Mis toimub? 22.05.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen sattunud järjekordselt ravile Tallinna Psühhiaatriahaiglasse,kuid tundub,et patsientidega tegelemise asemel on selles majas mingid plaanid,mille alusel tuleb patsient vaatamat tema eripäradele,mingi ühese skeemi järgi ruttu terveks saada ja kui see ei õnnestu,siis haigena tänavale tagasi saata.Ja seda olekus,kus see inimene võib teha kurja nii endale,kui ka teistele.Pakkumata isegi välja võimalust pöörduda mõne teise arsti poole jne.Käimine selles majas on muutunud nii stressi tekitavaks,et näen juba öösel unes,kuidas mind ära kuulamise asemel vägisi hullusärki topitakse ja haiglasse pistetakse.Kuid seekord olen nõus minema oma probleemiga kaugemale...Kui vaja,pöörduma ka mõne juhtiva päevalehe poole,või teeks Pealtnägijasse pöördumine sellele majale ja arstidele head reklaami.Lugu ise on järgmine.
Nimelt on mul olnud kõik need tervisehäired,millest osadest on all pool juttu,ning millega asjasse pühendunud ka kursis peaks olema(seda muidugi juhul,kui minu arst üldse on vaevunud mu haigulooga tutvuma)juba lapsest saati.Ja seda nii kaua,kui ma ennast mäletan Tallinna Psühhiaatriahaiglas võeti mind arvele vist 13 a.Mingi aeg aitasid alkohol ja ravimid mul nende probleemidega toime tulla,kuid hiljem maksis see enese "tohterdamine" väga valusalt kätte,ning oleksin peaegu kaotanud kõik,mis mulle kallis.Tänaseks olen tänu perele,Jumalale,ning AA ja NA koosolekutel käimisele püsinud eemal nii alkoholist,kui ka teistest mõnuainetest üle 4 aasta,kuid tervisehädad pole kuhugi kadunud,kohati tundub,et pigem vastupidi.Isegi valvurina tööl käies olen pidanud kogueg vabu päevi küsima,kuid ka see pole aidanud.Väsin nii kiiresti,ning seejärel ei saa enam aru,kus ma olen,mis ma teen,tunnen meeletut hirmu jne.Aasta alguses ehitustööd tehes hakkasin juba 3-4 päeval endale märkamatult otsima koht,kuhu ennast surnuks hüppata.Pääsesin tänu meeletutele selja valudel,mille tõttu ei suutnud ma ühel päeval lihtsalt liikuda,ega saanud seetõttu ka tööle minna.Sain sellest alles hiljem aru,mis minuga oli toimunud.Ja enne seda polnud ma töötanud kuskil 6 kuud.Sama juhtus ka nüüd,valvurina töödates,peale 2-3 tööl oldud vahetust.Seljavalud päästsid jälle.Varem on juhtunud,et olen alles ennast haiglast leides aru saanud,mis ma endale teinud olen.Olen võtnud julgustuseks alkoholi ja seejärel üritanud endalt elu võtta.Kooli ajal olin iga natukese aja tagant erinevatel põhjustel haiguslehel.Eks see vist päästiski halvemast,kuigi kool jäi pooleli.
Kuna olen olnud ka ravimitest sõltuvuses,ning mul on maohaavad,ei saa ma ka kasutada ravimeid,sest need toimivad minu puhul täiesti ettearvamatult.On olnud juhuseid,kus teatud ravimid on tugevdanud enesetapumõtteid, rahustite,antidepressantide toime all olen teinud asju,millest on hiljem olnud väga raske aru saad endalgi (näit. enesetapukatse,läinud kallale lähedastele jne).Seetõttu tunnen ravimite ees meeletut hirmu.Ja võrreldes alkoholiga oli 10 korda raskem vabaneda just ravimisõltuvusest.Ja ka haiglasse ei saa ma minna,kuna siis ei saa ma koos olla oma naise ja lastega,ning ka AA ja NA koosolekutel käimine on raskendatud.Viibisin 20.04.05.-25.04.05. seljavalude tõttu Magdalena haiglas uuringutel(põhjuseks mingi lülisamba probleem,kuid tänu kaela ja pea valudele avastati ka järjekordselt kaugele arenenud depressioon,millest olin küll teadlik,kuid ei julgenud Tallinna Psühhiaatriahaiglasse pöörduda.Ja seda just selle pärast,kuidas mind varem selles majas on koheldud.)Olemine läks haiglas iga päevaga ainult hullemaks.Enesetapumõtted ei andnud enam üldse rahu,hirmud ja ängistus muutusid välja kannatamatuks jne.Natuke parem hakkas alles siis,kui pääsesin koju,pere juurde.Olen ka viibinud varasemal ajal mitmeid kordi ravil Wismari haiglas,ning paar korda olen kohe,peale haiglast pääsemist,teinud enesetapukatse.Ei mõju hästi selline kinnisesse kohta sulgemine,paanikahäired võimenduvad jne.Lastakse sealt välja,või ei,teadmine,et õhtul ei saa koju minna tekkitab kõiki eelpool mainitud sümptomeid.Selle asemel vajan palju üksi olemist,värskes õhus liikumist,ning õhtuti kallimate ja lähedastemate inimeste seltsi.Ja aega,sest minu ravim on aeg.Aga jääb mulje,et arvatakse,nagu ma keeldun lihtsalt niisama ravist,ega viitsita isegi kaasa mõelda,et see,et ma näit. ei saa hambavalurohut võtta,ei tähenda seda,et mu hammas ei valuta.Olen lihtsalt raskemas olukorras,ning pean oma hambavalu ilma ravimiteta välja kannatama,sest uuesti ravimite tarvitamise alustamise korral,võin sattuda olukorda,kus kaotan oma elu.Kogu karusell käivitub ju esimesest pitsist,esimesest tabletist jne.Aga seda ma enam ei taha,seetõttu pean oma depressiooni jne. toime tulema ilma ravimiteta ja ilma haiglata.Kuid vaatamata sellele ei kuule arst üldse millest ma räägin,ning üritab mind iga nädal pool vägisi haiglasse toppida.Ja vaatamata sellele,et ta saatis mu paberid töövõimetus komisjoni,pensioni taotlemiseks,tahtis ta mind eelmine nädal tööle saata,sest 1 kuu haiguslehte olevat juba täis.See tundub julma naljana,sest vastus seal komisjonist pole veel tulnud.
