lihtsalt mure 05.12.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere dr. Ennet!
Olen lugenud väga palju teie vastuseid, sest pole osanud ise oma küsimust esitada. Aga nüüd tunnen, et "juhe hakkab ikka päris kokku jooksma".
Ma ei oska oma probleemipundart kuskilt poolt harutama hakata ja tunnen, et ei jõuagi ja ei tea enam, kas tahangi.
Suurim probleem minu jaoks on minu suhe -aasta tagasi nägi asi välja enam-vähem nii, et mina armastasin ja tema lihtsalt kasutas seda ära.
Vahepeal on möödunud umbes aasta. Mingi hetk sai mul tema lollustest kõrini (ta jõi, oli teistega, mulle tähelepanu ei pööranud) ja ma hakkasin ta käest libisema, siis ta järsku avastas, et ta siiski armastab mind. Ja ma usun, et temas tõesti toimus muutus ja ta tõesti nüüd hoolibki minust, aga ma ei suuda teda usaldada ja tuletan ainult vanu asju meelde. Ma vingun ja virisen ja mis kõige hullem -tahan talle kogu aeg haiget teha: ma ähvardan oma asjad pakkida ja ära minna, sest ma ei oska temaga enam koos olla; üritan teda igal võimalikul moel armukadedaks teha, sest siis on tal valus. Ja ütlen iga asja kohta, mis ta üritab minu heaks teha, et "enne sa ju nii ei teinud, sest sa ei armastanud mind".
Ma armastan teda, aga ei suuda mineviku tontidega võidelda. Ma tunnen, et hakkan hulluks minema. Ma ei taha teda maha jätta, samas ei oska koos temaga ka õnnelik olla -teen haiget nii talle ja sellega ka endale.
Ja pidevalt oma probleemidele mõeldes on hakanud kõik kuhjuma ja nüüd läheb see lumepall aina suuremaks ja ma ei tea mida teha. Ma kardan, et minnes abi otsima jään ma jälle jänni sellega, et ma midagi õieti ei räägigi (eelmine aasta käisin psühholoogi juures paar korda).
Tema ütles, et ta on valmis isegi koos minuga tulema (et siis pereteraapia vist??). Ta jättis joomise maha ja mingi hetk peale meie suurt tüli jättis ka suitsetamise maha, öeldes, et tahab mulle kuidagi tõestada, et ta mind armastab. Ma tean, et ta armastab mind, aga mina üritan endale selgeks teha, et on juba liiga hilja. Ma ei oska talle andeks anda ja minevikku unustada.
Kardan.
Kardan, et rikun oma liigse muretsemisega ja probleemides elamisega kõik ilusa ära, mis võiks olla. Viimasel ajal on üsna tihti selline tunne, et tahaks põgeneda ära kaugele -olen ju noor- 20-läheks töötaks kuskil välismaal. Põgeneks kõigi oma murede eest siin. Aga kardan, et hiljem kahetsen tehtut. Ja mul on siin liiga palju kohustusi (kuigi ma ei suuda enamusi neist täita), ma ei saa ära minna, isegi mitte nädalaks. Aga edasi enam kah olla ei oska.
Vabandan kui minu tekst sai pikk ja keeruline ja õiget kõsimust Teile vist polnudki, aga sain ennast vähemalt hetkeks välja elada.
Päikest Teile!

pisut sassis tüdruk

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Aeg parandab kõik haavad. Külvad headust, lõikad rõõmu! Alusta päeva heade soovidega Temale ja teistele lähedastele. Ka õhtul on hea soovimine lähedastele näidustatud. See häälestab psüühika "õigele lainele."
Kui Temast ei hooli, siis pole ju halba vaja soovida. Kui hoolid, siis ikka ja ainult head soovida - mõttes, sõnas, tegudes.
Lähisuhe ei ole ju omand - minu Poiss jne. Lähisuhe on suhtumine, ühisosa leidmine ja selle suurendamine. Kui Tema tüdrukus ainult Virisevat Piigat näeb ja tunneb, siis head tunded kaovad.
Mõte, sõna, tegu olgu heasoovlik.
Tervitades,
jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?