palun abi 29.03.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen teile juba korra kirjutanud ja püüdsin sis vastavalt teie nõuandele toimida ,kuid tulutult ,kuna mees ei soovi perenõustaja juurde minna ja mina ei saa teda selleks sundida . Ise võtan ju antidepressante ,et igapäevast rutiinset elu lapsega taluda . Selle toime avaldub aga kahjuks vist väga pikalt ja tunnen ,et laps on minu elutoiminguid juba piirama hakanud . Tahtmine on asjad pakkida ja lahkuda mehe juurest aga siis ka ilma lapseta. Kas see oleks kõige õigem? Ma ei suuda enam elus miskit head näha ja tunnen pigem ,et olen elust väsinud ja parem ,kui ei oleks siia ilma üldse sündinudki. Nüüd tegin ise kah vea ja sünnitasin ikkagi vastu tahtmist . Ehk seepärast pole mul lapse vastu mingit kiindumust ja mis te arvate ,kas see kiindumus võib veel tulla või on siiski lihtsm eluga edasi minna ja jätta laps mehe kasvatada? Tunne on ,et ei saa endast mitte üldse jagu ja tahaks lihtsalt alla anda! Ei osanud arvatagi ,et sünnitus ja üldse kogu raseduse periood mulle nii halvasti mõjub. Kuidas siis leida elus rõõmu ,mida antud momendil pole üldse.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Telepaatiliselt ehk mõtte jõul ei saa suhteid parandada. Vaja on ju midagi muuta. Rääkida ka mehe vanematega, enda vanematega, veelkord mehega.
Väsimuse ja stressi tingimustes on see kiindumus loomulikult vähene. Puhkus taastab jõu, suhete selgus taastab jõu.
Rääkige tema ja enda vanematega - neil elukogemust.
Igal probleemil on lahendus!
Igast murest saab üke!
Kannatlikkust soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?