Sügav depressioon 05.09.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Lugu on siis selline.
2001 a suri mu ema ära,ta oli enne seda aastaid väga rakelt haige ja 2 grupi peal, 2003a suri mu vanaema ära. Olen peres ainus laps, oma isa nägin viimati 5aastasena, ta oli alkoholik. 2004a läksin oma noormehest lahku, käisin temaga 3,5 aastat. See suhe oli algusest saati täiesti mõttetu, kuna see noormees oli alkoholik ja pealegi ta ei hoolinud minust üldse. Alati peale tüli jooksin ma kodust lihtsalt minema. Läksin alati ühte pubisse ja sain sõbrannadega kokku. Pidutsesime terve öö, tarvitasin nendel pidudel alati alkoholi, kuid mõõdukuse piirides, paar klaasi siidrit tekitas mõnusa tunde unustasin kõik mured ja olin hoopis teine inimene kui päeval.Muutusin lõbusaks ja tantsisin varajaste hommikutundideni. Mingit omavahelist suhtlemist mul selle noormehega polnud. Olime nagu kaks täiesti võõrast inimest kuid ometi elasime koos. Lõpuks ma enam ei suutnud ja jätsin ta maha.
Hoolimata kõigest oli lahkuminek väga raske. Hakkasin antidepressante tarvitama, võtsin pool aastat Cirali. Selle poole aasta jooksul olin kui pilvedel,mul oli nii hea olla. Sain tuttavaks oma praeguse elukaaslasega, kes erineb eelmisest täielikult. Kõik oli ilus pool aastat, kui tabletid ära jäid läks kõik allamäge. Lähen iga asja pärast endast välja ja hakkan nutma.
Kui mu elukaaslane on mu peale vihane või kui ta minust välja ei tee hakkan ma ta tähelepanu saamiseks nn manipuleerima. Nutan hüsteeriliselt, teen talle etteheiteid jne.
Ta on öelnud mulle, et olen haige inimene ja hull ning ähvardanud mind mitu korda maha jätta. Siis olen muutunud veel hüsteerilisemaks ja talle mõista andnud, et ei taha enam elada. Mul pole kuskil hea olla. Kodus ma ainult magan,mitte midagi ei jõua teha kuigi olen alles 21 a,tunnen ennast nii jõuetuna.
Tööl käin täieliku vastumeelsusega. Iga päev tööl on minu jaoks piin, loen minuteid kuna koju saaks. Tunnen, et ma ei meeldi peaaegu kellelegi. Mul on kohutavalt madal enesehinnang, mille olen kaasa saanud kooliajast, mil mind mõnitati (sellepärast, et olin vaene)
Tean, et mul on väga tõsised käitumishäired. Mida ma tegema peaks? Olen praegu 2 kuud rase ja seega ei taha ja võibolla ei tohigi antidepressante uuest tarvitama hakata.
Elan Tartus, kuhu peaksin pöörduma, palun andke nõu.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Citalopram´i preparaate (Ciral, Cipramil, Citalec jne) raseduse ajal ei soovita. Neid pole selles suhtes küllaldaselt uuritud ja ka muidu ei soovita.
2) Tihe kontakt naistearstiga ja tema dirigeerib kõike seoses rasedusega.
3) Minevikku rüppe läinud lähedased ja mälestused unustage ära - neid probleeme "leinatud" küll. Põhirõhk panna olevikule - rasedusele, uue inimese loomisele. See on mõlema lapsevanema koostöö.
4) Töökoormust võtke võimalusel veidi maha.
5) Alustage naistearstist.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?