Vaimne vägivald, mis abiks? 27.03.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Oleme mehega koos elanud 12 aastat. Muidu enamasti pealtnäha rahulik mees, kuid lähisuhtes on mind juba niimoodi ära drillinud, et enne tema kojutulekut paaniliselt koristan. Või kui koos koju tuleme, olen juba ette mures mis ta ütleb. Ta norib absoluutselt kõigi majapidamise pisiasjade kallal. Hingelised väärtused talle korda ei lähe.
Selgituseks et meil on kaks lasteaia ja algkooliealist last, noor suur koer ja veel ka minu poeg esimesest abielust kes just sai 18. Kõik need loetletud olevused saavad iga päev pahameele osaliseks, sest ajavad toad sassi, ajavad karvu või ei kuula sõna. Või ülbitsevad (mehe sõnul) ja sõimavad. Selle viimase kohta ma ütlen kategooriliselt: POLE OLNUD! Ei sõimu ega ülbitsemist. Kõik kolm last, isegi see kes pole lihane laps, oleksid valmis loobuma paljustki kui Isa kiidaks, tegeleks, paneks tähele.
Vanima pojaga on mees alates 6-ndast eluaastast rääkinud ainult plekise käskiva häälega. Poisi küsimustele vastab ühesilbiliselt. Ma ei saa aru mis see põhjus küll on, miks peab lapsele nii palju viha kaela valama. Ohver ise käitub hoolimata kõigest ikkagi korrektselt ja nimetab oma kasuisa kõigi sõprade ees isaks. Poisil on mõningad aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid olnud lapseeast, kuid nende seas mitte kunagi agressiivsust. Õnneks on kadunud enurees, jäänud on ülevõimendatud naljasoon ja hajuv tähelepanu.
Mees mul aeg- ajalt nagu keerab ära ja süüdistab mind ja meie kodakondseid hoolimatuses ja tema kätetöö hävitamises, sõnakuulmatuses, vastuvaidlemises. Ta ähvardab äraminekuga, kuna temal olevat vaid üks elu ja tal olevat õigus elada seda nii nagu tema tahab. Karjub ja kätte juhtunud asjad hakkavad lendama. Ta haarab käega südamepiirkonnast ja puhib enda ette, kuid arsti keeldub külastamast. Ta ei ole ilmaski nõus pereterapeudi juurde minema. Ta läheks pigem lõhki enne kui tunnistaks enda käitumises midagi viga olevat.
Neil hetkedel ma ei suuda tihtipeale midagi vastu öelda, kuna nutt on ainus mida ma hetkel teha võin. Ja mõtlen et talle oleks parim kui meie asemel oleksid vaateakna mannekeenid, kes istuksid korralikult ainult ühe koha peal ega ajaks tolmu. Lapsed kõike seda nähes või tajudes muutuvad väga vaikseteks ja ma tunnen et nad kannatavad. Suur poiss eelistab palju sõprade juures viibida, et lihtsalt olla silma alt ära.
Selliseid kriitilisemaid sõimu ja asjade lennutamisega kaasnevaid olukordi esineb mõned korrad aastas (alati muuhulgas just millegipärast suure poja sünnipäeva eel). Muidu käib selline vaikne ajude grill ja õiendamine. Hoolimata sellest et kõik oma vabad hetked aina koristan. Kas mu mehe käitumisel võib olla mingi psühhiaatriline põhjus või on see lihtsalt loogiline jätk mehed-ei-nuta sündroomile?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tulge vastuvõtule, annan juhiseid.
Kannatlikkust, Eneseaustust,
Jüri O.-M Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?