Väga palju küsimusi 30.12.06 / Psühhiaatria
Külastaja küsib:
Tervist,
Mul on kokkuvõttes ilmselt nii palju küsimusi, et selleks kuluks mitu ööpäeva et kõik kirja saada... Proovin kuidagi midagi kirja saada.
Olen 32a naine, 3 lapse ema. Põhiline, mis mulle muret teeb on mu 12aastane väga tugevate käitumishäiretega laps. Oleme käinud psühholoogi ja psühhiaatri juures - saanud ka erinevaid ravisid, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb. Lapsel on häid omadusi ka väga palju, kuid neist ma siinkohal ei kirjutaks, kuna need pole probleemi sisu. Probleemid on koolis käitumisega, ta valetab, teeb kõikvõimalikke totrusi ja lollusi ja samas lubab et iial enam ei tee. See valetamine ja ebaadekvaatne käitumine ei ole midagi sellist, mis oleks nn normaalne varateismelise kohta - see ületab igasuguse mõistlikkuse piiri. Samas - koolis ei õnnestu õpetajate ega juhtkonnaga üldse mingit mõistlikku kontakti saada - nende arusaamine on jäik- tited on lollid ja kriminaalid ja sellistele pole mõtet aega kulutada; pealegi - tõenäoliselt on kogu pere teil selline. Täiesti ajuvaba ja minu jaoks arusaamatu suhtumine.
Järjest süveneb mul aga kahtlus, et kuigi suures osas laps manipuleerib inimestega ja teab mida ta teeb - et osalt ta ei saagi aru üldse miks ta nii käitub nagu ta seda teeb ja mis tulemus sellel on. Seejuures on tal täiesti ükskõik - kõigist ja kõigest - seda on tohutult keeruline kirjeldada.. . Näiteks soovitas psühhiaater (ja sama ka psühholoog) kasutada koduses korras konkreetset motivatsioonisüsteemi ja karistussüsteemi - see ei toimi absoluutselt. Teda ei motiveeri mitte millegagi ja ükski karistus ei mõjuta teda ka mitte kuidagi. Viimastel kuudel ma lihtsalt olen loobunud nii psühholoogi kui psühhiaatri juures käimisest - ma ei suuda enam midagi mõistlikku seal rääkida, sest alati jõuab kõik ühte kohta välja- motivatsioonisüsteemini. Ma ei suuda kellelegi arusaadavalt selgeks teha, et talle ei mõju miski. Talt võib kõik ära võtta karistuseks- siis ta lihtsalt ongi ilma millegita ja mitte üht emotsiooni ei ole selle juures. Arsti juures ta jumala sinisilmselt valetab et talle on olulised pereliikmed ja et ta hirmsasti hoolib oma asjadest ja võimalustest jne... Tegelikkus on aga sootuks muu - mulle tundub, et tal justkui pole üldse seda osa olemas, kus teistel inimestel emotsioonid on...
Seda juttu võiks jätkata kilomeetreid.
Praeguseks on olukord selline, et mina ise ei suuda enam normaalse inimese moodi käituda ja ma ei tea enam ka mida ette võtta. Ma tunnen ainult meeletut jõuetut viha kui õpetaja helistab või on märkuse kirjutanud- ja seejuures sõimab mind, et miks ma ei kontrolli, kas lapsel õpitud on. Mulle kodus öeldakse et õppida ei jäänud. Kui ma õpetajale ütlesin, et katsuks leida mooduse, kuidas koolis oleks võimalik kontrollida, et õppimised päevikus kirjas oleks - selle peale sain vastuseks, et ega meil siin lasteaed pole - see on ikka teie probleem.
Mul on enda pärast kohutavalt häbi, kuna ma olen lapsele teinud haiget nii vaimselt kui füüsiliselt, sest ma ei suuda enam enda emotsioonidega hakkama saada. Ma lihtsalt ei oska. Ja ma tunnen, et ma hakkan väiksematele lastele liiga tegema, kuna mul on närvid täiesti läbi. Praegu on olukord selline, et tööl käies vm kodust eemalolek on ainuke positiivne elamus mu jaoks- see pole mu arust normaalne, kuid ma ei oska seda ka muuta.
Magada ma ei saa rohkem kui 2-3 h ööpäevas, kuna õhtul ei tule und ja hommikul kui tuleb, siis ärkavad juba lapsed.
Lühidalt on mul hirm, et ma muutun ohtlikuks teistele ja iseendale, kui ma just mingi koormuse kätte enne välja ei sure... kõlab tobedalt, aga nii ma hetkel tunnen. Igasugune nõu oleks abiks...
Ja muidugi - kena aastavahetust!
Arst vastas:
dr Jüri Ennet
Psühhiaater
Erapsühhiaater
1) muret teeb on mu 12aastane väga tugevate käitumishäiretega laps.
Koolisüsteemi jaburustest ei hakka praegu rääkima. Süsteem lonkab Koolilaste aspektist: a) palju vaimset, vähe kehalist, b) palju fakte, vähe mõtlemist, c) palju programmi, vähe isiksuse arendamist, d) palju Õpetajakesksust, vähe Koolilapse huvi, arengut, rõõmu-muret. e) Palju taseme-töid ja kontrolltöö-HIRMU, vähe loovust, avastamisrõõmu jne. Aga selline see kool praegu on. Ja Õpetajatel omad mured: direktor nõuab, programmid nõuavad, hindamissüsteem nõuab.
Ma võiksin ju ka haiglas inimesele tervisehinde panna, kolm, näiteks. Mida see "kolm" patsiendile annab?, mida peretohter selle "kolmega" peale hakkab?
Haigla-näide siililegi selge, aga koolis - jobutamine kestab ikka edasi.
Laps sportima, kehaliselt liigutama. Treeneri-autoriteet vajalik. Trenn maandab pingeid annab sihiseadmist, tugevdab tervist kehaliselt ja vaimselt. Sealt saab ka motiveerimise-vilumuse. Tegelikult vaja 5M-i kasutada: Mina komponendid, Meie faktorid, Missioon (temale sobilikus variandis), Motivatsioon (temale oluline, mitte meie mätta otsast vaadates oluline), Moraal (temale mõistetav südame hääl). Ja arstirohtu ka abiliseks vaja. Koostöö psühhiaatriga on ikkagi vajalik.
2) Magada ma ei saa rohkem kui 2-3 h ööpäevas, kuna õhtul ei tule und ja hommikul kui tuleb, siis ärkavad juba lapsed.
Vajate töö- ja puhkerežiimi korrastamist, vajate veidi unerohtu, vajate Pihtimist, et sisemist rahu saada, vajate psühhoregulatsiooni harjutusi, vajate uut hoiakut Lapse ja Enda suhtes.
Elus - järelikult õnnelikud! Ja neid Mure-mägesid annab ka nihutada, neid annab vähendada, neist annab ka läbi/mööda minna.
Kolm Last - suur-suur ÕNN! Ärge seda unustage.
Parimad soovid uueks aastaks,
Jüri O.-M. Ennet
Nõuanded teemal: Psühhiaatria
Asperger ja sõjavägi
Kui mul on aspergeri sündroom, ning töövõimetus 80%, siis kas on oht minna sõjaväkke?
Vastas dr Jüri Ennet
Aspergeri sündroom avaldub alates eelkoolieast (4...6. eluaastast) - see on psüühilise arengu häire ja see arenguhälve avaldub varases nooruses.
Selle valdkonna kohta on palju head informatsiooni ...
Vaata kõiki nõustamisi