Depressioon või tüdimus? 24.05.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Kirjutan Sulle teile teist korda. Esiemst korda oma suhtega seotud depressiooni asjus. Probleem järgmine. Olen 27 aastane tütarlaps veidi üle aastavanuses suhtes endast kuus aastat vanema mehega. Kuivõrd oleme mõlemad hädas sidumisega, on suhe olnud täis suuri langusi ja tõuse - suurest rõõmust sügava depressioonini. Suhte alguse kolm kuud olid superõnnelikud nagu vastarmunutel ikka, seejärel minu 2.5 kuuline täiesti tühjast kohast alguse saanud suhtega seotud depressioon, millest peale suuri pingutusi (antidepressandid, psühhiaater jne.) edukalt välja tulin. Ja tulin välja tõdemusega, et see armastus, mille enda jaoks tagasi sain, on nüüdsest nii tugevalt minu sees, et mitte miski ei saa seda mult ära võtta. Tundsin, et mul on mees, kellega tahan koos pere luua ja kui juba selliselt august koos temaga välja sain, ei saa mu tundeid enam miski kõigutada. Armusin temasse iga päev uuesti ja iga päev oli minu jaoks ilus ja armas koos temaga. Tegime koos tulevikuplaane ja mõtlesime, et kui uuel aastal kõik sama hästi on, võiks koos päiris oma kodu ehitada. Tundsin, et see kummaline depressioon ja kõhklused oli minu armumisest armastusse ülemineku kriis, mille edukalt läbisin.

Kõik oli ilus...

... kuni paar kuud hiljem, detsembri lõpus hakkas tema oma tunnetes kahtlema. Ütles, et tema seni pool aastat vankumatult püsinud kindlustunne oma tunde suhtes on järsku ära kadunud, aga et sellest ei tasu liiga suuri järeldusi teha. Et oleme edasi koos ja ta katsub tee armastuse juurde tagasi leida. Et mitmed asjad minu juures on teda häirima hakanud, kuid kui ma neid teadlikult muuta saaks (või tema neid aktseptima õpib), siis saaksime sellest jagu. Minu jaoks oli see muidugi suur kurbus ja mure. Miks just siis kui kõik hakkas nii hästi minema?:-(.

Möödusid kuud. Olime koos. Mina oma tunnetes 100% kindel. Ja tema - küll tunnetes külmem, kuid kindlalt minu kõrval. Nägin, et ta töötas endaga ja nägi vaeva. Palvetasin iga päev, et meie suhe taas täisväärtuslikult tööle hakkaks ja ta oma tundesegadusest üle saaks. Püüdsin olla hea ja tubli naine. Kuid ütleme ausalt, ebakindlus oli ikka sees küll peale sellist jutuajamist.

Aeg läks. Seks muutus üha harvemaks, ma ei julgenund talle enam muredest rääkida, ta muutus minuga jämedaks ja ebaviisakaks. Kuid ometi tuli igal õhtul minu juurde tagasi. Käisin nagu nööri mööda, et talle meelejärele olla. Samas ilmselt peletas see teda veel rohkem eemale. Vahel nutsin tema kõrval patja - nii väga igatsesin ta hellust ja lähedust ja puudutusi. Seda ei tulnud. Vahepeal oli jälle parem, kõik tundus juba korras olevat, siis kaugenes ta jälle. Sain aru, et ta on suures eneseotsimise faasis ja püüdsin kõige sellega leppida. Liiga eredalt oli kõiik hea ja ilus veel meeles. Nii palju oli temaga seoses juba "tulevikumälestusi" tekkinud. Unistusi, millest olime koos mõeldnud, kuid mida ei olenud veel kunagi juhtunud. Neist oli väga raske loobuda! Teadvustasin, et suhe ongi töö ja üksteise nurkade lihvimine. Oline selleks kõigeks valmis, et asja parandada ja püüdsin tema suhtefoobiat võtta kui tema omapära.

Meil oli koos küll tore, kuid kogu selle poole aasta jooksul ei suutnud ta mulle isegi öelda, et olen talle kallis. See jättis ikka sellise kurbuse ja natuke pooliku tunde hinge. Tundsin, et suren tema eest iga päev uuesti - andsin iga päev meie suhtele uue võimaluse. Tundsin kui vähe oleks vaja , et mind õnnelikuks teha. Kasvõi üksainus pai hommikul oleks mulle kosutuseks olnud. Olin valmis talle andma ta soovitud hingamisruumi jms kui ta mulle vaid väikese kindustunde või vihje annaks, mis tema sees toimub. Mingil hetkel muutus ebakindlus nii suureks, et vaatasin ta riiete järgi, kas ta kavatseb ööseks minu juurde jääda või läheb koju.

Samas, ei kadunud minu lootus ja usk - teadsin, et me oleks koos nii tore ja toimiv paar kui ta oma kaaluta olekust ja hirmudest välja tuleks. Lõpuks lausa tundus, et minu kõrval on altzheimeris mees, kes on minu armsa mehe näoga, kuid käitub nagu robot. Ühesõnaga. Olin õnnetu ja minus oli nii palju armastust ja kindlus meie suhte õigsuses - niiii kahju oli seda raisku lasta.

Käisime endiselt igal pool koos ja elasime nö pereelu. Mingi aja pärast märkasid ka tema sõbrad tema käitumise muutust minu suhtes ja on hiljem tunnistanud, et ei saa aru, mis mind veel sellise käitumise juures püsti hoidis. Armastus ja lootus hoidiski!

Asjad läksid hullemaks. Ta vihastas juba täiesti jaburate asjade peale. Näiteks selle peale, et tahtsin koos reisile minna vms. Sain aru, et asi ei ole reisis, vaid tema sisemistes vastuoludes ja pingetes. Püüdsin olla mõistlik ja hea naine - otsustasin, et me peame sellest koos välja tulema. Et näägutamine on viiamne asi, mis ta vajab. Meie suhe lihtsalt oli seda väärt ja vajas natuke abi!!! Tundus, et ka tema sai sellest aru. Ta käis minu soovitusel isegi nõustaja juures. Ta nimetas mind enda päästjaks, st tüdrukuks, kellega oma probleemidest üle saada. See andis mulle jõudu. Vahepeal tundus kõik jälle justkui korras olevat...

Ühel päeval peale järjekordset "tühjast tõusnud" tüli, tulin koju ja ta oli lihtsalt välja kolinud. Nutsin hüsteeriliselt ja tundisin, kuida mu maailm kokku varises. Tundsin end reedetuna nagu laps, kelle ema on lastekodusse viinud. Elasin tükk aega teadamatuses, kas mul on veel mees või ei ole. Iga päev uksudes ja lootes ja igatsedes ja nuttes. Koguaeg oli südames valus tunne. Nagu auk (vahepeal suurem, siis jälle väiksem) oleks sees.

Saime kokku ja rääkisime. Ta ütles, et mees on mul olemas küll. Aga ma käin talle paljudes asjades endiselt närvidele. Et ma olen talle kallis ja ma meeldin talle väga aga ta ei suuda reaalsuses minuga toime tulla. Et ta annaks meie suhtele vähemalt suveni aega (katseaeg?:-(). Ta sai aru, et see ongi koosolemise võlu kui teist koos tema vigadega aktseptitakse ja ta töötab selle nimel...

Peale tõsisemat rääkimist oli parem. Hakkasime jälle tihedamalt suhtlema, ta oli tihti minu poole jne. Ja kõik tundus taas parem. See andis mulle jõudu ja armastusele natuke toitu juurde. Koguaeg oli tunne, et juhtub ime ja meie vahel saab veel kõik korda. Et see kriis tuleb lihtsalt üle elada. Teda nähes olin alati nii armunud nagu siis kui alles kokku saime - isegi aasta möödudes ja pärast kõiki neid raskeid hetki.

Olin taas leidnud sõbrad ja püüdsin hästi palju oma asjadega tegeleda ning talle võimalikult palju enda aega anda. Ma ei helistanud talle peaagu kunagi ise, kuigi vahel oli soov ikka väga suur. Ootasin kannatlikult.

Kõned jäid tema poolt järsku aina harvemaks ja ma lihtsalt ootasin ja nutsin ja igatsesin ja püüdsin endale vägisi alternatiivset tegevust leida. Isegi sõprade utsitusel teisi mehi vaadata. Aga see ei huvitanud mind. Tema oleks alati olnud minu esimene valik! Tõsisemalt temaga rääkida ei saanud - ta lihtsalt vältis neid teemasid. Nägin et tal oli endaga tegemist ja püüdsin mitte urgitseda ka.

Lõpuks läks teadmatus nii suureks, et otsustasin, et nii enam edasi ei saa. Otsustasin, et kuigi see on kõige raskem asi mu elus, pean sellele asjale lõpu tegema. Tundsin, et kui kuldkala mult praegu kolme soovi küsiks, oleks mu suurim soov see, et meie suhtel hästi läheks. St mu lootus oli küll peaagu kustunud, kuid ikka olemas. Ootasin imet. Nii raske oli jätta kedagi, keda sa kogu hingega armastad. Ma teadsin, et mul on superhea ja armas mees, kes tunneb end nagu puuris ja käitub seepärast "mitte-temalikult". Ja et sellest on võimalik üle saada kui ta ainult veel alal ei annaks.