Soovisin seda kõike kirja panna seetõttu,et ei oska tihtilugu arsti juures korralikult rääkida,mis minuga toimub.Tuleb juskui mingi hirm peale,või kramp ja ei suuda rääkida.Pean jälle 25.05.05. arsti juurde minema(käin hetkel dok. Mandre juures),kuid kardan seda päeva nagu...Jäin hetkel vist närvipingest 39 palavikku,ega tea,kas suudangi kohale tulla.Mida teha?Kas pean tõesti meedia poole pöörduma?Et endine sõltlane ajatakse meeltesegaduses tänavale,kuna keeldub ravimeid tarbimast jne.Olid ju heroiin,amfetamiin,alkohol jne. ka mingi aeg tagasi ravimid,ning saadaval apteekides.Inglise keeles on nii legaalsed,kui ka mitte legaalsed ained ühe nime all:drugs,ning sõltlane drug addict.Et kas meie maal seda siis veel ei teata,et tegemist on lihtsalt piiri nihutamisega.Mis ühes riigis legaalne,see teises...Ja et minusugused ei tohi mis tahes kujul "druge" tarbida!?Olen kusagilt kuulnud,et ka meie riigi arstid käivad kuskil ümberõppe kursustel,kuid tunda seda küll ei ole!Niisama maksumaksja raha raiskamine?Ja näit. ühe elustava süsti tegemine pidavat maksma kuskil 400 eeki,ning kui minusugune mingeid rohte võtma jälle hakkab,läheb neid süste mul mingi aja pärast jälle kohe kindlast mitu tükki vaja.Kas seegi pole maksumaksja raha raiskamine?Et lõpetame aga ruttu haiguslehe ära,siis hoiab raha kokku.Kas ikka hoiab?Ja kuidas on arstieetikaga?Kas vande andmise ajal üldse mõeldakse,mida need sõnad tähendavad?Inimeste abistamine peaks eesmärk olema selle elukutse puhul...Kuid tulemus on selline,et ma ei julge arsti poole pöörduda!Kas meie riigis toetatakse mingilgi moel alkohoolikute ja narkomaanidel kaineks saamist,või on see ainult ilus muinasjutt?Minu kõrval on kuulsa matemaatiku John Nashi enam vähem samaväärsed,kuid kui tema õppis oma haigusega ilma ravimiteta elama,siis kirjeldati teda kui kangelast,minusuguseid ainult hirmutatakse,ning ähvardatakse haigusleht ära lõpetada.Aga ka mina ja mu pere vajavad söögiraha jne.
Ja üks osa minust tahaks ikkagi rahulikult elada,näha lapsi kasvamas,ning seetõttu kardan meeletult,et võin tööle minnes,või ravimeid tarbides endale midagi halba teha.
Palun aidake.

A.T.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lp. A. T,
vastasin Teile sellele kirjale juba teise postkasti kaudu. Käesolevaga kordan seda, et ka teised saaksid kaasa mõelda.

Probleem Teil mitmekihiline ja mõnda aega kestnud. Selle lahendamine käib ka kiht-kihilt ning nõuab ka parasjagu aega. Nende probleemide lahendamisel, märgite seda õigesti, on vajalik ning oluline Teie ja tohtri vaheline "klapp". Ega muidu ju seda südamemuret ära rääkida saagi.
Soovitused:
a) praeguse tohtriga suhted korrigeerida,
b) tohtri juurde ka omad mõtted kirjalikult kaasa võtta ning tohtrile lugeda anda,
c) vajadusel tohtrit vahetada,
d) vaadata, et ka enda poolselt annab üht-teist muuta, et suhted paremaks läheksid.
Kui otsida üheskoos lahendeid (mitte süüdlasi), siis need probleemid saavadki õige lahendi.
Soovin kannatlikkust ja edu,
parimate soovidega,
J.E.
PS. Alko ja narkoprobleemid on meie ühiskonnas probleemsed, abi saamine raskendatud. Loomulikult on suured probleemid ka Haigekassaga ja sealt siis see nn plaanimajandus, liigselt varajane haiglaravi lõpetamine jne.
Meie kõigi ühiskondlik aktiivsus tuleb siin abiks.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?