Sünnitusjärgne depressioon? 13.06.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Ma ei tea, kas on õige Teid tülitada. Ma ei tea sedagi, miks ma üldse kirjutan. Löristan nutta, mu aastane laps surub oma pead mu põlvele ja hüüab emme-emme, aga mina... ainus emotsioon on, et saaksin ma ometi nii, et hommikul enam ärkama ei peaks. Vabandan, kui kirjas on tähevigu, ma ei suuda lihtsalt nuttu peatada.Nagu tavaliselt ikka.
Aasta eest sain emaks, 35-aastaselt. Olin seda väga oodanud, mu elukaaslane ja lapse isa samuti. ta on ütlemata hea inimene, kellest ma väga hoolin. Aga ta ei saa aru, mis minuga toimub. nagu tegelikult ma isegi. Laps sündis kesrilõikega, viimasega kaasnesid komplikatsioonid. Kui meid teise päeva õhtul intensiivpalatist perepalatisse tõsteti, oli esimene suur nutuhoog. ma ei saanud käia, kummardada, istuda, last tõsta. ja mu mobiiltelefon kukkus kaugele voodi alla. Sattusin paanikasse: ei saanud mehele teatada, et ta mulle appi tuleks, üksi aga ma hakkama ei saanud ja keegi sünnitusmajades vastsetele emadele abiks ei ole. Nutsin kõva häälega ja lörinal, laps karjus.
Kui me koju lõpuks saime, olin ma surmani väsinud. Polnud saanud pärast lapse tundi isegi 2 tundi järjest magada. njutsin kogu aeg, laps karjus, mees oli nõutu. Kõik, kellelt julgesin abi paluda, vaatasid mind näoga "sa peaksid õnnelik olema". Hiljem ei julgenud abi paluda. Kui laps sai viie kuuseks, kukkusin kokku. Otseses mõttes: prantsti maha pikali. Perearst diagnoosis rauanappuse ja üleväsimuse. rauasöömisest läks laps paiste ja üleväsimuse vastu polnud abi loota kuskilt, nutuhood jätkusid, lisandusid raevuhood.ma karjusid valimatute sõnadega rööliva lapse peale. karjun siiani. Mul on südamest kahju oma lapsest, kes vajaks head ja hella ema, mina seda ei suuda. Täna pakkisn lapse vankrisse ja läksin ühte vanalinna välikohvikusse, et juua õlut, sest avastasin hiljuti, et nii on natuke kergem. Hästi paha tunne on silmanurgast piiluda, et äkki läheb mingi sotsiaalametnik mööda, kelle tähelepanu paelub joviaalne ema ja tühjade õllekannude rivi. Aga sellest saab üle. Koju jõudes aga saabus ahastus. Mis siis nüüd, kas kõigele lisaks saab minust alkohoolik? Mis saab mu lapsest? Puhkesin nutma, nüüdseks olen nutnud viis tundi. Tahtsin helistada sõbrannale, aga ei julge. Mis minuga toimub, mida ma tegema pean? Ma tahaksin elada normaalset elu, olla hea ema ja partner, aga ma ei suuda. Hommikul ärgates on pisarad silmis ja unistan vaid sellest, et mitte ärgata. iga lapse tuju ajab mind vihale ja ma hoian end jõuga tagasi, et talle mitte kallale minna.olen ta peale karjunud nii,e t ta hirmust võpatab ja nutab. Hiljem on südametunnistuse piinad ja nutt- mul on lapsest nii kahju. Eile pakkisin asjad. Nüüd on mul nurgas kott ja ma tean, et kui asi läheb väga hulluks, siis ma võtan selle õlale ja lähen igaveseks. Miks ma kirjutan? Mul on nii kahju oma imearmsast tütrest. Parim, mis ma praegu tema heaks saan teha, on leida keegi, kes ta eest hästi hoolitseks. Muidugi ma loodan, et asjad lähevad paremaks, just seepärast ma kirjutangi. Kui laps oli 6-kuune, käisin Viruplatsi keskuses psühhiaatri juures. Ta saatis mu ära ülesandega laps rinnast võõrutada, et siis antidepressante kirjutada. Mina seda ei suutnud. See oli ainuke viis, kuidas röökiv laps üldse mingiks ajaks vakka ja magama saada. Nüüd on rinnaga toitmine ühele poole saanud, kuid doktor selles arstikeskuses ameti maha pannud.Psühhiaatriakliinikusse ma pöörduda ei taha, sealsete registratuuritöötajatega on mul varasemast ajast ebameeldiv kogemus. Eks ka järjekorrad peletavad. Nii ei oskagi ma enam mitte midagi peale hakata.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Andke laps paariks tunniks isa hoolde ja puhake kodus või minge välja jalutama. Vanavanemad appi, et saaksite veidi vaheldust. Koos lapsega rohkelt väljas - jalutuskägud pargis jne.
Apteegist rahustvat teed.
Sünnitusjärgset depressiooni ikka on, peale keisrit ja telefonilugu eriti.
Lugege Spocki raamatut - rahustab. Ja siis (vajaduse püsimisel) tulge vastuvõtule.
Igast murest saab üle!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?