segadus 03.04.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Ma ei tea enam mida endaga peale hakata. Mul käivad iga tüki aja tagant sellised masendushood peal, et ma kogu aeg nutan. Tunnen, et ma ei oska midagi, ma ei taha midagi, mind pole siia maailma vaja. Ma ei taha teha enesetappu, aga ma ei taha ka enam elada. Seda on tegelikult nii raske kirjeldada. Kõik tundub nii pima ja lootusetu, niii suur viha on enda sees. Vihkan iseennast, igal mõeldaval tasandil. Ma ütlen endale, et jäägu ma (peas) vait, ma aina mõtlen kõige negatiivsemaid mõtteid. Ma ütlen endale, et ma ei tohi teha oma lähedastele muret, näidata kui väga ma olen sisemiselt haige. Ma olen 19 ja tunnen et kogu maailma uksed on mu ees suletud. Ma ei suuda tunda rõõmu, olla õnnelik. Kõik on nii valesti mu elus. Kogu aeg on põgenemissoov, kuhugi kaugele ära.
Samas ma pean möönma , et ma ei tunne kogu aeg seda sügavat masendustunnet, nüüd kui päikest on rohkem, on neid harvam, aga nad tulevad ikka ja jälle tagasi. ja alati lõpetan nuttes ja ennast süüdistades-vihates voodinurgas. Ei tea kas te saite must aru aga ma lihtsalt ei jõua enam niiviisi.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Masendus on kõrvaldatav, elumõte ja -rõõm on taastatav, enesesüüdistused kõrvaldatavad. Kaks suurt valdkonda vjab korrastamist: 1) tööde-tegemiste ja puhkuse harmoonia e tasakaal ja 2) eesmärkide-tegude korrigeerimine e õigesse pingeritta (tähtsuse järjekorda) panemine. See teine kohati esimesest tähtsamgi veel.
Vestlus psühhiaatriga aitab endas selgusele jõuda. Tohter saab ka arstirohtudega veidi toetust pakkuda. On häid rohte. Kui see eelnev korrastatud, siis saab ka sõprussuhted korda. See põhiline ju ongi.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?