Tahaks normaalset elu... 18.12.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 41-aastane naisterahvas. Töötan koolis ja õpetan 17-aastasi ning vanemaid õpilasi, kes on tavakoolis hätta jäänud. Ega neil nüüdki õpihimu pole: ropendavad, räägivad üle klassi, mängivad mobiiltelefonidega, töötavad vaid siis, kui neil kõrval seista ja sedagi mitte alati. Ei loe neile tundidest kõrvaldamised, vestlused direktoriga ega muu. Koduseid töid ei tehta ja kooligi saab enamikke vaid siis, kui klassijuhataja neid hommikuti telefoni teel üles ajab. Puudub igasugune karistamatuse tunne ja teatakse üksnes oma õigusi, mitte kohustusi. Eksamid on aga neilgi samadel alustel, mis päevakoolis. Lisaks on neil arvamus, et mina olen süüdi, kui eksam ei õnnestu. Oodatakse, et lõputunnistus "kandikul kätte tuuakse". Kuigi seoses vanusega on nende koolikohustusaeg lõppenud, ei saa neid nimekirjast kustutada, sest õpilasi on niigi vähe ja sellest sõltub õpetajate koormus ning palk. Muidu soovitasime sellistel õpilastel tulla tagasi siis, kui nad saavad aru õppimise vajalikkusest ja on valmis sellega kaasnevaks pingutuseks - kasvõi 35-aastaselt. Näen neid juba uneski. Vahel on päevi, mil unistan sellest, et ärkaks haigena, et ei peaks selle seltskonnaga kohtuma. Kõik see on nii väsitav, kui kogu aeg "peaga vastu seina joosta" ja on tunne nagu räägiks kurtidele kõrvadele. Nädalavahetusi ja kõiki muid õhtuid üksnes laua taga järeltööde järeltöid parandades mööda saata on ka tappev. Tehtud töö tulemuslikkus on aga null. Tean, et ei tohiks seda kõike nii südamesse võtta, aga õpetajad on vist juba oma loomult maailmaparandajad. Samas paljud mu kolleegid peavad koolist lahkumisplaane, et lõpuks "inimese elu elada". Pole ju sellise töökoormuse kõrvalt aega isiklikuks elukski. Mida teha, et kevadeni vastu pidada ja töölkäimine ei hakkaks sunnitöö mõõtmeid võtma? Või ongi määratud me koolisüsteem hukule ja päästku end "uppuvalt laevalt" see, kes suudab?

Ilusat jõuluaega!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tean, et ei tohiks seda kõike nii südamesse võtta, aga õpetajad on vist juba oma loomult maailmaparandajad.
ÕIGE!
1) Inimese enda ja ka kaasinimeste tarbeks on minu 5M reegel: Mina, Meie, Missioon, Motivatsioon, Moraal e sisemine südame hääl jne. Seda 5M-i tuleb enda ergutamiseks arvestada ja ka nende kooli-Laste-Vanakeste puhul.
2) Elu on Mäng: a) nagu teatris, b) nagu spordiväljakul. Ka seda rakendada nii enda kui ka nende puhul.
3) Korralikumalt-rohkem puhata. Minu harjutus.
3) Tulge pihile - jagades jagatav jaguneb!
Saabub aasta uus - uuenege ka ISE!
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?