Hingamisraskused 24.11.07 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 54 aastat vana.1973 aastal oli mul autoavarii. Aasta hiljem hakkasid mul peavalud ja paanikahäired,mis seisnesid selles et ärkasin une pealt südamekloppimisega ja lihased kiskusid krampi.Oli ka raske hingata.Viibisin korduvalt jämejala haigla 9.-ndas osakonnas ravil.Sain üldist närvetugevdavat ravi.Vahepeal olid aastad ,kui tundsin ennast päris normaalselt. 1984.-ndal sündis poeg. Mõned aastad hiljem hakkasid tekkima jälle paanikahäiredja,eriliselt hakkasid häirima hingamisraskused.Sissehingamisel tunnen et ei saa niipalju õhku kui vaja.Diafragma on kogu aeg pinge all.Ei saa õhtuti uinuda kuna õhupuudus segab.Kui olen siiski magama jäänud siis ei tunneta mingeid hingamisprobleeme.Ärgates hakkab kõik uuesti.Olen teinud ära astmatesti.See näitas mingit väikest muutust.Astmarohtusid proovisin palju aga ükski neist ei aidanud.Enamik neist mõjus halvasti ,lihased kiskusid krampi ja tekkisid paanikahäired.Viimasel ajal häirib pidevalt hingamine.Käisin jälle psühhiaatri juures ja tema ütles et ei oska mind selle koha pealt aidata.Olen aastaid tarvitanud rahusteid ja depressioonirohtusid.Neid olen ma tarvitanud nii vähe kui võimalik.Nende abil olen ma praegu ikka vastu pidanud.Olen ma tõesti päris lootusetu juhtum?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Organismis annab pingeseisundite korral endast tunda "suhteliselt" nõrgem lüli - pingetaluvuse seisukohalt, psühhosomaatilise tundelisuse seisukohalt. Seega - seda valdkonda tuleb treenida, tugevdada - jalutuskäigud, mõnus füüsiline tegevus. Hästi mõjub kuristamine, selle aega pikkamööda suurendades - mitte pingutada, vabalt. Läbi kõrre veeklaasi puhumine. Loominguliselt, vabalt.
Psühhoregulatsioon.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?