õnnetu 26.07.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Elasin mehega koos 8 aastat ja mul olid suured lootused ja unistused. Tahtsin temaga abielluda ja lapsi saada. Tema aga seda kõike ei tahtnud ja ainult lubaski, et kunagi tulevikus võib olla abiellumegi. Läksime nüüd lahku minu initsiatiivil sest ma näen, et sellest asja ei saa. Need on ainult tühjad lubadused ja tegelikult ta hoolibki ainult ise enda heaolulst. Võimalik, et ta ei armastanudki mind kunagi. Mul on nii valus, mina meeletult teda armastan, nüüd ei olegi üldse kindel kas ma tegin õigesti, et lahkusin. Üritasin temaga rääkida, tema on väga õnnelik ja leidis juba poole aastaga endale uue tüdruku. Ma ei saa aru, millega ma olen seda kõike ära teeninud? Kas ma ei olegi õnne väärt???? Nüüd ma olen 26 aastat vana, armastan meest, kes minust ei hooli. Ma tahan oma perekonda, tahan lapsi......KELLEGA????? Kuidas ma unustan kõike ja alustan elu uuesti? Ma ei taha üksi jääda, ei taha oma unistustest loobuda, kuid ma ei suuda oma armastatud unustada. Samas ma saan väga hästi aru ka sellest, et leida uus armastus on praktiliselt võimatu......Kus ma seda otsin???? Kõik mu sõbrannad abielus on, nendel on lapsed, tööl on kõik naised, koolis enam ei käi........Kas mu saatus ongi üksi olemine? Aga millega ma seda olen ära teeninud????? Miks teised võivad olla õnnelikud ja mina ei või?????????

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Aeg see annab selgitust.
Temal uus, järelikult vaade-tunded mujal.
Elu läheb edasi ja edasi tuleb ELADA! Ei saa ja ei tohi taga nutta liht- ja täisminevikku. Elu on olevikus, tegutseda tuleb olevikus, uus elukaaslane tuleb otsides leida olevikus.
Tegutseda, tegutseda, tegutseda! (Johann Gottlieb Fichte)
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?