Saime veel samal õhtul ühel üritusel kokku. Selsamal üritusel olime aasta tagasi kohanud!:-). Ja järsku rääksime ja rääkime ja rääkisime. Ma ütlesin (omades vist uuremat selgroogu kui kogu selle aja jooksul), et ei saa enam niimoodi jätkata. Et ma lihtsalt närtsin ära. Ja ka tema ütles, et oli teinud otsuse, et kuigi olen kõige ilusam ja kõige armsam talle, saab ta üksi paremini hakkama. Ühesõnaga, välja tuli kõik, mis meil südamel oli. Rääkisime ka sellest, millest me teineteisega seoses olime unistanud ja mis tegelikult kõik veel juhtuda võiks. Ja saime järsku aru kui vale samm oleks praegu lahku minna. Kui palju head ja ilusat jääks olemata. Ja kui lihtne oleks koos olla kui me jälle asjadest räägiks nagu kunagi enne kui kõik veel korras oli. Et see on ju kõik meie endi kätes ja keegi ei sunni meid lahku minema. Järsku oli nii hea ja kerge olla. Kogu valu ja raskus oli kadunud. Ta tegi ettepaneku meie suhe ette võtta ja vaadata, mis meil on ja mis meil ei ole. Tema! Ilme oli sündinud:-).

Läsime koju, seksisime meeletult, magasime üksteise kaisus, rääkisime terve hommiku maast ja ilmast ja olime mõlemad nii elevil ja valmis kõike uue hingamisega alustama. Ütlesin endale sel hommikul, et JUMAL ON OLMAS! St kuldkala oli täitnud mu soovi. Tundsin kui soe ja hea tunne hinges oli. Ta läks tööle ja ma jäin nagu vast-armunu päikest, ilu ja sooja tunnet enda sees nautima. Lõpuks ometi oli õnn ka minu õuele jõudnud!:-). See hommik oli nagu muinasjutus! Täpselt nagu siis aasta tagasi kui kohtusime!

Jüri, aga möödus vaevalt paar tundi kui minu sooja tunnet hakkas varjutama ärev ja ängistav tunne. Justkui siis kui 2.5 kuud depressioonis olin. Püüdsin endale sisendada, et mõtlen need halvad tunded välja, kuid see ei aidanud. Ühelt poolt tekkis hirm selle ees, et miks mind midagi häirib kõige selle ilu keskel, teiselt poolt hirm selle jubeda depressiooni tunde ees, mida juba liiga hästi tundsin. Ja kriipis ja kriipis ja aina hullemaks muutus. Järsku oli tunne, et mida ma rõõmustan, see suhe on ju ammu juba läbi ja ega see niikuinii ei tööta. Lootsin, et see ebamugavustunne on ajutine ja läheb varsti üle. Püüdisn "positiivselt" mõelda- a la et vajame aega, et teineteisega taa harjuda ja kokku kasvada jne.

Tänaseks on mu mees minuga hea ja tore ja täpselt selline nagu olin teda teadnud olevat tema vahepealse "roboti kesta all". Minu ängitustunne ja vastuolu läheb aga üha jubedamaks. Ei suuda oma mehe vastu enam midagi tunda, täielik apaatia, perspektiivitunde kadumine, tühjus... Hommikuti ajab oksele. Ei mingit igatsust, soojustunnet. Suudan temaga koosolles end kokku võtta ja kui mõistusega võtta, on meil koos ju tore! Pärast saan aru, et see oli minu poolt võlts. Et mu mõtted on koguaeg selle juures, et kõik on läbi, sa tegelikult ju ei tahagi teda. Jüri - see ajab mu hulluks! Kas tõesti ei suudagi ma oma suhet kunagi nautida? Kas see mõttetuse tunne võib olla mingi pidevast enese allasurumisest ja muretsemisest tingitud reakstsioon või ongi kõik kaputt? St veel 10 päeva tagasi ja kõik päevad enne seda oli mul tunne, et võiksin temaga kohe abielluda ükskõik kus ja ükskõik millal - st nii valmis olin ma ja nii kindel endas. Nüüd on täielik tühjus. miks?:-(

palun aita!

õnnetu tüdruk

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Suhe on kahepoolne suhtumine. Ja aeg toob esile nii näilikkuse kui ka tegelikkuse.
Mine nüüd ja minneski Sa seda meeles pea,
Ilmas leidub teisigi, kes sama hell ja hea!
Jah, laulusalm konkreetses elus on palju-palju keerulisem.
Ja kes siin Ilmamaal tunneb seda Armastuse valemit? Valemit nüüd surelikud küll ei tunne, aga Suurt Tunnet küll!
Mõttetuse tunne... Mõte ei pruugigi selguda praegu!
Muretules küpseb õnn - tunded, suhtumine ja Suhe.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Minul nutmisel ei tule pisaraid

Nutmisel ei tule pisaraid. Kõik on kogunenud sisse. Olen kõvasti karjunud, et pingeid maandada endas, see ei aita.

