mure 26.01.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

olen vaevelnud pideva depressiooni küüsis ja saanud ka pidevat ravi. leides lõpuks endale elukaaslase,näis,et isegi kõik läks ülesmägeja ma leidsin ennast justkui uue inimesena. elatud on koos 3aastat ja praeguseks olen ka viimast kuud rase. kõik need 9kuud on minu jaoks olnud aga kõige masendavamad,et ei suuda enam väljapääsu leida .nimelt ei ole mul kodus enam mingit sõnaõigust ja ma olen just nagu viies ratas vankri all. plaan oli ka lahku kolida ,kuid vanemate soovitusel siiski loobusin sellest mõttest. selle tulemusel aga on mind nüüd tabanud raske depressioon .olen kaotanud huvi ka tulevase ilmakodaniku suhtes ja ei tõsta jalatäit kodust välja. pealegi olen hakanud ennast vihkama,et varem lahku ei läinud ja kahetsen kogu oma valesti elatud elu .esimene kooselu lõppes minu kaotusega ja nüüd teinegi. peas on nüüd pidevad enesetapumõtted ja ei leia enam väljapääsu.mis nõu te annaksite,kas ainult lapse pärast on üldse seda kooselu mõtet jätkata,pealegi kui ei leia enam ühist keelt omavahel ja kui elatakse nagu võõrad?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Lahku jõuab a l a t i minna, kiirustada ei ole vaja, eriti nüüd, enne sünnitust. Vanemad Teil mõistlikud, aitavad. Neile ka oma südant puistage. Jalutuskäigud muret maandavad, selle kohta ka palju-palju teaduslikke uuringuid. Aga Teile ei ole ju teaduslikke traktaate vaja (vt. kasvõi "Eesti Arst," jaanuar 2008), jalutada on vaja, et meeleolu paraneks.
Mõnel mehel tuleb mõistus "koju" kui Väikelaps siia Ilmamaale sünnib. Ehk tuleb temalgi?!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?