et kas läheb paremaks 01.08.07 / Psühhiaatria
Külastaja küsib:
tere et mul on praegu väga rasked närvi probleemid et mõtlen et tahan endale nuga kõrri lükata et teistpoolsusesse minna ja siis tekkis pool pead hästi piinav närvi tunne ja see kestab kogu aeg ning siis ma mõtlesin endale trelliga pähe puurida et see järgi jääks see ajas mind hulluks see närvi piinad aga ma olen praegu ka hull ma saaan aru sellest. Ja siis ma mõtlen et tahan pantvangi draamat teha et ega ma kellelegi viga ei tee aga põhjus lihtsalt selles et ma kardan vanglat mitte ma ei karda vaaid ma ei taha sinna minna et siis oleks põhjust endale ots peale teha et siit maa pealt ära kaduda.Et mis mul viga on see asi on pärsi jama aga ma ei tea kas te sellele vastate sest see on liiga julm kiri sest ma ei taha enam kannatda
Arst vastas:
dr Jüri Ennet
Psühhiaater
Erapsühhiaater
Kiri on julm jah. Eks see hingepiin ja vaimne "möll" ka vaevab. Ilmaelu keeruline ja paljudel seetõttu närvid pinges ja murekatel mureputru paksult täis. Usurahvad - neid Ilmamaal paljusid - ei saa endale lihtsalt hingevalu ja murede pärast kõiksusesse põgenemist lubada. Püha sõja raames aga küll. Teil ju seda Püha sõda ei ole, ilmselt siis ka seda igapäevaelus vajalikku Usku ka vähevõitu. Aga Usk tulebki elukogemustega. Juba Targad ennemuiste ütlesid, et inimene alates akme´st (eluküpsusest, 40 eluaastast alates) peaks Absoluudi probleemidega, Usu küsimustega tegelema. Ju on siis see eksistentsiaalne küsimus Teile praegu suure teravusega "pureda" antud - enda tunnetamiseks, enda elu väärtustamiseks, teiste toetamiseks ja aitamiseks.
Elu on elamiseks, raskused ületamiseks, probleemide lahendamiseks. Liigsete pingete maandamisel saab psühhiaater oma tarkuse ja tohtrirohtudega abiks olla, aga kõige tähtsam - ise tuleb Mees olla.
Esiisad-emad ei elanud ja ei võidelnud vabadust meile selleks, et me elu võitlusväljalt põgeneksime. Ei ja veelkord - ei.
Tommaso Campanella oli pikalt piinapingil (ellu jäi tänu suurele elutahtele, missioonitundele), oli 27 (kakskümmend seitse) aastat vangikongis ja ikkagi alla ei andnud, sest missioon vajas täitmist, Ilmarahvale tarkuse jagamine vajas realiseerimist. Suutis tema vangikongiga, suuda Sinagi - oma elu vajab elamist, Eestiasi ajamist. Ei ole ju Quantanamo "laagrirõõmud" ja Ristisõjad naftaväljadel Teile praegu surmaristiks kaelas.
Koos psühhiaatriga leiate vajalikke lahendeid.
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet
Nõuanded teemal: Psühhiaatria
Depressioon
Tere!
Mul oleks Teile selline küsimus.
Mul algas see kõik ärevushäiretest. Olen nüüd peaaegu kolm kuud AD võtnud, Cipralexi. Kuid on tekkinud depressioon. Ei jaksa midagi teha, väsimus, ...
Vastas dr Jüri Ennet
Normaalne on, et ravimise käigus tervis paremaks läheb. Normaalne on ka see, et ainult arstirohuga ei piirduta.
Vajalikud on ka harjutused (viis rühma), elurežiimi muutus, elusihtide (kaks vankrit) ...
depressioonis mees
kirjutan abikaasast,28 aastasest mehest , kellel on värisemise hood, eriti hommikuti, päeva peale läheb vähe paremaks. siis on veel külma ja sooja puhangud, vaheldumisi külm ja siis äkki higi voolab. kas ...
Vastas dr Jüri Ennet
Kuidas "kärakaga" (alkoholiga, ka õlu) lood? Kuidas tööga toime tuleb? Kas on kuskil "kirves õhus" - midagi ähvardamas, midagi otsustamata?
Vaja vestelda, kohtuda, siis saab soovitusi anda.
Loe edasi
Vaata kõiki nõustamisi
Ei saanud vastust? Küsi arstilt: