Diagnoosimisest. 20.07.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen vahete-vahel Teile esitatavaid küsimusi ja Teie vastuseid neile lugenud.
Nüüd aga vist julgen ka enda küsimusega n.-ö.kapist välja tulla.
Nimelt:kuidas suhtuda sellesse,et asjatundmatud ja vastava hariduseta inimesed kleebivad teistele igatsugu sildikesi külge ja kui tõsiselt suhtuda taolistesse diagnoosidesse,mis on tehtud kirjelduse alusel,ilma inimest intervjueerimata?
Minul nimelt on mõningaid keskmisest veidi erinevaid omadusi.
Nimelt:1.Olen vilets suhtleja ja kui olen stressis,siis ma kolleegile juurde ei lähe ja temaga ise vestlust ei alusta.Ausalt öeldes,millest erilisest on inimestega rääkida.
2.Mul on imelik silmavaade(lühinägelikkus vähemalt -10)ja mõni leiab,et taoline teisest inimesest läbivaatamine ja tõsisevõitu pilk on ehtne vaimuhaigus.
3.Mul olid lapse-ja pubekaeas kokku üle 12 a.stereotüüpiad (keegi on siin vist midagi sarnast kirjeldanud9.Kas ignoreerida neid,kes seda pehmelt öeldes imelikuks peavad ?Minu teada on sellised häired kaugelt rohkem levinud kui arvatakse.
Igasugustesse soolapuhujatesse ma ei usu,samas ei soovi ma ka spetsialiste nõmedustega häirida.Samuti ei huvita ega häiri mind see,mis keegi minust arvab.Ainult see,et see pisuke mobbimine mulle vahel masendust tekitab,on jama.
Rõhutan veel-on lohutav lugeda inimeste samalaadseid küsimusi.See annab endale veidikegi julgust.
Kuid see,et meie ühiskond teistsugustega nii sallimatu on,on vastik.
Ma üldse ei himusta endale skisolikkuse silti,aga nendesse,nagu ka teistesse,tuleb suhtuda lahkelt ja neid mitte eemale tõrjuda.
Minu teistsugusus klapib nii mõnegi -ismiga,aga arstiraamatute lugemisega võib enda küljes ka äärmiselt huvitavaid nähtusi avastada.
Lihtsalt-miks ma ei või olla mina ise ,mis siis,et pisut ekstsentriline,hajameelse professori tüüpi ise?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Kuidas suhtuda sellesse,et asjatundmatud ja vastava hariduseta inimesed kleebivad teistele igatsugu sildikesi külge.
- Spetsialist saab oma teadmisi ja praktikat rakendades anda täpsema vastuse. Mõnedel juhtudel on juba kirjeldusega asi "kaunikesti" selge, aga kokku saades-vesteldes on asi muidugi kordi täpsem. Mõnedel juhtudel on vaja isegi mitmeid kordi kokku saada, et diagnoos täpne oleks.
2) Olen vilets suhtleja ja kui olen stressis.
Suhtlemine on harjutatav. Enesekindlus kehas (kehaline harjutamine) annab enesekindlust ka suhtlemisel. Sport karastab psüühikat ja vähendab (maandab) stressi. Seega - alustada kehalistest harjutustes. Kasuks ka ideomotoorne harjutamine - mõttes suhtlemine.
3) Mul on imelik silmavaade..
- iga inimene on nö omanäoline ja seda teades on ka enesehinnang ja eneseusk korrigeeritav. Olla ise - see on tarkuste-tarkus.
4) Mul olid lapse-ja pubekaeas kokku üle 12 a.stereotüüpiad...
- Neid on tõesti paljudel. need kaovad aastatega, mõned vajavad ka psühhoregulatsiooniga tegelemist. Tervislik eluviis igal juhul ksuks.
5) Minu teistsugusus klapib nii mõnegi -ismiga,aga arstiraamatute lugemisega võib enda küljes ka äärmiselt huvitavaid nähtusi avastada.
- -isme las paneb ikkagi spetsialist, psühhiaater. Tudengipõlves on pea kõigil arstitudengitel neid -isme, vastavalt sellele, millist haigust professor parajasti tudengitele loeb-õpetab.
6) Lihtsalt-miks ma ei või olla mina ise ,mis siis,et pisut ekstsentriline,hajameelse professori tüüpi ise?
- Kindlasti võib. OLE! Aga enda edendamist (treenimist) ja kujundamist ei tohi ka tähtsusetuks pidada. Alustada kehast. Tervemas kehas tervem vaim, hea meeleolu, enesekindlus, usk endasse - rõõm.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?