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Depressioonid – võimalusi palju, paljud tegurid toimivad seega ka samaaegselt..Depressioon
a) psühhoosiga või ilma psühhoosita.
b) Ühekordsed või korduvad depressioonid.
c) Kerge, mõõdukas ...

Loe edasi

Orgaaniline depressioon

Mida ma peaksin tegema????

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Depressiooni olemus on mitmene:
a) võivad olla psühhootilised elamused (bipolaarse häire - varem maniakaal-depressiivne psühhoos) -puhul;
b) depressioon omaette haigusena;
c) depressioon ...

Loe edasi

depressioon

Tere,kui depressioon on esimest korda ja ennem olin väga optimistlik ja elurôômus,kas saan peale ravi jâlle endiseks? Ja kas depressioon on selline haigus,mis ei kesta terve elu ja ajaga paraneks ka ise,ilma ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Loomulikult, kõik saab korda.
Jällegi kordan - tabletid on vaid umbes kümnendik kodu ravist, vajalikud on ka muu - harjutused ja nn uued prilllid (uus hoiak e uus eluviis).
vt seda ristkülik-diagonaaliga ...

Loe edasi

Eesti ja depressioon

Kirjutan lühikest uurimustööd depressioonist ja sooviksin Teilt paluda väikest kommentaari, mis on eestlaste hulgas suurimad depressiooni põhjustajad ja kui suurt hulka meie inimestest see kole haigus ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

1) Iga inimene on omaette unikaalne ja ainulaadne e eelsoodumus depressiooniks on inimestel erinev.
2) Iga inimene elab keskkonnas ja see keskkond mõjutab nii meeleolu plusse kui ka miinuseid.
Loe edasi

Depressioon ja krooniline tonsilliit

Tere!

Ütelge palun, kas krooniline tonsilliit võib põhjustada depressiooni?

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Deoressioon võib olla omaette haigus (nosoloogiline ühik),
depressioon võib kaasneda mitmete psüühikahäiretega,

depressioon võib Kaasneda ja kaasneb mitmete somaatiliste (kehaliste) ...

Loe edasi

Varjatud sügav depressioon

Ma olen 14-aastase poja ema, tunnen tema pärast muret. Ta ei käi koolis ja mõtleb igasuguseid vabandusi välja, et miks ta koolis ei käi. Oleme käinud lastetugikeskuses psühholoogi juures ja talle pandi ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Kindlasti minna lastepsühhiaatri vastuvõtule (seal ka kliiniline psühholoog). Nemad uurivad üheskoos ja soovitavad siis ravi küsimustes ja muus valdkonnas.
Üleväsimus, depressioon, arengu-probleemid, ...

Loe edasi

depressioon.

Selline küsimus, et kas depressiooni sümptonmid võivad muunududa millekski muuks ka aja pikku, kui depressiooni ei ravita?

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Ikka ravida. Selleks ju palju võimalusi. Depressioon on ravitav.
Ravimata asjad muutuvad krooniliseks, ka depressioon. On olemas korduv depressioon.
Rõõmsameelne olla on Kurvameelsest parem, ...

Loe edasi

depressiooni diagnoos

Tere.
Palun selgitage, mida tähendab selline diagnoos nagu "vitaalne depressioon".
Ette tänades
T.

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Vitaalne - eluline-, elupuhune, elujõuline. Seega siis - "lopsakas", elujõuline, tugev, ... depressioon.
Kust selline kaunistermin saadud?
Aga ega nimi ei riku häiret - ravida ja sellega ...

Loe edasi

depressioon

kas depressiooni on võimalik ravida alternatiivsete vahenditega(valgusravi,
massaaz jms?

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Kui ristkülikule joonistada diagonaal, siis saame kaks kolmnurka. Kui nüüd mööda seda diagonaali e hüpotenuusi mööda liikuda, siis üks kolmnurkadest väheneb (tervis) ja teine kolmnurk siis "pakseneb" (depressioon). ...

Loe edasi

depressioon

kas depressioon võib ise ka üle minna, või tuleb seda kindlasti ravida?

A

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Depressioon võib olla kerge norutunne, .... ja isegi selline, et eluisu kaob ning Inimene otsib Kõiksusega igavest ühendust.
Mis on põhjuseks? Millisel määral segab-häirib praegust elu-olu? Mida ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: