töötus ja enesetunne 16.02.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Olen Teile esitatud küsimusi ja vastuseid huviga lugenud ja endale sealt üht- teist kasulikku eneseabiks leidnud. Nüüd on aga küll tunne, et sein on ees ja edasi ei pääse. Olen nimelt juba pool aastat töötu. Kõik võimalikud ja võimatud kohad on läbi otsitud, igasugu variante otsitud ja proovitud, ei olegi vist võimalust, mida proovinud ei ole. Tulemus on aga null. Sotsraha kerjamas käia on väga- väga paha tunne. Olen keskealine, kogemustega, korralike elukommetega (ei joo, ei hiline tööle, ei tee "luusi"), tahan väga tööd teha ja peaksingi ju tegema! Töökohti aga lihtsalt pole. Püüan oma suurest masendusest üle saada, küll käin looduses, käin suusatamas, püüan elu vastu huvi tunda ja ennast kasvõi vägisi midagi tegema sundida: koristama, lugema, elu vastu huvi tundma jne. Viimasel ajal on aga tunne, et kaua võib! Mõtlen tihti, et olen ise süüdi, et nii läks. Mul oli ülemus, kes ei tahtnud ei töölepingut sõlmida, et palka maksta ja nii see kõik läks. Arvasin naiivselt, et on ka korralikke tööandjaid olemas, aga eksisin. Nüüd on tekkinud nutuhood lihtsalt käigu pealt, olen kõikide peale kergesti ärrituv ja tunnen end lihtsalt süüdlase ja käpardina. Magada enam öösiti ei saa ja hommikul, kui kõik meelde tuleb, nutan enne voodis suure peatäie, enne kui leian mingi stiimuli tõusta ja päeva alustada. Kuna kõik tööotsimised on lõppenud nii, et ei võetagi peale vestlust ühendust või pomisetakse midagi ebaselget, on kohe nagu mingi barjäär tekkinud ja paaniline hirm uuesti üritamise ees. Tunnen, et asi pole mitte minu oskustes ja kogemustes, et tööle saada, vaid selles, et pole tööandja sõbratari tuttava sõbranna õde. Materiaalsed raskused peale selle, lisaks tutvusringkonna põlgus: töötu ei tohi ju olla, ise süüdi! Tean, et ei tohiks nii rääkida, aga mõtlen väga tõsiselt, kas ongi üldse mõtet edasi elada... Psühhiaatrit siin kandis korralikku ei ole. On inimene, kelle juurde minnes võid kindel olla, et kõik su mured on järgmisel päeval laiali lobisetud, patsient ise aga teab mis drooge täis topitud.
Olen märganud, et töötud oma muredega pole eriti Teie poole pöördunud, kui siinseid kirju lugeda. Järsku oleks Teil mõni hea nõuanne, mida sügavas mures ja ahastuses väljapäästmatus olukorras töötu võiks endale juhtmõtteks võtta. Teistelegi samas olukorras inimestele kasulik...
Ette tänulik
Õnnetu lootuse kaotanud töötu.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Töötus ei ole persooni "süü", see on ühiskonna koeranael. Ennast süüdistada ei tohi ja see ei ole ka õige. Töö otsimisele ärge käega lõõge ja võtke seda ratsionaalselt, ärge südamesse võtke. Uni vajab korrastamist, siin aitab perearst ja kirjutab unerohtu. Neid ka odavaid ja hästi toimivaid.
Kui ühes regioonis tööd ei leia, siis proovige ka teistest piirkondadest - Eesti ju väike.
Kannatlikkust ja võitlusvaimu,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?