, saavad aru ,et midagi on viltu- teiste inimeste ja ka arstide arvates teen ma tsirkust.Minu jaoks on see tõsine mure ja ma ei tee nalja ega püüa endale ka sellega tähelepanu põõrata .Tahaksin kuskilt abi enne kui hilja pole. Mina saan ju elust lahti aga perele jääb see igaveseks süükoormaks.Loodan et hetkeajentsioonid ei vii mind nii kaugele.Pärast pole ju midagi kahetseda ja ka abi on hiljaks jäänud .Aidake palun mind nõuga,mida teha.Teid tänades.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Pihtige oma mure psühhiaatrile. Jagatud mure ju poole väiksem, isegi rohkem. Tohtriga vesteldes selguvad muremõtete põhjused, tagamaad. Korrastage puhkuse osa, uni - siis organismi tervisevõime, elutahe kosub, paraneb.
Abikaasaga arutlege oma probleeme, paneb siis ka oma öla vajalikele asjadele alla.
Loomulikult olete lastele vajalik. Neid juhendades, neile hingesoojust jagades soojeb ka Teie hingekamin.
Alustage psühhiaatrist.
Saate abi.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?